Kas oleme valmis Ukraina vabaduse nimel ohverdama omakeelse kultuuri, küsib kolumnist Indrek Schwede.
Enne valimisi kirjutas politoloog Martin Mölder: «Kui eelistada sisserännet sündimuse suurendamisele, on eesti rahva püsimise jaoks eksistentsiaalselt oluline, et sisserändajad omandaksid võimalikult kiiresti eesti keele ja kultuuri. Sulandamispoliitika peab olema väga jõuline. Vastasel juhul on ilmselt paratamatu, et Eesti ühiskond teiseneb ja muutub radikaalselt juba lähitulevikus.» (Postimees 24.01). Kui Martin Mölderil on õigus ja kui me selliseid radikaalseid muutusi ei taha, peame küsima: kas meil (valitsusel) on tahet, et neid ära hoida? Kuna meile on väga lühikese aja jooksul saabunud kümneid tuhandeid ukrainlasi ja päris kindlasti ei lähe kõik kodumaale tagasi ka pärast sõda, peame ka küsima: kas eesti rahvas on nõus, et Ukraina vabaduse hinnaks on eesti keele ja kultuuri marginaliseerumine juba lähitulevikus? Ja pikemas perspektiivis: kas oleme valmis Ukraina vabaduse nimel ohverdama omakeelse kultuuri? Arvestades, et meie peavoolupoliitikas (ja meedias) on mõniteistkümmend aastat valitsenud paiguti üliliberaalne õhustik, pole põhjust arvata, et uus loodav liberaalne valitsus aduks ohu suurust. Rääkimata sellest, et kehtestada mitte üksnes jõulist, vaid Mölderi sõnul väga jõulist sulandamispoliitikat, mis suurt muulaste hulka arvestades on nagunii raske ülesanne.
Alates nullindatest kuuleme, kuidas inimesed muudkui «ärkavad» ja kuidas neil on «silmad avanenud». 2007. aasta aprillimäsu puhul tuli paljudele üllatusena, et edukat lõimumist ei saagi korraldada bürokraatlike meetmetega. Et selleks kulub aastakümneid ja Eesti-suguse väikeriigi puhul ei pruugigi see õnnestuda: suurest naaberriigist pärit elanikkonna arvukus ületab mõistlikke proportsioone, vene keele lai levik Eestis mõjub magnetina uutele sisserändajatele ning suur osa neist jääb emamaa propaganda mõjuvälja. Nii nagu Eesti ja Ida-Euroopa riigid Venemaa suunalises rahvusvahelises poliitikas, on rahvuskonservatiivid nende riikide sees kui jaanalinnud kaevanduses. 2008. aastal «äratas» meid Venemaa kallaletung Gruusiale, 2014. aastal «avas silmad» Krimmi annekteerimine ja sõda Donbassis. Eelmisel aastal raputas meid tukastusest üles täiemahulise sõja algus Ukrainas. Vähesed, keda polnud vaja äratada, kuid kelle senised poliitilise eliidi ja meedia poolt naeruvääristatud hoiatused rääkisid kogu aja nii Venemaalt lähtuvast ohust kui ka vene keele vohamisest Eesti avalikus ruumis, olid rahvuskonservatiivid.
Nii nagu Eesti ja Ida-Euroopa riigid Venemaa-suunalises rahvusvahelises poliitikas, on rahvuskonservatiivid nende riikide sees nagu jaanalinnud kaevanduses. Kui välispoliitikas kuuleme oma partneritelt, et teil, idaeurooplastel oli Venemaa suhtes õigus, on meie ühiskonna liberaalsel tiival vahest aeg suuremeelseks tunnistuseks: teil, rahvuskonservatiivide, oli meil pesitseva viienda kolonni, eesti keele kaitsmise jms suhtes õigus, aga me ei kuulanud teid. Kuna see asetub poliitilisse ja ideoloogilisse konteksti, on seda raske teha. Avalikus kuvandis on endiselt kõige kõvem Eesti hoidja erakond, mille kaitseminister soovis nullindatel kaotada ära kohustusliku ajateenistuse, mille valitsusajal (2013) ametisse astunud Päästeameti peadirektor Kuno Tammearule öeldi ministeeriumist, et elanikkonna kaitse pikaajalise strateegia plaan on «kõige lollim plaan üldse» (Eesti Päevaleht 09.02) ja mis praegu, kui Eesti jookseb iseseisva kaitsevõime arendamisel võidu ajaga, on prioriteediks tõstnud eelarve tasakaalu. See oli vististi Ain Kaalep, kes kunagi rääkis, et ka okupatsiooniajal on väikerahval vaja nii oma eluga riskivaid vabadusvõitlejaid, mugandujaid (nemad moodustavad enamuse) kui ka kollaborante, kes aitavad võimuhoobade juures suurimaid sigadusi ära hoida ning päästa ja säästa, mida annab.
Ka tänapäeva Eestile on vaja nii konservatiive kui liberaale ning kindlasti on meil vaja rahvuslasi, et püsima jääda. Praktikas tähendab see mõistagi rindejooni, aga suures pildis kestmajäämise eri strateegiaid. Paraku on «rahvuslasest» ja «rahvuskonservatiivist» viimase tosinkonna aasta jooksul saanud sõimusõnad ja praeguseks on sama juhtumas sõnaga «liberaal», mis on moondumas oma algse tähenduse vastandiks – suundumus sinnapoole on ilmne (Euroopa Liidust tulevad üleregulatsioonid, üleolevus teisiti arvajate suhtes, õhus olev vaenukõneseadus jms). Õigus on Ignar Fjukil, kui ta ütleb, et eestlasi on liiga vähe selleks, et meid jagada «puhasteks» ja teisteks. See on osalt rahvuslaste ja rahvuskonservatiivide tõrjumise, tosinkond aastat tagasi nende avalikult arvamusplatsilt väljalülitamise ja sildistamise tulemus. Välistamise üks tagajärgi on oma meediaplatvormide loomine ja vastastikune kärekeelsus. Kaduma on läinud juhtmõte: teed on meil erinevad, aga armastus on üks. Mõistagi pole see Eesti ühiskonna huvides ja selles pole süüdi ainult erakonnad. Ka ajakirjandus ja politoloogid, kes sõnades vahel üritavad ühiskonda liita, kasutavad süüdimatult sisetüli ülal hoidvaid silte, mille üheks näiteks on sõna «populism» tarvitamine ainult ühe rahvuskonservatiivse erakonna halvustamiseks.
Seda väljendit kasutatakse ühe maailmavaate madaldamiseks isegi pidupäevakõnedes, mis meenutab koolikiusu. Samas pole populismist vabad ka teised erakonnad meil ja mujal; teiste hulgas on sellele tähelepanu juhtinud eelmise aasta Postimehe arvamusliider Jüri Reinvere. Populismil, millel puudub konsensuslik definitsioon, on ka positiivseid tähendusi: näiteks soov kuulata rahvast ja olla oma kommunikatsioonis hulkadele arusaadav. Õigus on Ignar Fjukil, kui ta ütleb, et eestlasi on liiga vähe selleks, et meid jagada «puhasteks» ja teisteks: «Kui riigikogu liige kõnetab poliitilise vastaspoole esindajat, siis ta kõnetab ka tema valijat. Ta kõnetab eestlast. Kui manab, siis manab kõiki eestlasi.» (Postimees 11.03). Omalt poolt rõhutan, et selles asjas peab kõiki mõõtma ühe puuga ja see peaks kehtima ka mujal avalikus ruumis ja meedias ning kõigi avaliku elu tegelaste ja ajakirjanike kohta. Mõeldes avalõigus toodud Martin Mölderi väljaöeldule tuleb tõdeda, et asi on veelgi kriitilisem. Eestlase harjumist juba ammu normiks kujunenud reaalsusega iseloomustab suurepäraselt kolumnist Mart Kadastiku jaanuarikuine jalutuskäik Tallinna vanalinnas: «Kuidas ma ei olnud seesugust eestlasteta Eestimaad varem märganud?» (Eesti Päevaleht 02.02). See on olnud nagu konna keetmine aeglasel tulel – konn ei saa arugi, kui ta on lõpuks keedetud. Meie laste jaoks on võõrkeelne Tallinn ja Ida-Virumaa enesestmõistetavused. Kas nad taipavadki eestikeelset tahta? Kas üks vana rahvas on oma keelest ja kultuurist ära väsinud ning kaotanud enesealalhoiuinstinkti?
Sisserändajal ja (päris) pagulasel on suur vahe. Pagulane peaks konflikti järel kodumaale naasma ja ma usun, et paljud ukrainlased ka naasevad (või liiguvad kuhugi edasi). Kõik muidugi ei saa, vähemalt mitte kohe.
Rahvuskonservatiivid on omasõnutsi kõvad vene-vastased, aga nende ideoloogia on Putini Venemaa omaga samal lainel (a la homofoobia), mõlemad vastanduvad Euroopa Liidule ja NATO-le ja ajavad imelikku juttu, kuidas liberaalid on nüüd kõige suuremad türannid, sest nad tahavad midagi ette võtta kõige hullema kliimakatastroofi vältimiseks, ja kõigi märkide (rahastus, toetus) järgi oleks rahvuskonservatiivide võim misiganes põhjusel Putini Venemaale meelepärane.
* 2012: Putin “võidab” valimised, surub meeleavaldused vägivaldselt maha ja kindlustab oma ainuvõimu
* 2013: Ühtäkki ilmuvad Eestis ja mujal Euroopas igas riigis välja nõukogudeaegsed dinosaurused nagu Helmed, kes on kõvad rahvuskonservatiivid, aga ideoloogiliselt resoneeruvad Putiniga.
Hmm.
Parandus: Putin “võitis” nood valimised 4. märtsil 2012. EKRE asutati samal kuul, 2012 märtsis.
Ajajoon on umbes selline:
* 2011. aastal asutati Poolas euroskeptiline ja immigratsioonivastane ‘Congress of the New Right’ (KNP). Nad vastanduvad samasooliste abielule, avaldanud Venemaale toetust ja kritiseerinud Euroopa Liidu suhtumist Venemaasse Krimmi okupeerimise algul.
* 2011. lõpus kandideeris Prantsusmaal aastakümneid vana euroskeptilise ‘National Front’ (FN) liikmena presidendiks tuntud putinist Marie Le Pen (partei lõhustati 2014). Vastandusid samasooliste abielule, said Vene pankadelt rahastust ja väljendasid toetust Putini valitsusele.
* 2011. aastal nimetab Soome euroskeptiline ja immigratsioonivastane ‘True Finns’ partei ennast ümber ‘Finns Party’-ks ja kandideerib parlamenti. Osad liikmed on väljendanud toetust Venemaa ja nende poliitika suhtes ning neid on süüdistatud sidemetes Venemaaga.
* 2012. sügisel pälvis Hollandis lühikest edu ‘Party for Freedom’ (PVV), islamivastane ja immigratsioonivastane partei, mis pärast järgneva aasta valimisi jäi tahaplaanile. Nad vastandusid samasooliste abielule ja toetasid Krimmi okupeerimist.
* 2012. aastal asutati Kreekas euroskeptiline ‘Independent Greeks’ (lõhustati 2019). Vastandusid samasooliste abielule, toetasid Krimmi okupeerimist ja seda, et Kreeka võtaks venemeelsema välispoliitilise hoiaku.
* 2013. veebruaris asutati Saksamaal euroskeptiline ja immigratsioonivastane ‘Alternative for Germany’ (AfD). Vastandus samasooliste abielule ja neid on süüdistatud venemeelsetes vaadetes – toetasid Krimmi okupeerimist ja Venemaa-vastaste sanktsioonide lõpetamist.
* 2013. detsembris asutati Hispaanias euroskeptiline ja immigratsioonivastane ‘VOX’. Vastandus samasooliste abielule ja neid on süüdistatud venemeelsetes vaadetes – toetasid Krimmi okupeerimist ja Venemaa-vastaste sanktsioonide lõpetamist.
* Suurbritannias 1990ndatest saadik virelenud ‘UK Independence Party’ (UKIP) tuli 2013. aastal uuesti stseenile ja mängis olulist rolli Brexiti võitmisel. UKIP oli samasooliste abielu vastu ja sai 1 miljon £ toetust Vene ärimeestelt.
Selline on meie EKRE rahvuskonservatiivsed (*national conservative*, lühendina **Nat-C**) kaasvõitlejate seltskond Euroopas. Igalühel on ka mingi oma repertuaar: VOX vastandub Kataloonia iseseisvusele, Hollandis oli hädasti vaja moslemi naiste riietusega midagi ette võtta, jne. EKRE kohalik eripära on Eesti demograafia tõttu meie venekeelne vähemus. Ülejäänus on nad äravahetamiseni sarnased teiste analoogsete parteidega Euroopas, keda on süüdistatud Venemaa kasuks töötamises või on juba ära tõestatud, et nad olid Putini palgal.
Lühidalt, meie kohalik rahvuskonservatiiv *näeb välja nagu part, ujub nagu part, prääksub nagu part*, aga peab ennast eesrindlikuks pardi-vastaseks võitlejaks ja on väga solvunud, et teda selle eest ei tunnustata.
Mulle meeldib siin see lause:
> Kuna meile on väga lühikese aja jooksul saabunud kümneid tuhandeid ukrainlasi ja päris kindlasti ei lähe kõik kodumaale tagasi ka pärast sõda, peame ka küsima: kas eesti rahvas on nõus, et Ukraina vabaduse hinnaks on eesti keele ja kultuuri marginaliseerumine juba lähitulevikus?
Võtame osadeks lahti:
>meile on väga lühikese aja jooksul saabunud kümneid tuhandeid ukrainlasi
Esimene väide on tõene
​
>kindlasti ei lähe kõik kodumaale tagasi ka pärast sõda
Nüüd ka nagu oleks tõene, aga pole konteksti – mida see sisuliselt tähendab ? Kui kõik sõjaga siia tulnud ukrainlased peale ühe vanamuti, kes ära suri ja siia maha maeti, ära läheks, oleks see ka tõene.
Samas tahetakse selle osaga muljet jätta, nagu jääks siia inimesi palju, eriti koos kontekstis järgmisega:
>Ukraina vabaduse hinnaks on eesti keele ja kultuuri marginaliseerumine juba lähitulevikus
Mis on nüüd selline küsimuse vormis (et vajadusel tagasi ajada saaks, et ma pole miskit sellist väitnud) esitatud täitsa fantastiline väide ja hirmutamine.
**Minu disagnoos – kaval vatnik.**
​
> Paraku on «rahvuslasest» ja «rahvuskonservatiivist» viimase tosinkonna aasta jooksul saanud sõimusõnad
No shit Sherlock – kes selles õigupoolest süüdi on ? Kas poleks neil rahvuskonservatiividel põhjust peeglisse vaadata, ja ameerika respublikaanidelt imporditud kristliku populismi asemel ka tõepoolest millegi rahvuslikuga tegeleda ? Kui see röökiv rahvuslikkus defineeriks ennast läbi asjade mis on kõigi meelest eestipärased ja ei huvituks nii palju sellest, et igasugu homosid ja transse ja kedaiganes ahistada (mis seal vahet, eestlased kõik) … siis oleks ka neil rohkem kandepinda.
​
> Seda väljendit kasutatakse ühe maailmavaate madaldamiseks isegi pidupäevakõnedes, mis meenutab koolikiusu.
Nonoh, kes meil siin poliitikas kõige rohkem koolikiusu meenutava käitumisega on ?
​
> Õigus on Ignar Fjukil, kui ta ütleb, et eestlasi on liiga vähe selleks, et meid jagada «puhasteks» ja teisteks
O Rly ? Nagu osa ülejäänud jutust ei läheks sellega hästi kokku, hirmutamine ukrainlastega, kes siia hordidena Eesti puhtust rikkuma tulevad.
**Kaval vatnik, jah.**
väga naiivne on arvata, et ukraina nn ohverdamisega midagi meie jaoks paremaks või turvalisemaks läheks. süües kasvab teatavasti isu ja ukraina oleks hea magus tükk, millega oma kurnatud ressursse täiendada.
Ei saa aru, kes on tema jutus need “meie”, kelle “oma” asjadest ta räägib. Keda ta omaarust esindab, kelle eest räägib, millise mandaadiga.
8 comments
Kas oleme valmis Ukraina vabaduse nimel ohverdama omakeelse kultuuri, küsib kolumnist Indrek Schwede.
Enne valimisi kirjutas politoloog Martin Mölder: «Kui eelistada sisserännet sündimuse suurendamisele, on eesti rahva püsimise jaoks eksistentsiaalselt oluline, et sisserändajad omandaksid võimalikult kiiresti eesti keele ja kultuuri. Sulandamispoliitika peab olema väga jõuline. Vastasel juhul on ilmselt paratamatu, et Eesti ühiskond teiseneb ja muutub radikaalselt juba lähitulevikus.» (Postimees 24.01). Kui Martin Mölderil on õigus ja kui me selliseid radikaalseid muutusi ei taha, peame küsima: kas meil (valitsusel) on tahet, et neid ära hoida? Kuna meile on väga lühikese aja jooksul saabunud kümneid tuhandeid ukrainlasi ja päris kindlasti ei lähe kõik kodumaale tagasi ka pärast sõda, peame ka küsima: kas eesti rahvas on nõus, et Ukraina vabaduse hinnaks on eesti keele ja kultuuri marginaliseerumine juba lähitulevikus? Ja pikemas perspektiivis: kas oleme valmis Ukraina vabaduse nimel ohverdama omakeelse kultuuri? Arvestades, et meie peavoolupoliitikas (ja meedias) on mõniteistkümmend aastat valitsenud paiguti üliliberaalne õhustik, pole põhjust arvata, et uus loodav liberaalne valitsus aduks ohu suurust. Rääkimata sellest, et kehtestada mitte üksnes jõulist, vaid Mölderi sõnul väga jõulist sulandamispoliitikat, mis suurt muulaste hulka arvestades on nagunii raske ülesanne.
Alates nullindatest kuuleme, kuidas inimesed muudkui «ärkavad» ja kuidas neil on «silmad avanenud». 2007. aasta aprillimäsu puhul tuli paljudele üllatusena, et edukat lõimumist ei saagi korraldada bürokraatlike meetmetega. Et selleks kulub aastakümneid ja Eesti-suguse väikeriigi puhul ei pruugigi see õnnestuda: suurest naaberriigist pärit elanikkonna arvukus ületab mõistlikke proportsioone, vene keele lai levik Eestis mõjub magnetina uutele sisserändajatele ning suur osa neist jääb emamaa propaganda mõjuvälja. Nii nagu Eesti ja Ida-Euroopa riigid Venemaa suunalises rahvusvahelises poliitikas, on rahvuskonservatiivid nende riikide sees kui jaanalinnud kaevanduses. 2008. aastal «äratas» meid Venemaa kallaletung Gruusiale, 2014. aastal «avas silmad» Krimmi annekteerimine ja sõda Donbassis. Eelmisel aastal raputas meid tukastusest üles täiemahulise sõja algus Ukrainas. Vähesed, keda polnud vaja äratada, kuid kelle senised poliitilise eliidi ja meedia poolt naeruvääristatud hoiatused rääkisid kogu aja nii Venemaalt lähtuvast ohust kui ka vene keele vohamisest Eesti avalikus ruumis, olid rahvuskonservatiivid.
Nii nagu Eesti ja Ida-Euroopa riigid Venemaa-suunalises rahvusvahelises poliitikas, on rahvuskonservatiivid nende riikide sees nagu jaanalinnud kaevanduses. Kui välispoliitikas kuuleme oma partneritelt, et teil, idaeurooplastel oli Venemaa suhtes õigus, on meie ühiskonna liberaalsel tiival vahest aeg suuremeelseks tunnistuseks: teil, rahvuskonservatiivide, oli meil pesitseva viienda kolonni, eesti keele kaitsmise jms suhtes õigus, aga me ei kuulanud teid. Kuna see asetub poliitilisse ja ideoloogilisse konteksti, on seda raske teha. Avalikus kuvandis on endiselt kõige kõvem Eesti hoidja erakond, mille kaitseminister soovis nullindatel kaotada ära kohustusliku ajateenistuse, mille valitsusajal (2013) ametisse astunud Päästeameti peadirektor Kuno Tammearule öeldi ministeeriumist, et elanikkonna kaitse pikaajalise strateegia plaan on «kõige lollim plaan üldse» (Eesti Päevaleht 09.02) ja mis praegu, kui Eesti jookseb iseseisva kaitsevõime arendamisel võidu ajaga, on prioriteediks tõstnud eelarve tasakaalu. See oli vististi Ain Kaalep, kes kunagi rääkis, et ka okupatsiooniajal on väikerahval vaja nii oma eluga riskivaid vabadusvõitlejaid, mugandujaid (nemad moodustavad enamuse) kui ka kollaborante, kes aitavad võimuhoobade juures suurimaid sigadusi ära hoida ning päästa ja säästa, mida annab.
Ka tänapäeva Eestile on vaja nii konservatiive kui liberaale ning kindlasti on meil vaja rahvuslasi, et püsima jääda. Praktikas tähendab see mõistagi rindejooni, aga suures pildis kestmajäämise eri strateegiaid. Paraku on «rahvuslasest» ja «rahvuskonservatiivist» viimase tosinkonna aasta jooksul saanud sõimusõnad ja praeguseks on sama juhtumas sõnaga «liberaal», mis on moondumas oma algse tähenduse vastandiks – suundumus sinnapoole on ilmne (Euroopa Liidust tulevad üleregulatsioonid, üleolevus teisiti arvajate suhtes, õhus olev vaenukõneseadus jms). Õigus on Ignar Fjukil, kui ta ütleb, et eestlasi on liiga vähe selleks, et meid jagada «puhasteks» ja teisteks. See on osalt rahvuslaste ja rahvuskonservatiivide tõrjumise, tosinkond aastat tagasi nende avalikult arvamusplatsilt väljalülitamise ja sildistamise tulemus. Välistamise üks tagajärgi on oma meediaplatvormide loomine ja vastastikune kärekeelsus. Kaduma on läinud juhtmõte: teed on meil erinevad, aga armastus on üks. Mõistagi pole see Eesti ühiskonna huvides ja selles pole süüdi ainult erakonnad. Ka ajakirjandus ja politoloogid, kes sõnades vahel üritavad ühiskonda liita, kasutavad süüdimatult sisetüli ülal hoidvaid silte, mille üheks näiteks on sõna «populism» tarvitamine ainult ühe rahvuskonservatiivse erakonna halvustamiseks.
Seda väljendit kasutatakse ühe maailmavaate madaldamiseks isegi pidupäevakõnedes, mis meenutab koolikiusu. Samas pole populismist vabad ka teised erakonnad meil ja mujal; teiste hulgas on sellele tähelepanu juhtinud eelmise aasta Postimehe arvamusliider Jüri Reinvere. Populismil, millel puudub konsensuslik definitsioon, on ka positiivseid tähendusi: näiteks soov kuulata rahvast ja olla oma kommunikatsioonis hulkadele arusaadav. Õigus on Ignar Fjukil, kui ta ütleb, et eestlasi on liiga vähe selleks, et meid jagada «puhasteks» ja teisteks: «Kui riigikogu liige kõnetab poliitilise vastaspoole esindajat, siis ta kõnetab ka tema valijat. Ta kõnetab eestlast. Kui manab, siis manab kõiki eestlasi.» (Postimees 11.03). Omalt poolt rõhutan, et selles asjas peab kõiki mõõtma ühe puuga ja see peaks kehtima ka mujal avalikus ruumis ja meedias ning kõigi avaliku elu tegelaste ja ajakirjanike kohta. Mõeldes avalõigus toodud Martin Mölderi väljaöeldule tuleb tõdeda, et asi on veelgi kriitilisem. Eestlase harjumist juba ammu normiks kujunenud reaalsusega iseloomustab suurepäraselt kolumnist Mart Kadastiku jaanuarikuine jalutuskäik Tallinna vanalinnas: «Kuidas ma ei olnud seesugust eestlasteta Eestimaad varem märganud?» (Eesti Päevaleht 02.02). See on olnud nagu konna keetmine aeglasel tulel – konn ei saa arugi, kui ta on lõpuks keedetud. Meie laste jaoks on võõrkeelne Tallinn ja Ida-Virumaa enesestmõistetavused. Kas nad taipavadki eestikeelset tahta? Kas üks vana rahvas on oma keelest ja kultuurist ära väsinud ning kaotanud enesealalhoiuinstinkti?
Sisserändajal ja (päris) pagulasel on suur vahe. Pagulane peaks konflikti järel kodumaale naasma ja ma usun, et paljud ukrainlased ka naasevad (või liiguvad kuhugi edasi). Kõik muidugi ei saa, vähemalt mitte kohe.
Rahvuskonservatiivid on omasõnutsi kõvad vene-vastased, aga nende ideoloogia on Putini Venemaa omaga samal lainel (a la homofoobia), mõlemad vastanduvad Euroopa Liidule ja NATO-le ja ajavad imelikku juttu, kuidas liberaalid on nüüd kõige suuremad türannid, sest nad tahavad midagi ette võtta kõige hullema kliimakatastroofi vältimiseks, ja kõigi märkide (rahastus, toetus) järgi oleks rahvuskonservatiivide võim misiganes põhjusel Putini Venemaale meelepärane.
* 2012: Putin “võidab” valimised, surub meeleavaldused vägivaldselt maha ja kindlustab oma ainuvõimu
* 2013: Ühtäkki ilmuvad Eestis ja mujal Euroopas igas riigis välja nõukogudeaegsed dinosaurused nagu Helmed, kes on kõvad rahvuskonservatiivid, aga ideoloogiliselt resoneeruvad Putiniga.
Hmm.
Parandus: Putin “võitis” nood valimised 4. märtsil 2012. EKRE asutati samal kuul, 2012 märtsis.
Ajajoon on umbes selline:
* 2011. aastal asutati Poolas euroskeptiline ja immigratsioonivastane ‘Congress of the New Right’ (KNP). Nad vastanduvad samasooliste abielule, avaldanud Venemaale toetust ja kritiseerinud Euroopa Liidu suhtumist Venemaasse Krimmi okupeerimise algul.
* 2011. lõpus kandideeris Prantsusmaal aastakümneid vana euroskeptilise ‘National Front’ (FN) liikmena presidendiks tuntud putinist Marie Le Pen (partei lõhustati 2014). Vastandusid samasooliste abielule, said Vene pankadelt rahastust ja väljendasid toetust Putini valitsusele.
* 2011. aastal nimetab Soome euroskeptiline ja immigratsioonivastane ‘True Finns’ partei ennast ümber ‘Finns Party’-ks ja kandideerib parlamenti. Osad liikmed on väljendanud toetust Venemaa ja nende poliitika suhtes ning neid on süüdistatud sidemetes Venemaaga.
* 2012. sügisel pälvis Hollandis lühikest edu ‘Party for Freedom’ (PVV), islamivastane ja immigratsioonivastane partei, mis pärast järgneva aasta valimisi jäi tahaplaanile. Nad vastandusid samasooliste abielule ja toetasid Krimmi okupeerimist.
* 2012. aastal asutati Kreekas euroskeptiline ‘Independent Greeks’ (lõhustati 2019). Vastandusid samasooliste abielule, toetasid Krimmi okupeerimist ja seda, et Kreeka võtaks venemeelsema välispoliitilise hoiaku.
* 2013. veebruaris asutati Saksamaal euroskeptiline ja immigratsioonivastane ‘Alternative for Germany’ (AfD). Vastandus samasooliste abielule ja neid on süüdistatud venemeelsetes vaadetes – toetasid Krimmi okupeerimist ja Venemaa-vastaste sanktsioonide lõpetamist.
* 2013. detsembris asutati Hispaanias euroskeptiline ja immigratsioonivastane ‘VOX’. Vastandus samasooliste abielule ja neid on süüdistatud venemeelsetes vaadetes – toetasid Krimmi okupeerimist ja Venemaa-vastaste sanktsioonide lõpetamist.
* Suurbritannias 1990ndatest saadik virelenud ‘UK Independence Party’ (UKIP) tuli 2013. aastal uuesti stseenile ja mängis olulist rolli Brexiti võitmisel. UKIP oli samasooliste abielu vastu ja sai 1 miljon £ toetust Vene ärimeestelt.
Selline on meie EKRE rahvuskonservatiivsed (*national conservative*, lühendina **Nat-C**) kaasvõitlejate seltskond Euroopas. Igalühel on ka mingi oma repertuaar: VOX vastandub Kataloonia iseseisvusele, Hollandis oli hädasti vaja moslemi naiste riietusega midagi ette võtta, jne. EKRE kohalik eripära on Eesti demograafia tõttu meie venekeelne vähemus. Ülejäänus on nad äravahetamiseni sarnased teiste analoogsete parteidega Euroopas, keda on süüdistatud Venemaa kasuks töötamises või on juba ära tõestatud, et nad olid Putini palgal.
Lühidalt, meie kohalik rahvuskonservatiiv *näeb välja nagu part, ujub nagu part, prääksub nagu part*, aga peab ennast eesrindlikuks pardi-vastaseks võitlejaks ja on väga solvunud, et teda selle eest ei tunnustata.
Mulle meeldib siin see lause:
> Kuna meile on väga lühikese aja jooksul saabunud kümneid tuhandeid ukrainlasi ja päris kindlasti ei lähe kõik kodumaale tagasi ka pärast sõda, peame ka küsima: kas eesti rahvas on nõus, et Ukraina vabaduse hinnaks on eesti keele ja kultuuri marginaliseerumine juba lähitulevikus?
Võtame osadeks lahti:
>meile on väga lühikese aja jooksul saabunud kümneid tuhandeid ukrainlasi
Esimene väide on tõene
​
>kindlasti ei lähe kõik kodumaale tagasi ka pärast sõda
Nüüd ka nagu oleks tõene, aga pole konteksti – mida see sisuliselt tähendab ? Kui kõik sõjaga siia tulnud ukrainlased peale ühe vanamuti, kes ära suri ja siia maha maeti, ära läheks, oleks see ka tõene.
Samas tahetakse selle osaga muljet jätta, nagu jääks siia inimesi palju, eriti koos kontekstis järgmisega:
>Ukraina vabaduse hinnaks on eesti keele ja kultuuri marginaliseerumine juba lähitulevikus
Mis on nüüd selline küsimuse vormis (et vajadusel tagasi ajada saaks, et ma pole miskit sellist väitnud) esitatud täitsa fantastiline väide ja hirmutamine.
**Minu disagnoos – kaval vatnik.**
​
> Paraku on «rahvuslasest» ja «rahvuskonservatiivist» viimase tosinkonna aasta jooksul saanud sõimusõnad
No shit Sherlock – kes selles õigupoolest süüdi on ? Kas poleks neil rahvuskonservatiividel põhjust peeglisse vaadata, ja ameerika respublikaanidelt imporditud kristliku populismi asemel ka tõepoolest millegi rahvuslikuga tegeleda ? Kui see röökiv rahvuslikkus defineeriks ennast läbi asjade mis on kõigi meelest eestipärased ja ei huvituks nii palju sellest, et igasugu homosid ja transse ja kedaiganes ahistada (mis seal vahet, eestlased kõik) … siis oleks ka neil rohkem kandepinda.
​
> Seda väljendit kasutatakse ühe maailmavaate madaldamiseks isegi pidupäevakõnedes, mis meenutab koolikiusu.
Nonoh, kes meil siin poliitikas kõige rohkem koolikiusu meenutava käitumisega on ?
​
> Õigus on Ignar Fjukil, kui ta ütleb, et eestlasi on liiga vähe selleks, et meid jagada «puhasteks» ja teisteks
O Rly ? Nagu osa ülejäänud jutust ei läheks sellega hästi kokku, hirmutamine ukrainlastega, kes siia hordidena Eesti puhtust rikkuma tulevad.
**Kaval vatnik, jah.**
väga naiivne on arvata, et ukraina nn ohverdamisega midagi meie jaoks paremaks või turvalisemaks läheks. süües kasvab teatavasti isu ja ukraina oleks hea magus tükk, millega oma kurnatud ressursse täiendada.
Ei saa aru, kes on tema jutus need “meie”, kelle “oma” asjadest ta räägib. Keda ta omaarust esindab, kelle eest räägib, millise mandaadiga.
Hei, moded. [u/r1243](https://www.reddit.com/user/r1243/) [u/Horny_Hipst3r](https://www.reddit.com/user/Horny_Hipst3r/) [u/matude](https://www.reddit.com/user/matude/)
Küsimus.
Mina näen selles teemas osasid kommentaare kui *deleted* ( [https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/129erty/comment/jen8qp9/?utm_source=share&utm_medium=web2x&context=3](https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/129erty/comment/jen8qp9/?utm_source=share&utm_medium=web2x&context=3) ) näiteks. Tundus veider et nii palju kustutatud, aga ok. Siis paistis, et osad nagu vastaks nendele deleted kommentaaridele, mis tundus veel imelikum.
*Nüüd* u/mediandude väitis et tema näeb [https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/129erty/comment/jen66tv/?utm_source=share&utm_medium=web2x&context=3](https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/129erty/comment/jen66tv/?utm_source=share&utm_medium=web2x&context=3) kommentaari kui *deleted*. Minul on see kommentaar olemas ja kenasti näha.
Nagu serveeritaks eri inimestele eri kommentaare.
Et, mis värk on ?
Peale tema dokumentaalfilmi Eesti jalgpallist on teda väga keeruline tõsiselt võtta.