Las ma saan nüüd õigesti aru. Alla keskmise teeniv üksikema paneb paar tuhat euri rindade kohendamise alla? Prioriteedid on vist paigas.
Nagu Brigitte Susanne Hundi kaasusest selgus, oma nimega internetis teise laimamine on phm sama nagu seda teeks pabermeedias. Saab rahulikult selle põhjal kohtusse kaevata ja võita. Kahjuks see üksikema oleks pidanud ise kohtusse pöörduma selle asemel, et laimama hakata.
No aga on ju veits ameerikalik lähenemine juba, et meil juba google’i arvustusi ei või kirjutada ja nüüd juba ei tohi üldse isiklikke kogemusi ka jagada. Ta ju käis seal kohas, sai teenuse ja ei jäänud sellega rahule. Et sellel juhul ei või seda siis jagada, aga kiitust võib? Mu arust on just ääretult oluline jagada selliste asjade neid “üks kümnest” kogemusi ka, sest sageli inimesed ehk ei mõtle väga läbi neid asju ja siis ongi nagu see reaalse elu kõik tahud esindatud. Ega need ilukirurgia osakonnad ju panevad üles “enne-pärast” ainult õnnestunuid töid, ega nemad ju ei pane, et see “üks kümnest” ebaõnnestunud “enne-pärast” näeb teistsugune välja.
Kohati tundub, et meil jah läheb sinna ameerikaliku stiili poole, kus rikkad kaebavad vaeseid kohtusse ja vaesed hoidku oma suud kinni.
Et justkui on vaba sõna, aga kui see käib rikkamate kohta kriitikana, siis tegelt ei ole ka.
Ja selline küsimus ka mõnele juristile, et kui ta oleks lihtsalt postitanud pildi ja kirjutanud, et “minu kogemus- tehtud töö seal ja seal” ja ei midagi rohkemat, kas siis ka saaks kohtusse kaevata? Aga kui ta kirjutab, et “mina isiklikult ei jäänud rahule”? Et millest see piir läheb?
Kui ilukliiniku loogikat laiendada, siis võiks restoran kohtusse kaevata iga rahulolematu kliendi, kes Tripadvisoris, Woltis või muul platvormil nende kohta negatiivse tagasiside jätab? Iga hotell võib hageda rahalise kahju tekitamise eest klienti, kes jätab neile Bookingusse kehva hinde?
Ma saan aru, et laimu ja mõnitamise vastu on vaja samme astuda, aga see kaasus läheb juba liiga kaugele. Loodan, et riigikohtus võidab terve mõistus ja ilukliinik jääb tühjade pihkudega.
Äriomanike huvid jälle trumpavad kõik muu. Avalikult halba arvustust kirjutada ei tohi, sest siis kuluta aega ja raha end kohtus kaitstes, aga anonüümse arvustaja korral saab alati öelda, et valetab, polegi meie klient, polnud üldse nii jne. Põhimõtteliselt jällegi tarbijate õiguste mudasse trampimine.
Huvitav, kas sotsiaalvõrgustikud saavad kunagi taas anonüümseks, et saaks jätta tagasisidet kellegi tööle kartmata, et sind kaevatakse kohtusse?
Ma pole küll kindel, et ta jälgis hoolikalt arsti ettekirjutusi (pool aastat pärast oppi ei tohi tõsta raskusi, mis on üksikema jaoks vist võimatu). Aga nõuda temalt “saamata tulu” ausa tagasiside eest on lihtsalt nõme
Sain artikli sisule ligipääsu ja lugesin läbi.
Esiteks – arstide justkui eksisteerivast ringkaitsest on ennegi räägitud. Seda, et patsiendid ei saa mitte kusagilt abi, kui on tehtud raviviga või ebaõnnestunud operatsioon, sest arstid ei lähe teise arsti vastu, isegi kui päriselt arst tegi vea. Seetõttu on arutluse all (aga hetkel ei tea, kas see tehti juba ära või on endiselt idee-tasandil) patsientidele mõeldud rahalise hüvitamise fond (aga sellega seoses tekib tegelikult küsimus, et kui ükski arst ei ole nõus ütlema – jah, tehti viga – siis kuidas patsient sealt fondist raha kätte peaks saama?).
Reaalselt on aga ringkaitse natuke selline situatsioon – ma ei väida, et Eestis ON arstide ringkaitse; ma toon võrdluse, millega ringkaitse sarnaneb – kus nt keegi politseist võiks inimese kallal rakendada üleliigset vägivalda (ja ta poolsurnuks peksta) ja teised politseinikud teeks näo, et nemad ei tea midagi, pole kuulnud millestki jne. Nagu USA-s, kus politseijõud on tihti riik-riigis, sest neid ei kontrolli sisuliselt mitte keegi. Rõhutan, et tegu on piltliku näitega ja Eesti politsei pole ligilähedaseltki võrreldav – ma kasutasin neid ainult seetõttu, et politsei institutsioon on oluline, paljudele vajalik ja paljud ka usaldavad politseid enda eest seisma – nii nagu arstid ja meditsiin on inimestele vajalik ning patsient eeldab, et arst teeb teda ravides kõik, et ta terveks saab.
Teiseks – mis puutub ravi õnnestumisse. Meditsiin on juba kord selline asi, et kõik võib minna õigesti ja kõik võib minna ka valesti. Reaalsuses ei võta tegelikult keegi vastutust, kui nt patsiendi opi ajal avastatakse, et patsient on ravimile X allergiline, sest keegi teadnud seda – inimlikult pole võimalik nt siis tekkinud tüsistuste eest vastutust võtta kui arstid tegid endast kõik, et olukorda kontrolli alla saada. Ka patsient kirjutab tegelikult alla sellele dokumendile, kus on tihti kirjas, et patsient on teadlik ohtudest ja et operatsioon vms ei pruugi saavutada soovitud tulemust.
Nüüd kus ma selle olen saanud ära öelda – ma arvan, et mitte keegi ei lähe arsti juurde mõttega, et midagi läheb p—se ja ta peab elu lõpuni nüüd sellega edasi elama. Enamus inimesi vast ikkagi eeldab, et nad saavad soovitud tulemuse 100%. Antud juhul mulle aga tundub, et soovitud tulemus oli kaugel reaalsusest. Kas asi oli selles, et valitud operatsioon oli vale või oli asi naise enda kehas, nagu oli üks arvamus, seda ma ei oska öelda. Küll aga on ilmselge, et patsiendi ootus oli X ja tulemus oli Y.
Ausalt – natuke ebaaus tundub see olukord, kus reklaamiks näib olevat “teeme sulle X”, samas kui nõusoleku lehel justkui annad teada, et tulemus ei pruugi sind rahuldada ja kui saadki tulemuseks Y olukorra, siis istu ja naudi seda tulemust, millega rahul ei ole.
Ma ei tea isiklikult, mis seal lahenduseks oleks, sest tõsi on see, et meditsiinis juhtub igasuguseid asju ning kehad reageerivad erinevalt. Aga ilmselgelt ei ole klient rahul ja kliendil peaks olema õigus seda rahulolematust ka väljendada – ilma selleta, et teda kohe kohtusse kaevataks, isegi kui klient tõepoolest tegi üleskutse, et teisedki sama arsti kliendid temaga ühendust võtaks. Arstid muidugi ütlevad, et kuna klient niimoodi nende kliinikut mustas, siis jäid neil ära mitu operatsiooni ja neil oli maine- ning rahakahju. Samas – kuidas nad seda teavad, et just selle postituse põhjal? Inimesed võisid oma meelt muuta, ära hirmuda või 100 teisel põhjusel otsustada operatsiooni mitte teha.
Ja kliinikud peaksid ju tegelikult valmis olema selleks, et 1000st operatsioonist 1 näiteks ei ole tulemusega rahul. Patsiendil ja kliendil peaks olema võimalik rahulolematust väljendada, ilma et ta peaks kartma 100 000 suurust kohtuarvet.
Seetõttu aitakski sellistel puhkudel see sõltumatu vigade komisjon vms, aga kui
Eestis tõesti see ringkaitse eksisteerib, siis ei kujuta küll ette kuidas see toimida saaks.
Mis veel? Ma pole küll ise ilukirurgia tüüpi (aga ära iial ütle iial), aga ma oleks KA ju pahane kui ma poleks rahul ja ma kirjutaks ka oma kogemusest teistele. See ongi ju normaalne! Kui ma ostan diivani ja see ära laguneb 3 kuu jooksul, muidugi suhtlen ma esimesena poega kust ostsin ja tahan eksperdi arvamust ja võib-olla et uut diivanit. Kui see ka ära laguneb, siis küsiks ma ka raha tagasi. Miks siis operatsiooniga teisiti peaks olema?
Võib-olla tegi see naine vea, et kohe nt Terviseameti või Tarbijakaitseameti suunas ei liikunud oma kaebustega. Igal juhul – ma saan mõlema osapoole kaebustest aru, aga kipuks siiski pigem patsiendi poolt olema antud olukorras, sest tema peab selle nö rikutud olukorraga edasi elama. Võib-olla oleks kliinikul kergem olnud talle see raha tagasi maksta, aga ma saan aru hetkel, et nemad tahaks, et ta lihtsalt üldse ei räägiks oma halvast kogemusest.
Keegi, kes on juuraga rohkem kursis, võiks muidugi seletada nüüd, kas sellest keissist võiks tulla pretsedent, mis hakkab ka teisi mõjutama elik kas edaspidi peaksidki patsiendid mokad kinni ja vaikselt nurgas häbenema – sest muidu saad kohtu kaela – või on see siiski case by case asi.
Mulle üldse ei meeldinud selle kliiniku õhkkond, kuidagi väga tõrjuv, nii et ma imestan veits, et inimesed jätkuvalt käivad seal, kui teisi variante on ka.
8 comments
Las ma saan nüüd õigesti aru. Alla keskmise teeniv üksikema paneb paar tuhat euri rindade kohendamise alla? Prioriteedid on vist paigas.
Nagu Brigitte Susanne Hundi kaasusest selgus, oma nimega internetis teise laimamine on phm sama nagu seda teeks pabermeedias. Saab rahulikult selle põhjal kohtusse kaevata ja võita. Kahjuks see üksikema oleks pidanud ise kohtusse pöörduma selle asemel, et laimama hakata.
No aga on ju veits ameerikalik lähenemine juba, et meil juba google’i arvustusi ei või kirjutada ja nüüd juba ei tohi üldse isiklikke kogemusi ka jagada. Ta ju käis seal kohas, sai teenuse ja ei jäänud sellega rahule. Et sellel juhul ei või seda siis jagada, aga kiitust võib? Mu arust on just ääretult oluline jagada selliste asjade neid “üks kümnest” kogemusi ka, sest sageli inimesed ehk ei mõtle väga läbi neid asju ja siis ongi nagu see reaalse elu kõik tahud esindatud. Ega need ilukirurgia osakonnad ju panevad üles “enne-pärast” ainult õnnestunuid töid, ega nemad ju ei pane, et see “üks kümnest” ebaõnnestunud “enne-pärast” näeb teistsugune välja.
Kohati tundub, et meil jah läheb sinna ameerikaliku stiili poole, kus rikkad kaebavad vaeseid kohtusse ja vaesed hoidku oma suud kinni.
Et justkui on vaba sõna, aga kui see käib rikkamate kohta kriitikana, siis tegelt ei ole ka.
Ja selline küsimus ka mõnele juristile, et kui ta oleks lihtsalt postitanud pildi ja kirjutanud, et “minu kogemus- tehtud töö seal ja seal” ja ei midagi rohkemat, kas siis ka saaks kohtusse kaevata? Aga kui ta kirjutab, et “mina isiklikult ei jäänud rahule”? Et millest see piir läheb?
Kui ilukliiniku loogikat laiendada, siis võiks restoran kohtusse kaevata iga rahulolematu kliendi, kes Tripadvisoris, Woltis või muul platvormil nende kohta negatiivse tagasiside jätab? Iga hotell võib hageda rahalise kahju tekitamise eest klienti, kes jätab neile Bookingusse kehva hinde?
Ma saan aru, et laimu ja mõnitamise vastu on vaja samme astuda, aga see kaasus läheb juba liiga kaugele. Loodan, et riigikohtus võidab terve mõistus ja ilukliinik jääb tühjade pihkudega.
Äriomanike huvid jälle trumpavad kõik muu. Avalikult halba arvustust kirjutada ei tohi, sest siis kuluta aega ja raha end kohtus kaitstes, aga anonüümse arvustaja korral saab alati öelda, et valetab, polegi meie klient, polnud üldse nii jne. Põhimõtteliselt jällegi tarbijate õiguste mudasse trampimine.
Huvitav, kas sotsiaalvõrgustikud saavad kunagi taas anonüümseks, et saaks jätta tagasisidet kellegi tööle kartmata, et sind kaevatakse kohtusse?
Ma pole küll kindel, et ta jälgis hoolikalt arsti ettekirjutusi (pool aastat pärast oppi ei tohi tõsta raskusi, mis on üksikema jaoks vist võimatu). Aga nõuda temalt “saamata tulu” ausa tagasiside eest on lihtsalt nõme
Sain artikli sisule ligipääsu ja lugesin läbi.
Esiteks – arstide justkui eksisteerivast ringkaitsest on ennegi räägitud. Seda, et patsiendid ei saa mitte kusagilt abi, kui on tehtud raviviga või ebaõnnestunud operatsioon, sest arstid ei lähe teise arsti vastu, isegi kui päriselt arst tegi vea. Seetõttu on arutluse all (aga hetkel ei tea, kas see tehti juba ära või on endiselt idee-tasandil) patsientidele mõeldud rahalise hüvitamise fond (aga sellega seoses tekib tegelikult küsimus, et kui ükski arst ei ole nõus ütlema – jah, tehti viga – siis kuidas patsient sealt fondist raha kätte peaks saama?).
Reaalselt on aga ringkaitse natuke selline situatsioon – ma ei väida, et Eestis ON arstide ringkaitse; ma toon võrdluse, millega ringkaitse sarnaneb – kus nt keegi politseist võiks inimese kallal rakendada üleliigset vägivalda (ja ta poolsurnuks peksta) ja teised politseinikud teeks näo, et nemad ei tea midagi, pole kuulnud millestki jne. Nagu USA-s, kus politseijõud on tihti riik-riigis, sest neid ei kontrolli sisuliselt mitte keegi. Rõhutan, et tegu on piltliku näitega ja Eesti politsei pole ligilähedaseltki võrreldav – ma kasutasin neid ainult seetõttu, et politsei institutsioon on oluline, paljudele vajalik ja paljud ka usaldavad politseid enda eest seisma – nii nagu arstid ja meditsiin on inimestele vajalik ning patsient eeldab, et arst teeb teda ravides kõik, et ta terveks saab.
Teiseks – mis puutub ravi õnnestumisse. Meditsiin on juba kord selline asi, et kõik võib minna õigesti ja kõik võib minna ka valesti. Reaalsuses ei võta tegelikult keegi vastutust, kui nt patsiendi opi ajal avastatakse, et patsient on ravimile X allergiline, sest keegi teadnud seda – inimlikult pole võimalik nt siis tekkinud tüsistuste eest vastutust võtta kui arstid tegid endast kõik, et olukorda kontrolli alla saada. Ka patsient kirjutab tegelikult alla sellele dokumendile, kus on tihti kirjas, et patsient on teadlik ohtudest ja et operatsioon vms ei pruugi saavutada soovitud tulemust.
Nüüd kus ma selle olen saanud ära öelda – ma arvan, et mitte keegi ei lähe arsti juurde mõttega, et midagi läheb p—se ja ta peab elu lõpuni nüüd sellega edasi elama. Enamus inimesi vast ikkagi eeldab, et nad saavad soovitud tulemuse 100%. Antud juhul mulle aga tundub, et soovitud tulemus oli kaugel reaalsusest. Kas asi oli selles, et valitud operatsioon oli vale või oli asi naise enda kehas, nagu oli üks arvamus, seda ma ei oska öelda. Küll aga on ilmselge, et patsiendi ootus oli X ja tulemus oli Y.
Ausalt – natuke ebaaus tundub see olukord, kus reklaamiks näib olevat “teeme sulle X”, samas kui nõusoleku lehel justkui annad teada, et tulemus ei pruugi sind rahuldada ja kui saadki tulemuseks Y olukorra, siis istu ja naudi seda tulemust, millega rahul ei ole.
Ma ei tea isiklikult, mis seal lahenduseks oleks, sest tõsi on see, et meditsiinis juhtub igasuguseid asju ning kehad reageerivad erinevalt. Aga ilmselgelt ei ole klient rahul ja kliendil peaks olema õigus seda rahulolematust ka väljendada – ilma selleta, et teda kohe kohtusse kaevataks, isegi kui klient tõepoolest tegi üleskutse, et teisedki sama arsti kliendid temaga ühendust võtaks. Arstid muidugi ütlevad, et kuna klient niimoodi nende kliinikut mustas, siis jäid neil ära mitu operatsiooni ja neil oli maine- ning rahakahju. Samas – kuidas nad seda teavad, et just selle postituse põhjal? Inimesed võisid oma meelt muuta, ära hirmuda või 100 teisel põhjusel otsustada operatsiooni mitte teha.
Ja kliinikud peaksid ju tegelikult valmis olema selleks, et 1000st operatsioonist 1 näiteks ei ole tulemusega rahul. Patsiendil ja kliendil peaks olema võimalik rahulolematust väljendada, ilma et ta peaks kartma 100 000 suurust kohtuarvet.
Seetõttu aitakski sellistel puhkudel see sõltumatu vigade komisjon vms, aga kui
Eestis tõesti see ringkaitse eksisteerib, siis ei kujuta küll ette kuidas see toimida saaks.
Mis veel? Ma pole küll ise ilukirurgia tüüpi (aga ära iial ütle iial), aga ma oleks KA ju pahane kui ma poleks rahul ja ma kirjutaks ka oma kogemusest teistele. See ongi ju normaalne! Kui ma ostan diivani ja see ära laguneb 3 kuu jooksul, muidugi suhtlen ma esimesena poega kust ostsin ja tahan eksperdi arvamust ja võib-olla et uut diivanit. Kui see ka ära laguneb, siis küsiks ma ka raha tagasi. Miks siis operatsiooniga teisiti peaks olema?
Võib-olla tegi see naine vea, et kohe nt Terviseameti või Tarbijakaitseameti suunas ei liikunud oma kaebustega. Igal juhul – ma saan mõlema osapoole kaebustest aru, aga kipuks siiski pigem patsiendi poolt olema antud olukorras, sest tema peab selle nö rikutud olukorraga edasi elama. Võib-olla oleks kliinikul kergem olnud talle see raha tagasi maksta, aga ma saan aru hetkel, et nemad tahaks, et ta lihtsalt üldse ei räägiks oma halvast kogemusest.
Keegi, kes on juuraga rohkem kursis, võiks muidugi seletada nüüd, kas sellest keissist võiks tulla pretsedent, mis hakkab ka teisi mõjutama elik kas edaspidi peaksidki patsiendid mokad kinni ja vaikselt nurgas häbenema – sest muidu saad kohtu kaela – või on see siiski case by case asi.
Mulle üldse ei meeldinud selle kliiniku õhkkond, kuidagi väga tõrjuv, nii et ma imestan veits, et inimesed jätkuvalt käivad seal, kui teisi variante on ka.