“See annab alust eeldada, et kui 2022. aasta oli selle sajandi kõige väiksema sündimusega aasta, siis tänavu sünnib veel vähem lapsi.”
See on halvim ajajoon kus hetkel elame.
No shit, vaata mis maailmas toimub
Elu on liiga kallis ja nüüd tõstetakse/lisatakse veel makse ka. Kui juba varem rikas polnud, siis meelega lapsi saama just väga ei kisu…
Aga jah kärbime lastetoetusi, rahva jätkumine on lihtsalt liiga kallis, ei saa ju lubada sellist asja.
ma saaks hea meelega lapsi kui:
1.leiaks mehe, kes valmis lasteks ja ei jätaks kõike naise hooleks.
2.saaks elamisväärset palka töö eest ehk saaks oma kodu osta ja ei peaks iga kuu üle poole oma sissetulekust üüriks(+kommud) maksma.
3. Euroopas ei oleks sõda.
Kurb, aga ma ei mõista miks inimesed arvavad et asi rahas. Saksamaa Euroopa üks rikkamaid ning seal iive üks Euroopa madalamaid, ilma migratsioonita oleks Saksamaal väga kurvalt.
Eh, loomulik, et inimesed sõja ajal naca mõtlevad, kas praegu just parim aeg lapsi saada on. Eriti, kui oht ka Eestile täitsa olemas on ja on ka (taas)selgunud, et vaenlane siiski täitsa loom ja hukkab/piinab rõõmsalt ka lapsi.
Kui maailm normaalsemaks läheb – või meie siin lõputute kriisidega ära harjume – , küll siis ka lapsi juurde tuleb.
Eks siin nüüd sõltub valitsusest, kas me siin sellist asja nagu OÜ Rahvusriik veel jätkame või hakkame immigrante sisse pumpama. Seni, kuni meie kogu koolisüsteem ja ühiskond on ainult edu ja rahausku, ei muutu siin midagi. Riigil on võimalik seda läbi uute põlvkondade kasvatuse muuta, aga hetkel tundub, et sellest ei hoolita. Arvestades uut assistenti, on meie koolisüsteemi prioriteedid tulevikus hoopis midagi muud.
Ei ole veel piisavalt hea palgaga tööd et lubada endale 2.last, huupi sellist otsust ei tee. Praegu tegutsen selle nimel aga kerge ei ole, eriti juba ühe olemasoleva lapse kõrvalt. Tahaks võimaldada huvialasid ja ekskursioone tulevikus lastele, mitte lihtsalt “hakkama saada” kuust kuusse.
Arvestades kuidas kinnisvara hinnad ka jooksid käest ära ja me ei saa omale suuremat eluaset enne lubada kui ma selle karjääripöörde lõpuks ära teen siis seda enam väheneb tahtmine pisikesse korterisse veel elanikke juurde tekitada.
Üle kõige ei ole laste kasvatamine lihtne. Kuidas seda parandada praeguses ühiskonnas ei tea.
Kui lasteaia koha saamiseks tuleb laps enne sündi järjekorda panna siis ei teki tahtmist neid juurde teha.
Kui kinnisvara hinnad on sellised et igale lapsele ei saa enda privaatsust tagada ei teki tahtmist neid juurde teha.
Ja no, igapäevaselt on väiksemaid/suuremaid probleeme rohkemgi.
Esiteks – vaadakem ümberringi. 2021 sündide osas ei tea, aga 2022 oli juba meile suht lähedal sõda ja veel sellise naabriga, kelle suhtes me ei saa silma kinni pigistada stiilis “meil on kõik korras”. Inimesed on ikkagi mingil määral ärevil – arusaadav, et lapsi võib-olla lükatakse edasi.
Teiseks – kuhu ma selle lapse panema peaks? Sahtlisse voodi kõrvale? Vaadake, mida teevad kinnisvarahinnad. Tallinnas maksab korter ikka väga palju, sh vanem korter. Kui tahad uut või uuemat, siis ainuke võimalus hetkel seda vist keskmise palga juures omandada on lotoga võita. Väljaspool suuremaid linnu aga ei anna kas pangad laenu või puudub järk-järgult igasugune infra, mis eluks vajalik nagu kool, lasteaed, toidupood, postkontor, aga ka arst ja ühistransport. Kui arstist saab veel aru, et see asub natukene kusagil kaugemal, siis nt toidupood ja postkontor või postipunktki on tegelikult ikkagi suht olulised. Nagu ka kool ja raamatukogu vms tegelikult. Sealt edasi on omakorda see, et ühest küljest lapsi pole ja teisest küljest pole lasteaedades kohti, rääkimata mingitest spetsialistide puudusest (vähemalt nt logopeedi juurde saamine – isegi enda raha eest – näib küll vist olevat praegu pigem selline nõukogude letialuse defitsiidi nõutamine: kui saad midagigi, siis on hea; kui saad nii palju kui vaja, siis on lausa pidu; aga enamus jääb ilma (st järjekorrad on nii pikad, et jube)).
Kolmandaks – ka Eestis saadakse esimesi lapsi praeguseks 20ndate lõpu poole, vanuses 28. Kui lahutame 2023 aastast 28, saame 94-95 sündinud. 90ndad olid Eestis laste sündide poolest mõõnaaeg – selles põlvkonnas on juba eos vähem sünnitajaid. Lisades sinna juurde need, kes ootavad, sest sõda ja kallid eluolud, saamegi praeguse olukorra.
Mind huvitab selle teema juures üldse see, et kui palju peaks meie planeedil olema inimesi, et me enda hulgaga rahule jääksime? Selge, et praegune 8 miljardit on meie jaoks väga vähe 🙂 Olen kuulnud numbreid suuruses nii 200 miljardit ja rohkem. Mõni eriti lapsik kristlane unistab isegi, et meil poleks ruumi istumisekski, vaid me seisame igavesti külg külje kõrval, et mingile vaimule ülistust laulda.
Ütelge teie, kui palju inimesi te tahate sellel planeedil näha? Miks just nii palju?
Mina oleks rahul ka siis, kui inimkonda oleks siin vaid miljon. Jah, siis ilmselt poleks meil neid hüvesid, mis on praegu. Ega me ei oskaks neist hüvedest siis unistada kah. Aga elu oleks rahulikum.
Olen 24 aastane mees ja kaalun ka laste tegemist, aga keskmise palgaga ma seda lihtsalt ei kujuta ette. Kindlasti on võimalik ära elada, kui mõlemad vanemad käivad tööl, aga oma tulevik jääb unarusse. Ei soovi 20 aastat elada palgapäevast palgapäevani. Mu õde ja sõbrad jagavad samu maailmavaateid minuga nii et võib oletada, et märkimisväärne kogus noori võib otsustada tulevikus pere mitte luua.
mdea ei taha lapsi ja ei tule ka. absull pole laste inimene ja elukaaslane lasi vasektoomia teha🥰. mul on koer kes on mulle lapse eest
– Põlvkond vanusevahemikus 40-60 (sündinud 1960-1980) on arvukad, aga reproduktiivsest east väljunud. Tulenevalt vahepeal massiliselt vohanud riskikäitumisest (ohtlikult töötamine, ohtlikult sõitmine, ravimata haigused, alkohol, tubakas, kuritegevus) on ses põlvkonnas meeste defitsiit juba päris tuntav. Aga üksikvanemana last kasvatada ei ole teatavasti populaarne.
– Viimane suur põlvkond, kes viibivad reproduktiivselt aktiivses eas ja ei äga meeste defitsiidi käes, on vanusevahemikus 30-40 (sündinud 1980-1990). Nõukogude aja lõpu eel kombineerusid teatud aastatel majanduslik kindlus (lõpus see kadus), optimism tuleviku osas (loodeti nii vabadust kui vaba majanduse toodavat jõukust, ei osatud ette näha 1990-ndate “auku”). Tolle aja reproduktiivne käitumine soosis laste saamist enam, ning sotsiaalsed garantiid olid olemas, kuigi jõukust polnud. Elamuehitus toimus üsna hoogsalt ja korteri saamine ei toonud kaasa pikaajalisi finantskohustusi, isegi kui järjekorrad olid aastate pikkused.
– Vanusevahemikus 20-30 (sündinud 1990-2000) on suhteliselt tuntav tühimik. Inimesi, kes võiks praegu saada oma esimesi lapsi, on endid vähe – nad jäid olemata 1990-ndate ebakindluse tõttu, mil nende vanemad pingutasid üleminekuga turumajandusele ja vaesusest välja pääsemisega, ajal kui sotsiaalsed garantiid olid kokku varisenud.
Nende inimeste sündimise ajal olid laenud ülikallid. Kel polnud talutavat eluaset, ei saanud seda kuidagi soetada, isegi mitte tulevikku pandiks pannes. Õige paljud leibkonnad (hinnatakse et 100 000 isikut) kaotasid majandusliku kindluse omandireformis. Kas laste kasvatamist soodustab ebakindlus kodu olemasolu osas, ei ole vist küsimus, vastus on eitav.
Kõige selle taustal on inimestel üha rohkem muud teha, kui lapsi saada – seda nii arenenud kui arengumaades. Isegi Aafrikas, viimasena kõigist mandritest, on demograafiline üleminek vananeva rahastiku suunas toimumas. Vanad inimesed ei tunne laste saamise vastu huvi üheski ühiskonnas ja rahvastiku kasv ongi läbi. Kasvu ei too tagasi ükski võte. Kahanemist saab stabiilsusega asendada, kasutades ühiskonna potentsiaali veidi targemini:
– reproduktiivselt aktiivses eas inimestele sotsiaalsete garantiide pakkumisega (toetused ja teenused lapsevanematele, võimalused koos elavatele noortele), et nad ei jätaks majandusliku ebakindluse tõttu ajas mööduvat võimalust kasutamata
– elanike seas kaaslase valimise oskuse arendamisega, et inimesed suudaks leida ja luua tõenäolisemalt stabiilseid ja usaldavaid suhteid, põletaks vähem näppusid valesti valides (ma tean, see pähkel on titaanist koorega)
Järgneb nali, ärge kreepsu saage. 😀 Kui ma oleks ENSV rahvastikubürokraat, kes ajamopeediga “Riga” järsku tossupilve saatel Riigikogu saali ilmus, siis ma tossu taandumisel küsiks kaks šokeerivat küsimust:
– “seltsimehed, kas teie riiklik elamuehituse programm on juba toonud noorpere korterijärjekorra lühemaks kui 9 kuud? minu stardipunktis nii ei olnud, kooselu ämma ning äiaga oli suur rahvamajanduslik probleem”
– “avalik-õiguslik, sotsioloogide abiga rajatud ja läbipaistvatel algoritmidel põhinev tutvumisportaal, koos täiustatud ühiskonnaõpetuse programmiga koolides, võiks vähendada ebaõnnestunud ja suurendada stabiilsete paarisuhete osakaalu, mille kaudu rahvastiku taastumisele kaasa aidata”
/s
Kogu selle loo tasutal: isiklikult ei ole vähimatki plaani lapsi saada. Aastakümme, mil selle vastu võinuks õnne kombel veel huvi tekkida, möödus majanduslikest raskustest välja ronides.
Vaadates kuhu see maailm üldselt liigub, siis isegi kui ma tahaks lapsi, ei tahaks ma tuua neid maailma, kus nad peavad võitlema kogu selle jamaga, mis siin toimub ja vaevalt see paraneb.
Tuleb abort keelustada
Kui rahalise poole pealt rääkida, siis see praegune süsteem küll väga mõistlik pole, ei toeta enam-vähem heal järjel olevatel inimestel oma esimese või teise lapse saamist, vaid hoopis lapsevabrikuid kus kumbki vanem tööl ei käi ja elataksegi oma lastetoetustest ja muudest sotsiaaltoetustest. Parem lahendus oleks lasta leibkonnal tulu koos deklareerida ja tõsta tulumaksuvaba miinimumi iga alaealise lapse ning ka vanema kohta 700 euri võrra. Nt kui pere oleks ema, isa ja kaks last, siis pere igakuine tulumaksuvaba miinimum 2800 euri. Pigem peaks tegema laste saamist ahvatlemaks nendele inimestele, kes üldiselt omavad võimekust, et neid üles kasvatada, aga kellele tuleks kasu, kui saaks natuke suurema osa oma teenitud rahast pere hüvanguks kasutada.
18 comments
“See annab alust eeldada, et kui 2022. aasta oli selle sajandi kõige väiksema sündimusega aasta, siis tänavu sünnib veel vähem lapsi.”
See on halvim ajajoon kus hetkel elame.
No shit, vaata mis maailmas toimub
Elu on liiga kallis ja nüüd tõstetakse/lisatakse veel makse ka. Kui juba varem rikas polnud, siis meelega lapsi saama just väga ei kisu…
Aga jah kärbime lastetoetusi, rahva jätkumine on lihtsalt liiga kallis, ei saa ju lubada sellist asja.
ma saaks hea meelega lapsi kui:
1.leiaks mehe, kes valmis lasteks ja ei jätaks kõike naise hooleks.
2.saaks elamisväärset palka töö eest ehk saaks oma kodu osta ja ei peaks iga kuu üle poole oma sissetulekust üüriks(+kommud) maksma.
3. Euroopas ei oleks sõda.
Kurb, aga ma ei mõista miks inimesed arvavad et asi rahas. Saksamaa Euroopa üks rikkamaid ning seal iive üks Euroopa madalamaid, ilma migratsioonita oleks Saksamaal väga kurvalt.
Eh, loomulik, et inimesed sõja ajal naca mõtlevad, kas praegu just parim aeg lapsi saada on. Eriti, kui oht ka Eestile täitsa olemas on ja on ka (taas)selgunud, et vaenlane siiski täitsa loom ja hukkab/piinab rõõmsalt ka lapsi.
Kui maailm normaalsemaks läheb – või meie siin lõputute kriisidega ära harjume – , küll siis ka lapsi juurde tuleb.
Eks siin nüüd sõltub valitsusest, kas me siin sellist asja nagu OÜ Rahvusriik veel jätkame või hakkame immigrante sisse pumpama. Seni, kuni meie kogu koolisüsteem ja ühiskond on ainult edu ja rahausku, ei muutu siin midagi. Riigil on võimalik seda läbi uute põlvkondade kasvatuse muuta, aga hetkel tundub, et sellest ei hoolita. Arvestades uut assistenti, on meie koolisüsteemi prioriteedid tulevikus hoopis midagi muud.
Ei ole veel piisavalt hea palgaga tööd et lubada endale 2.last, huupi sellist otsust ei tee. Praegu tegutsen selle nimel aga kerge ei ole, eriti juba ühe olemasoleva lapse kõrvalt. Tahaks võimaldada huvialasid ja ekskursioone tulevikus lastele, mitte lihtsalt “hakkama saada” kuust kuusse.
Arvestades kuidas kinnisvara hinnad ka jooksid käest ära ja me ei saa omale suuremat eluaset enne lubada kui ma selle karjääripöörde lõpuks ära teen siis seda enam väheneb tahtmine pisikesse korterisse veel elanikke juurde tekitada.
Üle kõige ei ole laste kasvatamine lihtne. Kuidas seda parandada praeguses ühiskonnas ei tea.
Kui lasteaia koha saamiseks tuleb laps enne sündi järjekorda panna siis ei teki tahtmist neid juurde teha.
Kui kinnisvara hinnad on sellised et igale lapsele ei saa enda privaatsust tagada ei teki tahtmist neid juurde teha.
Ja no, igapäevaselt on väiksemaid/suuremaid probleeme rohkemgi.
Esiteks – vaadakem ümberringi. 2021 sündide osas ei tea, aga 2022 oli juba meile suht lähedal sõda ja veel sellise naabriga, kelle suhtes me ei saa silma kinni pigistada stiilis “meil on kõik korras”. Inimesed on ikkagi mingil määral ärevil – arusaadav, et lapsi võib-olla lükatakse edasi.
Teiseks – kuhu ma selle lapse panema peaks? Sahtlisse voodi kõrvale? Vaadake, mida teevad kinnisvarahinnad. Tallinnas maksab korter ikka väga palju, sh vanem korter. Kui tahad uut või uuemat, siis ainuke võimalus hetkel seda vist keskmise palga juures omandada on lotoga võita. Väljaspool suuremaid linnu aga ei anna kas pangad laenu või puudub järk-järgult igasugune infra, mis eluks vajalik nagu kool, lasteaed, toidupood, postkontor, aga ka arst ja ühistransport. Kui arstist saab veel aru, et see asub natukene kusagil kaugemal, siis nt toidupood ja postkontor või postipunktki on tegelikult ikkagi suht olulised. Nagu ka kool ja raamatukogu vms tegelikult. Sealt edasi on omakorda see, et ühest küljest lapsi pole ja teisest küljest pole lasteaedades kohti, rääkimata mingitest spetsialistide puudusest (vähemalt nt logopeedi juurde saamine – isegi enda raha eest – näib küll vist olevat praegu pigem selline nõukogude letialuse defitsiidi nõutamine: kui saad midagigi, siis on hea; kui saad nii palju kui vaja, siis on lausa pidu; aga enamus jääb ilma (st järjekorrad on nii pikad, et jube)).
Kolmandaks – ka Eestis saadakse esimesi lapsi praeguseks 20ndate lõpu poole, vanuses 28. Kui lahutame 2023 aastast 28, saame 94-95 sündinud. 90ndad olid Eestis laste sündide poolest mõõnaaeg – selles põlvkonnas on juba eos vähem sünnitajaid. Lisades sinna juurde need, kes ootavad, sest sõda ja kallid eluolud, saamegi praeguse olukorra.
Mind huvitab selle teema juures üldse see, et kui palju peaks meie planeedil olema inimesi, et me enda hulgaga rahule jääksime? Selge, et praegune 8 miljardit on meie jaoks väga vähe 🙂 Olen kuulnud numbreid suuruses nii 200 miljardit ja rohkem. Mõni eriti lapsik kristlane unistab isegi, et meil poleks ruumi istumisekski, vaid me seisame igavesti külg külje kõrval, et mingile vaimule ülistust laulda.
Ütelge teie, kui palju inimesi te tahate sellel planeedil näha? Miks just nii palju?
Mina oleks rahul ka siis, kui inimkonda oleks siin vaid miljon. Jah, siis ilmselt poleks meil neid hüvesid, mis on praegu. Ega me ei oskaks neist hüvedest siis unistada kah. Aga elu oleks rahulikum.
Olen 24 aastane mees ja kaalun ka laste tegemist, aga keskmise palgaga ma seda lihtsalt ei kujuta ette. Kindlasti on võimalik ära elada, kui mõlemad vanemad käivad tööl, aga oma tulevik jääb unarusse. Ei soovi 20 aastat elada palgapäevast palgapäevani. Mu õde ja sõbrad jagavad samu maailmavaateid minuga nii et võib oletada, et märkimisväärne kogus noori võib otsustada tulevikus pere mitte luua.
mdea ei taha lapsi ja ei tule ka. absull pole laste inimene ja elukaaslane lasi vasektoomia teha🥰. mul on koer kes on mulle lapse eest
Uudis on kahtlemata õige.
Hetkel on Eesti rahvastikupüramiid säärane:
https://www.stat.ee/rahvastikupyramiid/
– Põlvkond vanusevahemikus 40-60 (sündinud 1960-1980) on arvukad, aga reproduktiivsest east väljunud. Tulenevalt vahepeal massiliselt vohanud riskikäitumisest (ohtlikult töötamine, ohtlikult sõitmine, ravimata haigused, alkohol, tubakas, kuritegevus) on ses põlvkonnas meeste defitsiit juba päris tuntav. Aga üksikvanemana last kasvatada ei ole teatavasti populaarne.
– Viimane suur põlvkond, kes viibivad reproduktiivselt aktiivses eas ja ei äga meeste defitsiidi käes, on vanusevahemikus 30-40 (sündinud 1980-1990). Nõukogude aja lõpu eel kombineerusid teatud aastatel majanduslik kindlus (lõpus see kadus), optimism tuleviku osas (loodeti nii vabadust kui vaba majanduse toodavat jõukust, ei osatud ette näha 1990-ndate “auku”). Tolle aja reproduktiivne käitumine soosis laste saamist enam, ning sotsiaalsed garantiid olid olemas, kuigi jõukust polnud. Elamuehitus toimus üsna hoogsalt ja korteri saamine ei toonud kaasa pikaajalisi finantskohustusi, isegi kui järjekorrad olid aastate pikkused.
– Vanusevahemikus 20-30 (sündinud 1990-2000) on suhteliselt tuntav tühimik. Inimesi, kes võiks praegu saada oma esimesi lapsi, on endid vähe – nad jäid olemata 1990-ndate ebakindluse tõttu, mil nende vanemad pingutasid üleminekuga turumajandusele ja vaesusest välja pääsemisega, ajal kui sotsiaalsed garantiid olid kokku varisenud.
Nende inimeste sündimise ajal olid laenud ülikallid. Kel polnud talutavat eluaset, ei saanud seda kuidagi soetada, isegi mitte tulevikku pandiks pannes. Õige paljud leibkonnad (hinnatakse et 100 000 isikut) kaotasid majandusliku kindluse omandireformis. Kas laste kasvatamist soodustab ebakindlus kodu olemasolu osas, ei ole vist küsimus, vastus on eitav.
Kõige selle taustal on inimestel üha rohkem muud teha, kui lapsi saada – seda nii arenenud kui arengumaades. Isegi Aafrikas, viimasena kõigist mandritest, on demograafiline üleminek vananeva rahastiku suunas toimumas. Vanad inimesed ei tunne laste saamise vastu huvi üheski ühiskonnas ja rahvastiku kasv ongi läbi. Kasvu ei too tagasi ükski võte. Kahanemist saab stabiilsusega asendada, kasutades ühiskonna potentsiaali veidi targemini:
– reproduktiivselt aktiivses eas inimestele sotsiaalsete garantiide pakkumisega (toetused ja teenused lapsevanematele, võimalused koos elavatele noortele), et nad ei jätaks majandusliku ebakindluse tõttu ajas mööduvat võimalust kasutamata
– elanike seas kaaslase valimise oskuse arendamisega, et inimesed suudaks leida ja luua tõenäolisemalt stabiilseid ja usaldavaid suhteid, põletaks vähem näppusid valesti valides (ma tean, see pähkel on titaanist koorega)
Järgneb nali, ärge kreepsu saage. 😀 Kui ma oleks ENSV rahvastikubürokraat, kes ajamopeediga “Riga” järsku tossupilve saatel Riigikogu saali ilmus, siis ma tossu taandumisel küsiks kaks šokeerivat küsimust:
– “seltsimehed, kas teie riiklik elamuehituse programm on juba toonud noorpere korterijärjekorra lühemaks kui 9 kuud? minu stardipunktis nii ei olnud, kooselu ämma ning äiaga oli suur rahvamajanduslik probleem”
– “avalik-õiguslik, sotsioloogide abiga rajatud ja läbipaistvatel algoritmidel põhinev tutvumisportaal, koos täiustatud ühiskonnaõpetuse programmiga koolides, võiks vähendada ebaõnnestunud ja suurendada stabiilsete paarisuhete osakaalu, mille kaudu rahvastiku taastumisele kaasa aidata”
/s
Kogu selle loo tasutal: isiklikult ei ole vähimatki plaani lapsi saada. Aastakümme, mil selle vastu võinuks õnne kombel veel huvi tekkida, möödus majanduslikest raskustest välja ronides.
Vaadates kuhu see maailm üldselt liigub, siis isegi kui ma tahaks lapsi, ei tahaks ma tuua neid maailma, kus nad peavad võitlema kogu selle jamaga, mis siin toimub ja vaevalt see paraneb.
Tuleb abort keelustada
Kui rahalise poole pealt rääkida, siis see praegune süsteem küll väga mõistlik pole, ei toeta enam-vähem heal järjel olevatel inimestel oma esimese või teise lapse saamist, vaid hoopis lapsevabrikuid kus kumbki vanem tööl ei käi ja elataksegi oma lastetoetustest ja muudest sotsiaaltoetustest. Parem lahendus oleks lasta leibkonnal tulu koos deklareerida ja tõsta tulumaksuvaba miinimumi iga alaealise lapse ning ka vanema kohta 700 euri võrra. Nt kui pere oleks ema, isa ja kaks last, siis pere igakuine tulumaksuvaba miinimum 2800 euri. Pigem peaks tegema laste saamist ahvatlemaks nendele inimestele, kes üldiselt omavad võimekust, et neid üles kasvatada, aga kellele tuleks kasu, kui saaks natuke suurema osa oma teenitud rahast pere hüvanguks kasutada.