Mis valimisest me räägime kui hinnatõus on euroala üks kiiremaid? Seni kuni rahakoti ja toidulaua vahel on suured käärid ei ole mõtet näägutada, et miks te ökod ei ole.
Võin iseenda tuua näitena.
Ca 5-6a tagasi hakkasin rohkem tähelepanu pöörama prügi sorteerimisele, mahetoidu ostmisele, pakendivaba kauba ostmisele jne. Tookord avastasin ma paar asja, näiteks selle, et prügi sorteerimine nõukalikus korteris – kui tahta seda korralikult teha ning tegu on nö klassikalise väikese köögiga, kus iga pind on arvel ja pea igas seinas on mingi kapp, külmkapp, laud vms – on päris keeruline. Põhimõtteliselt nägi mu köök tollal välja nagu ladu, sest igale prügile oli vaja oma hoidikut.
Mis veel? Pakendivaba ostmine oli keeruline. Jah, oli võimalik käia nt turul ning osta pakendivabalt leiba-saia, isegi juustu-vorsti. Aga paljud need kaubad lähevad pakendivabalt kiiresti riknema või kuivavad ära, seega oleks lahenduseks käia poes rohkem, mis aga käis täielikult vastu minu soovile kulutada vähem raha/aega ning käia poes korra nädalas. Pealegi ei kehti Eestis see olukord, kus turul on soodsam, sest pikajaline hindade jälgimine näitas juba tookord, et turul said võib-olla pakendivabalt (ja oma pakendisse), ent hinna poolest olid suured kauplusekehtid tihti odavamad. Pakendivabalt ostan siiani seda, mis on lihtne osta oma pakendisse, või üritan valida pakendi, mis laguneb, ent suures osas ei ole see kahjuks võimalik.
Hindadest ja kallidusest. Ma olen suur Eesti toidu patrioot. Kui ma saan, siis ostan Eesti võid, Eesti piima jne. Aga kui hindade vahe on 5 eur/kg Eesti õun vs 3 eur/kg Hollandi õun või 80 senti/kg Poola õun, siis ilmselgelt ei kipu ma valima 5 eurost õuna, vaid odavamat. Jah, mul on mingid toiduained, mida ostan alati kas Eesti/Soome/Läti oma, aga ma ei saa mitte ühelegi inimesele pahaks panna seda, kui nad ostavad oma rahakoti järgi. On äärmiselt nõme, kui keegi ütleb inimestele, et ostke kallimat ja kohalikku (või mahedat või pakendivaba) kui nad ei tea, mis sissetulekuga ja milliste väljaminekutega inimestest nad räägivad. Eestis oli keskmine mediaanpalk IV kvartalis 2022 6 maakonnas ALLA 1200 euro, 5 maakonnas ALLA 1300 euro ning Harju-, Järva-, Viljandi- ja Tartumaal üle selle. Arvutagu ise, milline oli nendes maakondades mediaan-netopalk ning küsige siis inimestelt, miks nad ei osta kallimat ja kohalikku toodangut. Põhjus on lihtne: nad ei jaksa. Kui su sissetulekud on niivõrd piiratud ja sul on kõrged kütuse-, elektri- ja küttekulud, lisaks sellele võib-olla veel lapsed ja nende kulud, siis sa üritad toidust pigistada välja viimase. Sa ostad 2 kg 80-sendist Poola õuna, mitte ei osta 0.5 kg 5-eurost õuna. Sa ostad paki leedu või poola võid, mis maksab 1.25 eurot, mitte ei osta Saaremaa võid, mis maksab 2.19.
Ma ei ole tarbimise poolt, aga sama argument kehtib ka nt selles suhtes, miks inimesed ostavad odavaid Pepco või H&M riideid, mitte ei osta Reet Ausi. Sest neil on vaja end riidesse panna, võimalikult odavalt, ja ka nendel inimestel on õigus tahta asju, mis on nende jaoks ilusad, uued, stiilsed jne. Ja kui nad Reet Ausi käest saavad osta ehk ühe pluusi, siis Pepcost ostavad nad endale ja oma lapsele mitme päeva jagu riideid sama raha eest. Kui sul on piiratud ressursid, siis ei ole sul enamasti võimalik valida seda, mis on maailmale parim, vaid sa valid selle, mis on sulle parim ja efektiivsem variant.
Kui Eesti inimene – tavainimene siis – saab rikkamaks, siis saab ta võib-olla ka soomlase või rootslase või taanlase moodi osta kallimat sorti Eesti disaini koju ja mahetoitu. Aga seni kuni Eesti inimene kulutab ca viiendiku-kuuendiku oma tervest sissetulekust lihtsalt toidule, ei tule see vast kõne allagi.
Jälle see “tarbi vähem” jutt… Vabandust, aga kui praeguses ebamäärases olukorras mulle toob rõõmu uue kleidi ja kampsuni ostmine hooajalise allahindlusega, ma teengi seda.
Kas ma saaks ise otsustada, millele kulutada ja kui palju? See on üks väheseid asju, mida ma saan oma elus valida ja kontrollida. Kopp ees.
Klassikaline tarbijate kaela süü veeretamine. Vaata ka plastikust kilekotid ja plastikkõrred.
Nii kaua kui tootel ei ole konkreetselt kirjas kui suur on sell
võrdeline süsiniku koormus kalori kohta siis ei ole ju tegelikult midagi arutada.
Kui valida on näiteks kohaliku hüdropooniliselt kasvatatud maasika, hispaaniast pärit väetist täis oleva maasika ja hollandist orgaanilise maasika vahel siis ei ole kellelgi õrna aimugi milline neist kokkuvõtteks madalaima loodust kahjustava mõjuga minu külmkappi jõuab.
Olgu ühel ümber plastkarp, teisel taaskäideldud paber, kolmandad ilma pakendita – tegu on naeruväärselt väikese osaga toote ökoloogilisest mõjust. Tihtipeale on just kaugel välismaal toodetud ökotooted sellise pakendiga mis tunduvad naturaalsemad ja loodussõbralikumad. Lihtne on soovitada kodumaist aga seda on üllatavalt keeruline praktikasse panna arvestades, et meil siin talvel kasvuhoones kasvanud kurgid kasutavad olulisemalt rohkem energiat kui kreekast siia veetud kurgid ning kui sa Eesti Pagari saiapätsi ostad siis on nisu sealt seest arvatavasti pärit Ukrainast. Sinna otsa veel eri ettevõtete tootmistehnika efektiivsused, eri riikides erinevalt lubatud saasted ja looduse taluvus antud saastele, erinevad transpordivõimalused ja kasutatud transporditüüp.
Pakendi määrab tootja, kuidagi on see nüüd minu süüks veeretatud.
Kui kohalik toit ei suuda konkurentsis odavamat hinda pakkuda võrreldes toiduga mis pea 1000 kilomeetrit saksast või poolast tuleb, on probleem ettevõttes ning selle kulutõhususes. Jällegi olen mina kuidagi süüdi.
” Lisaks kasvas nende inimeste hulk, kes tunnistavad, et ei oska hinnata, kas toode on jätkusuutlik või mitte – seetõttu ei tee nad ka kestlikke valikuid näiteks toidupoes. ”
Oskab keegi öelda, milline on kestlik valik nt Rimis? Ma ei saa ju oma pesugeeli kanistrit täitma minna, hakkliha oma karpi panna ega midagi sellist.
Täitsa nõus, et võiksime rohkem kliima eest hoolt kanda, aga paljud muutused on riigi juhtimise (puudumise) taga kinni, mitte inimeste.
Prügi sorteerimine on asi mida inimesed võiks teha aga sellel on palju probleeme.
1. Tootja valib pakendid ja komposiit pakendid pole taastöödeldavad. Näiteks piima tetrapakk pole taas töödeldav. Tšekkid pole kõik taastöödeldav paber.
2. Vastukäiv informatsioon. Kas munakarbid lähevad olmesse või biojäätmetesse. Kas natukene rasva näinud pitsakarp läheb paberisse või olmesse.
3. Võltsimine ja pettused taastöötlemise ahelas. Sellest oli lugu Eesti ekspressis kahtlen et paari aastaga midagi muutunud on.
4. Kesine taastöötlemise võimekus. Vahtplasti võid sa pakendi jäätmetesse panna kui seal on kood peal aga kas seda üldse baltikumis ümber töödeldakse.
5. Terve konteiner peab olema perfektselt sorteeritud. Kallid kortermaja kaaselanikud kes seda ei tee nullivad ära ka sinu töö.
6. Rohepesu. Kui sa kasutad paberkotti 1 korra ei ole see keskkonnasõbralikum kui kilekotti. Pakendi koodid on toredad küll aga enamusi neist ei anna taastöödelda.
Isiklikult arvan, et prügi peab sorteerima
Tulevikus prügi taastöötlemine luua rohkem töökohti, kui lihtsalt selle põletamine või matmine.
9 comments
Valin, et vene kaupa ostukorvis ikka ei oleks.
Mis valimisest me räägime kui hinnatõus on euroala üks kiiremaid? Seni kuni rahakoti ja toidulaua vahel on suured käärid ei ole mõtet näägutada, et miks te ökod ei ole.
Võin iseenda tuua näitena.
Ca 5-6a tagasi hakkasin rohkem tähelepanu pöörama prügi sorteerimisele, mahetoidu ostmisele, pakendivaba kauba ostmisele jne. Tookord avastasin ma paar asja, näiteks selle, et prügi sorteerimine nõukalikus korteris – kui tahta seda korralikult teha ning tegu on nö klassikalise väikese köögiga, kus iga pind on arvel ja pea igas seinas on mingi kapp, külmkapp, laud vms – on päris keeruline. Põhimõtteliselt nägi mu köök tollal välja nagu ladu, sest igale prügile oli vaja oma hoidikut.
Mis veel? Pakendivaba ostmine oli keeruline. Jah, oli võimalik käia nt turul ning osta pakendivabalt leiba-saia, isegi juustu-vorsti. Aga paljud need kaubad lähevad pakendivabalt kiiresti riknema või kuivavad ära, seega oleks lahenduseks käia poes rohkem, mis aga käis täielikult vastu minu soovile kulutada vähem raha/aega ning käia poes korra nädalas. Pealegi ei kehti Eestis see olukord, kus turul on soodsam, sest pikajaline hindade jälgimine näitas juba tookord, et turul said võib-olla pakendivabalt (ja oma pakendisse), ent hinna poolest olid suured kauplusekehtid tihti odavamad. Pakendivabalt ostan siiani seda, mis on lihtne osta oma pakendisse, või üritan valida pakendi, mis laguneb, ent suures osas ei ole see kahjuks võimalik.
Hindadest ja kallidusest. Ma olen suur Eesti toidu patrioot. Kui ma saan, siis ostan Eesti võid, Eesti piima jne. Aga kui hindade vahe on 5 eur/kg Eesti õun vs 3 eur/kg Hollandi õun või 80 senti/kg Poola õun, siis ilmselgelt ei kipu ma valima 5 eurost õuna, vaid odavamat. Jah, mul on mingid toiduained, mida ostan alati kas Eesti/Soome/Läti oma, aga ma ei saa mitte ühelegi inimesele pahaks panna seda, kui nad ostavad oma rahakoti järgi. On äärmiselt nõme, kui keegi ütleb inimestele, et ostke kallimat ja kohalikku (või mahedat või pakendivaba) kui nad ei tea, mis sissetulekuga ja milliste väljaminekutega inimestest nad räägivad. Eestis oli keskmine mediaanpalk IV kvartalis 2022 6 maakonnas ALLA 1200 euro, 5 maakonnas ALLA 1300 euro ning Harju-, Järva-, Viljandi- ja Tartumaal üle selle. Arvutagu ise, milline oli nendes maakondades mediaan-netopalk ning küsige siis inimestelt, miks nad ei osta kallimat ja kohalikku toodangut. Põhjus on lihtne: nad ei jaksa. Kui su sissetulekud on niivõrd piiratud ja sul on kõrged kütuse-, elektri- ja küttekulud, lisaks sellele võib-olla veel lapsed ja nende kulud, siis sa üritad toidust pigistada välja viimase. Sa ostad 2 kg 80-sendist Poola õuna, mitte ei osta 0.5 kg 5-eurost õuna. Sa ostad paki leedu või poola võid, mis maksab 1.25 eurot, mitte ei osta Saaremaa võid, mis maksab 2.19.
Ma ei ole tarbimise poolt, aga sama argument kehtib ka nt selles suhtes, miks inimesed ostavad odavaid Pepco või H&M riideid, mitte ei osta Reet Ausi. Sest neil on vaja end riidesse panna, võimalikult odavalt, ja ka nendel inimestel on õigus tahta asju, mis on nende jaoks ilusad, uued, stiilsed jne. Ja kui nad Reet Ausi käest saavad osta ehk ühe pluusi, siis Pepcost ostavad nad endale ja oma lapsele mitme päeva jagu riideid sama raha eest. Kui sul on piiratud ressursid, siis ei ole sul enamasti võimalik valida seda, mis on maailmale parim, vaid sa valid selle, mis on sulle parim ja efektiivsem variant.
Kui Eesti inimene – tavainimene siis – saab rikkamaks, siis saab ta võib-olla ka soomlase või rootslase või taanlase moodi osta kallimat sorti Eesti disaini koju ja mahetoitu. Aga seni kuni Eesti inimene kulutab ca viiendiku-kuuendiku oma tervest sissetulekust lihtsalt toidule, ei tule see vast kõne allagi.
Jälle see “tarbi vähem” jutt… Vabandust, aga kui praeguses ebamäärases olukorras mulle toob rõõmu uue kleidi ja kampsuni ostmine hooajalise allahindlusega, ma teengi seda.
Kas ma saaks ise otsustada, millele kulutada ja kui palju? See on üks väheseid asju, mida ma saan oma elus valida ja kontrollida. Kopp ees.
Klassikaline tarbijate kaela süü veeretamine. Vaata ka plastikust kilekotid ja plastikkõrred.
Nii kaua kui tootel ei ole konkreetselt kirjas kui suur on sell
võrdeline süsiniku koormus kalori kohta siis ei ole ju tegelikult midagi arutada.
Kui valida on näiteks kohaliku hüdropooniliselt kasvatatud maasika, hispaaniast pärit väetist täis oleva maasika ja hollandist orgaanilise maasika vahel siis ei ole kellelgi õrna aimugi milline neist kokkuvõtteks madalaima loodust kahjustava mõjuga minu külmkappi jõuab.
Olgu ühel ümber plastkarp, teisel taaskäideldud paber, kolmandad ilma pakendita – tegu on naeruväärselt väikese osaga toote ökoloogilisest mõjust. Tihtipeale on just kaugel välismaal toodetud ökotooted sellise pakendiga mis tunduvad naturaalsemad ja loodussõbralikumad. Lihtne on soovitada kodumaist aga seda on üllatavalt keeruline praktikasse panna arvestades, et meil siin talvel kasvuhoones kasvanud kurgid kasutavad olulisemalt rohkem energiat kui kreekast siia veetud kurgid ning kui sa Eesti Pagari saiapätsi ostad siis on nisu sealt seest arvatavasti pärit Ukrainast. Sinna otsa veel eri ettevõtete tootmistehnika efektiivsused, eri riikides erinevalt lubatud saasted ja looduse taluvus antud saastele, erinevad transpordivõimalused ja kasutatud transporditüüp.
Pakendi määrab tootja, kuidagi on see nüüd minu süüks veeretatud.
Kui kohalik toit ei suuda konkurentsis odavamat hinda pakkuda võrreldes toiduga mis pea 1000 kilomeetrit saksast või poolast tuleb, on probleem ettevõttes ning selle kulutõhususes. Jällegi olen mina kuidagi süüdi.
” Lisaks kasvas nende inimeste hulk, kes tunnistavad, et ei oska hinnata, kas toode on jätkusuutlik või mitte – seetõttu ei tee nad ka kestlikke valikuid näiteks toidupoes. ”
Oskab keegi öelda, milline on kestlik valik nt Rimis? Ma ei saa ju oma pesugeeli kanistrit täitma minna, hakkliha oma karpi panna ega midagi sellist.
Täitsa nõus, et võiksime rohkem kliima eest hoolt kanda, aga paljud muutused on riigi juhtimise (puudumise) taga kinni, mitte inimeste.
Prügi sorteerimine on asi mida inimesed võiks teha aga sellel on palju probleeme.
1. Tootja valib pakendid ja komposiit pakendid pole taastöödeldavad. Näiteks piima tetrapakk pole taas töödeldav. Tšekkid pole kõik taastöödeldav paber.
2. Vastukäiv informatsioon. Kas munakarbid lähevad olmesse või biojäätmetesse. Kas natukene rasva näinud pitsakarp läheb paberisse või olmesse.
3. Võltsimine ja pettused taastöötlemise ahelas. Sellest oli lugu Eesti ekspressis kahtlen et paari aastaga midagi muutunud on.
4. Kesine taastöötlemise võimekus. Vahtplasti võid sa pakendi jäätmetesse panna kui seal on kood peal aga kas seda üldse baltikumis ümber töödeldakse.
5. Terve konteiner peab olema perfektselt sorteeritud. Kallid kortermaja kaaselanikud kes seda ei tee nullivad ära ka sinu töö.
6. Rohepesu. Kui sa kasutad paberkotti 1 korra ei ole see keskkonnasõbralikum kui kilekotti. Pakendi koodid on toredad küll aga enamusi neist ei anna taastöödelda.
Isiklikult arvan, et prügi peab sorteerima
Tulevikus prügi taastöötlemine luua rohkem töökohti, kui lihtsalt selle põletamine või matmine.