Ma ei tea, kas siin üldse arvutimängudele fikseeruda. Antud noor on lihtsalt pohhuist.
Või äkki on lapsel psühholoogilised häired ja tahab päris maailmast põgenema
Sõltuvus võib tekkida mistahes meeldivast tegevusest – olgu see söömine, trenn või arvutimängud. Antud juhul pole noorel lihtsalt vastutustunnet.
Kas täisteksti saaks?
See juba suhteliselt vana teema ju, Runescape-i ja World of Warcrafti mäletate? Võibolla oli mulgi sõltuvus ja sai osad lapse- ja noorepõlve suved lihtsalt maha mängitud. Kooli ajal kodutööde tegemise asemel pigem mängisin, pubeka eas lasin tihti esimesi tunde üle kuna magasin, kogu taskuraha kulus WoW-i suscriptioni ostmiseks jne.
Siiski kohusetunnet oli nii palju, et punnitasin kuidagi hinded vähemalt 3e peale ära, “raskemates ainetes” tihti kasutades järeltöö võimalust või spikerdamist (spikrit koostades jäi info enamasti meelde, vähemaly pooleldi).
Nüüd järele mõeldes oli minu puhul tegemist muude tegevuste ja huvide puudusega. 14a. avastasn enda jaoks rock/metal muusika ja peagi sain endale isikliku elektrikitarri. Peale seda arvutiga mängimise aeg hakkas vaikselt vähenema kitarri harjutamise kasuks. Aasta, paari jooksul tekkisid uued sõbrad kellega tegime oma bändi jne. Vähemalt mina sain sellest priiks kui lõpuks leidsin selle mis mulle tegelikult reaalses elus teha meeldib, kuigi arvutimängud on siiani minu peas “legit” hobi nagu ka nt. lauamängude mängimine nagu male jne.
Tänapäeval mängin suht harva arvutimänge ja kui mängin siis 1-2h korraga, huvi kaob lihtsalt ära ja 12h “maraton seansse” lihtsalt ei jaksaks enam teha. Samas ei kahetse mitte midagi, oli lihtsalt noorena periood kus “arvuti oli elu”.
“Homseks hoia leiba, aga mitte tööd.”
Kasvatuse probleem ja vanemad on lihtsalt saamatud. Lihtne on süüdistada arvutimänge, kui lapsevanem on oma töö täiesti tegemata jätnud. Sellepärast ongi vaja lapse saamiseks luba, et mingid pooletoobised lõpetaksid sigimise. Uskumatu.
Linnaruumis pole väga kuskil olla noortel, eurosi kulutamatta mitte vähemalt, ostukeskuses soe küll ju aga nõrganärvilisi hirmutab see kui “kambad” jõlguvad, mis neil siis muud teha kui arvutis istuda, eriti veel kui maailm näitab et arvutis mänge mängides või peegli ees perset pildistades jõuab kaugemale kui õppida ja tööd tehes, väga loll artikkel teatud aspektis.
Rant over
Ja kui anorektik end näljutab, siis on süüdi söök.
Kaire ei ole küll psühhiaater ega psühholoog, aga ajakirjanikud peavad teda piisavalt pädevaks eksperdiks, et selle najalt pealkiri kokku lükata.
Küsimus ka väärtusruumis, kus lapsi kasvatatakse.
Mängimine pole probleem, kui väärtused on paigas ja mängimine ei toimu olulise arvelt.
Ma olin üsna hardcore gamer kui võib öelda. Ma toksisin enamiku oma vabast ajast mingeid mänge, olgu see Runescape, Wow, Silkroad online, Cabal online, Rappelz jne…
Põhimõte oli, et mängimine pole probleem kuni hinded korras on. Lõpetasin 4’de ja 5’ga põhikooli ja keskkooli. Ülikoolis juura magistri… Mängimine pole kunagi lõppenud, kuid see ei tulnud kunagi selle arvelt, et mul oleks kohustused täitmata. Mul läks ka hästi, et mind on õnnistatud suhteliselt hea peaga, mis tähendas, et ma haarasin uusi teadmisi lennult ja koolis õpitu jäi väga kergelt külge. See jättis rohkem aega tegeleda muude asjadega.
Lihtsalt vanemaks saades on ajalise surve tõttu seda vähemaks jäänud. Ilmselt mängiks ka täna rohkem, aga sotsiaalne elu on liiga intensiivseks muutunud, et mul oleks rohkelt aega sinna panna. Samas pean nentima, et minu soovil videomänge mängida on olnud ka negatiivseid tagajärgi. Ma olen ühe oma suhte sinna matnud, et ma panin videomängudele rohkem aega kui oma elukaaslasesse. Samas ma leian, et ilmselt oleks mõistlikum leida endale partner, kes jagab huvi videomängude vastu.
Mängimine on okei kui see ei sega elu. Kui mingid basic asjad jäävad mängimise taha, siis on probleem.
Päriselu kohustused ja selle debiilse maailmaga võistlemine on veel omakorda täis sõltuvus ja inimese elu hävitav, ma parem mängiks arvutimänge ja magaks päevad maha kui orjaks end surnud terve elu vireledes!
Noorena oli mul nii, et ma ennem arvutisse ei saanud, kui kodutööd olid tehtud, ning lisaks pidin ka kindlal ajal magama minema. Siis tegingi nii, et peale kooli tulin koju ning tegin kodutööd ära. Kui need said tehtud, siis läksin arvutisse mängima, photoshop’ima või koodi kirjutama.
Kindlasti võivad olla arvuti- ja konsoolimängud sõltuvust tekitavad. Praegu on ka nende mängimise striimimine populaarne tegevus ning toimuvad ka e-spordi turniirid, millele saab kaasa elada. Eks noored tahavadki klikida päid sama hästi nagu nende iidolid.
Kokkuvõttes ikkagi leian, et antud olukorras on süüdi kodune kasvatus, kus pole varakult reeglid paika pandud. Sellises vanuses noort on aga väga raske ümber kasvatada.
Ise olen 30 ning mängin ka palju arvutimänge, kuid sõltuvust mul pole. See on hobi.
Boomerpõlvkond hakanud midagi ära unustama? Lol, see küll mingi uudis pole
Mu ajal löödi pea kogu vaba aeg kuskil raamatukogus ruunskeibis surnuks. Mõnikord ka mitte nii vaba aeg.
Ise penskarid vaatavad telerit mitu tundi järjest ja sügavad perset.
Soov pääseda pohhuisti pommiaugu riigist ning panna tähelepanu *escapism* maailmale. Nu jah siis? Noored teevad täpselt samat asja mis buumerid aga teise platvormiga millest nad aru ei saa.
Võtame noortelt arvutid ka ära, mis siin eestis teha on. Pange parem narkot ja hängige kaubanduskeskustes. Tase artikkel!
Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa.
No siin on lapsevanema enda tegemata töö. Ma panin ka kooliajal retsilt runescape, nii 8-10 tundi päevas polnud probleem. Õnneks käisin jalkatrennis ka ja see pani sporti tegema. Polnud muud peale jalka trenni teha ja siis istudki arvutis.
Enda lapsel ma küll ei kavatse lasta istuda arvutis muudkui nii, et see ongi tema ainus “hobi”. Kui sporti ei tee, siis ärgu arvestagu, et arvutis saab istuda. Tee sporti ja käi huviringides ning sellest ülejäänud ajal on sul free time arvutis ja mängi mida tahad, ehk mängime kooski midagi(kuigi ma pole julgelt 10 aastat ühtegi arvutimängu juba mänginud) Seda vist nimetatakse kasvatuseks.
Lapsel on veel hea, keha on noorem, magama saab hiljem minna. Ma ei suuda 01.00ni passida tõmbab kinni ära 😀 Runescape mängin siiamaani, elu prioriteedid muidugi ennem ära teha.
17 comments
Ma ei tea, kas siin üldse arvutimängudele fikseeruda. Antud noor on lihtsalt pohhuist.
Või äkki on lapsel psühholoogilised häired ja tahab päris maailmast põgenema
Sõltuvus võib tekkida mistahes meeldivast tegevusest – olgu see söömine, trenn või arvutimängud. Antud juhul pole noorel lihtsalt vastutustunnet.
Kas täisteksti saaks?
See juba suhteliselt vana teema ju, Runescape-i ja World of Warcrafti mäletate? Võibolla oli mulgi sõltuvus ja sai osad lapse- ja noorepõlve suved lihtsalt maha mängitud. Kooli ajal kodutööde tegemise asemel pigem mängisin, pubeka eas lasin tihti esimesi tunde üle kuna magasin, kogu taskuraha kulus WoW-i suscriptioni ostmiseks jne.
Siiski kohusetunnet oli nii palju, et punnitasin kuidagi hinded vähemalt 3e peale ära, “raskemates ainetes” tihti kasutades järeltöö võimalust või spikerdamist (spikrit koostades jäi info enamasti meelde, vähemaly pooleldi).
Nüüd järele mõeldes oli minu puhul tegemist muude tegevuste ja huvide puudusega. 14a. avastasn enda jaoks rock/metal muusika ja peagi sain endale isikliku elektrikitarri. Peale seda arvutiga mängimise aeg hakkas vaikselt vähenema kitarri harjutamise kasuks. Aasta, paari jooksul tekkisid uued sõbrad kellega tegime oma bändi jne. Vähemalt mina sain sellest priiks kui lõpuks leidsin selle mis mulle tegelikult reaalses elus teha meeldib, kuigi arvutimängud on siiani minu peas “legit” hobi nagu ka nt. lauamängude mängimine nagu male jne.
Tänapäeval mängin suht harva arvutimänge ja kui mängin siis 1-2h korraga, huvi kaob lihtsalt ära ja 12h “maraton seansse” lihtsalt ei jaksaks enam teha. Samas ei kahetse mitte midagi, oli lihtsalt noorena periood kus “arvuti oli elu”.
“Homseks hoia leiba, aga mitte tööd.”
Kasvatuse probleem ja vanemad on lihtsalt saamatud. Lihtne on süüdistada arvutimänge, kui lapsevanem on oma töö täiesti tegemata jätnud. Sellepärast ongi vaja lapse saamiseks luba, et mingid pooletoobised lõpetaksid sigimise. Uskumatu.
Linnaruumis pole väga kuskil olla noortel, eurosi kulutamatta mitte vähemalt, ostukeskuses soe küll ju aga nõrganärvilisi hirmutab see kui “kambad” jõlguvad, mis neil siis muud teha kui arvutis istuda, eriti veel kui maailm näitab et arvutis mänge mängides või peegli ees perset pildistades jõuab kaugemale kui õppida ja tööd tehes, väga loll artikkel teatud aspektis.
Rant over
Ja kui anorektik end näljutab, siis on süüdi söök.
Kaire ei ole küll psühhiaater ega psühholoog, aga ajakirjanikud peavad teda piisavalt pädevaks eksperdiks, et selle najalt pealkiri kokku lükata.
Küsimus ka väärtusruumis, kus lapsi kasvatatakse.
Mängimine pole probleem, kui väärtused on paigas ja mängimine ei toimu olulise arvelt.
Ma olin üsna hardcore gamer kui võib öelda. Ma toksisin enamiku oma vabast ajast mingeid mänge, olgu see Runescape, Wow, Silkroad online, Cabal online, Rappelz jne…
Põhimõte oli, et mängimine pole probleem kuni hinded korras on. Lõpetasin 4’de ja 5’ga põhikooli ja keskkooli. Ülikoolis juura magistri… Mängimine pole kunagi lõppenud, kuid see ei tulnud kunagi selle arvelt, et mul oleks kohustused täitmata. Mul läks ka hästi, et mind on õnnistatud suhteliselt hea peaga, mis tähendas, et ma haarasin uusi teadmisi lennult ja koolis õpitu jäi väga kergelt külge. See jättis rohkem aega tegeleda muude asjadega.
Lihtsalt vanemaks saades on ajalise surve tõttu seda vähemaks jäänud. Ilmselt mängiks ka täna rohkem, aga sotsiaalne elu on liiga intensiivseks muutunud, et mul oleks rohkelt aega sinna panna. Samas pean nentima, et minu soovil videomänge mängida on olnud ka negatiivseid tagajärgi. Ma olen ühe oma suhte sinna matnud, et ma panin videomängudele rohkem aega kui oma elukaaslasesse. Samas ma leian, et ilmselt oleks mõistlikum leida endale partner, kes jagab huvi videomängude vastu.
Mängimine on okei kui see ei sega elu. Kui mingid basic asjad jäävad mängimise taha, siis on probleem.
Päriselu kohustused ja selle debiilse maailmaga võistlemine on veel omakorda täis sõltuvus ja inimese elu hävitav, ma parem mängiks arvutimänge ja magaks päevad maha kui orjaks end surnud terve elu vireledes!
Noorena oli mul nii, et ma ennem arvutisse ei saanud, kui kodutööd olid tehtud, ning lisaks pidin ka kindlal ajal magama minema. Siis tegingi nii, et peale kooli tulin koju ning tegin kodutööd ära. Kui need said tehtud, siis läksin arvutisse mängima, photoshop’ima või koodi kirjutama.
Kindlasti võivad olla arvuti- ja konsoolimängud sõltuvust tekitavad. Praegu on ka nende mängimise striimimine populaarne tegevus ning toimuvad ka e-spordi turniirid, millele saab kaasa elada. Eks noored tahavadki klikida päid sama hästi nagu nende iidolid.
Kokkuvõttes ikkagi leian, et antud olukorras on süüdi kodune kasvatus, kus pole varakult reeglid paika pandud. Sellises vanuses noort on aga väga raske ümber kasvatada.
Ise olen 30 ning mängin ka palju arvutimänge, kuid sõltuvust mul pole. See on hobi.
Boomerpõlvkond hakanud midagi ära unustama? Lol, see küll mingi uudis pole
Mu ajal löödi pea kogu vaba aeg kuskil raamatukogus ruunskeibis surnuks. Mõnikord ka mitte nii vaba aeg.
Ise penskarid vaatavad telerit mitu tundi järjest ja sügavad perset.
Soov pääseda pohhuisti pommiaugu riigist ning panna tähelepanu *escapism* maailmale. Nu jah siis? Noored teevad täpselt samat asja mis buumerid aga teise platvormiga millest nad aru ei saa.
Võtame noortelt arvutid ka ära, mis siin eestis teha on. Pange parem narkot ja hängige kaubanduskeskustes. Tase artikkel!
Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa.
No siin on lapsevanema enda tegemata töö. Ma panin ka kooliajal retsilt runescape, nii 8-10 tundi päevas polnud probleem. Õnneks käisin jalkatrennis ka ja see pani sporti tegema. Polnud muud peale jalka trenni teha ja siis istudki arvutis.
Enda lapsel ma küll ei kavatse lasta istuda arvutis muudkui nii, et see ongi tema ainus “hobi”. Kui sporti ei tee, siis ärgu arvestagu, et arvutis saab istuda. Tee sporti ja käi huviringides ning sellest ülejäänud ajal on sul free time arvutis ja mängi mida tahad, ehk mängime kooski midagi(kuigi ma pole julgelt 10 aastat ühtegi arvutimängu juba mänginud) Seda vist nimetatakse kasvatuseks.
Lapsel on veel hea, keha on noorem, magama saab hiljem minna. Ma ei suuda 01.00ni passida tõmbab kinni ära 😀 Runescape mängin siiamaani, elu prioriteedid muidugi ennem ära teha.