Kirjanike liidu noor: see kontseptsioon tööst, et lähed kuhugi ja teed midagi kellegi jaoks, on ebaloomulik ja veider
Kirjanike liidu noor: see kontseptsioon tööst, et lähed kuhugi ja teed midagi kellegi jaoks, on ebaloomulik ja veider
12 comments
>See kontseptsioon tööst, et lähed kuhugi, teed midagi kellegi jaoks, saad raha selle eest ja lähed koju tagasi, on minu jaoks nii ebaloomulik ja veider. Kõik, kes on kaua töötanud, on kuidagi leppinud selle eluga. Ma olen praegu veel naiivne ja tahan sellele süsteemile vastu astuda. Ma toetan väga kodanikupalga ideed. Siis saad päriselt tegeleda sellega, millega tahad. Praegu ma pean käima kuskil, et saada raha, et sellest elada, et oleks natukenegi aega teha oma asju.“
Jeesus maria…
Tahab süsteemile vastu astuda ja näeb lahendusena… riigi poolt makstavat kodanikupalka. Kust nende arvates kodanikupalga jaoks raha tuleb? Või see raha, mille eest nad töötukassa koolitustel käivad? Seina seest?
Öelgu vähemalt sirge näoga, et tahab niisama pöidlaid keerutades päeva mööda saata ja riik peaks selle kinni taguma.
Tule taevas appi!
Pole jõudnud lugeda, aga natuke kahtlustan, et artikkel ekspluateerib noorte inimeste eakohast naiivsust nalja/pahameele/klikkide genereerimiseks, ning ei kiirustaks kaasa tänitama. Võibolla mingil hetkel jõuab talle kohale, et kodanikupalgast unistamise asemel on võimalused näiteks ka otsida sisuliselt motiveeriv töö, kus sa reaalselt panustad millegi üldiselt positiivse ehitamisesse, või kui teistele töötada ei taha, hakata ettevõtjaks.
Aga siis tuleb enda jaoks teha – tee ettevõtte, ole FIE ja töötad iseenda jaoks.
Raha tuleb masina seest suhtumine. Või et mina olen kõige erilisem ning parem ja kõik teised peavad minu elu kinni maksma.
No Smuul tegi ka allhanget küüditajate jaoks, kuskilt tuleb ju alustada, enne kui iseenda jaoks tööle saad hakata.
kirjanikud ja kunstnikud peaksid oma teostest ise ära elatuma, kui ei elatu siis on järelikult sitad loome tootjad ja peavadki leidma omale uue töö. Riik ei peaks kinni maksma loodrite kodus passimist eelkäändega, et äkki tuleb tulevikus midagi head kui kodus vahivad
Miks ta raha seina seest ei võta?
Njh, ma tegeleks ka pigem muusika tegemisega. On isegi omandatud vastav haridus, muusikakoolid lõpetatud jne. Paraku pole olnud seda õnne, eneseturundamise oskust, et sellest ära elatuda. Pole ka nii naiivne, et ootaks, et keegi mulle kandikul erialast tööd pakkuma tuleks.
Seega, omandasin ka teise elukutse, mille kaudu ma teenin raha ja seeläbi saan soetada vahendeid, et enda lõbuks muusikat teha. Mingit raha saan pillimänguga ka aga see on pigem “taskuraha” mitte arvestatav palk.
Suurem enamus inimesi ei saa teha tööd mis nad tegelikult teha tahaks. See, et hobist saab töö on pigem erandlik ja vajab lisaks oskustele ka piisavalt õnne. Kõigi puhul ei saa see kahuks kunagi võimalikuks.
Lihtsalt oodata, et riik tuleb “selliseid” päästma on vale. Jah, muusik, kuntsnik, rõivadisainer on ka elukutsed mis vajavad aastate pikkust tööd, et saavutada professionaalne tase aga kui keegi su loomingut raha eest ei taha siis polegi midagi teha. Iga miinust tootev äri lõppeb lõpuks pankrotiga.
Vaadake kasvõi hetke “suurnimesid” a la Tanel Padar, Koit Toome, Taukar jne. kõik nad ajavad muusika kõrvalt ka mingit teist äri. Nende jõukus pole tulnud puhtalt loomingust vaid ärist.
Matke maha see unistus kodanikupalgast Eestis. Meil pooled inimesed ei saa tööl käimisega ka 1000 eurot. Vaene riik oleme.
Kahjuks on enamus artiklist maksumüüri taga.
Minu ideaal-ühiskonnas ei ole kodanikupalka, vaid poest saab tasuta asju (ja maksumüüri tagant artikleid), aga seda on hetkel veidi raske korraldada. 🙂
Kodanikupalk kui sotsiaalse garantii liik on aga selle piiri peal, kus seda oleks mõeldav korraldada, lihtsalt head mudelit oleks vaja, mis kokku ei jookse. Soomes tehtud ekperiment töötutega näitas, et kui kodanikupalka maksta töötuks jäänutele, siis nende heaolu on tavalise töötukassa bürokraatiaga võrreldes kõrgem.
Asja iva: *”meil on suva, kas sa käid Töötukassa koolitustel või jäid töötuks eraettevõtlusest, või on sul midagi viga – kui sa miljonär ei ole, maksame sulle lambist mingi väikese raha, et sa ühiskonnast välja ei kukuks; oleme veendunud et sul on vegeteerides igav ja otsid ikkagi omale töö”*.
Ma näen siin päris mitut probleemi mida nii artikkel kui kommenteerid ei tundu mainivad.
Juba mõnda aega (pakuks et 60+ aastat) on väga ära eraldanud tööklassi palk ning väärtus mida tööga luuakse.
USA puhul nt see algas kuskil 50ndatel, kuid seda nähtust on näha üle kogu arenenud maailma.
Ma olen nõus osadega siin, et nõuda kodanikupalka kohe nüüd on naiivne, aga paljud siin jätavad ka mulje et oma süü ning tööta rohkem.
Nagu, minge persse selle jutuga.
Meil on küllalt andmeid selle kohta kuidas keskmine palk ning tähtsamad elukulu näitajaid nagu kinnisvara hinnad on ebaproportsionaalselt kasvanud, ning elu on aina ebaausamaks muutumas.
Eesti kohta raske näiteid tuua kuna Nõuka ajal olid omad probleemid mis pole tänasega võrreldevad, kuid sellele vaatamata, nii ENSVs kui Soomes kui Saksamaal tol ajal, su palk lihttöölisena oli rohkem väärt kui spetsialistina täna.
Töötunnid on samad, töö on rohkem spetsialiseerunud ning keerukam, töötasu on numbriliselt suurem (inflatsioon), kuid töötasu väärtus on… madalam ning veelgi enam langemas.
Jah, meil on ka mingeid hüvesid selle eest, aga palun mõelge järgi, kas võtaksid 4k OLED teleka, elektriauto ja nutitelefoni või hoopis kuskil 50-100% suurema palganumbri et ei peaks toiduainete hindasid vaatama ning saaks maja välja osta enne pensionile minekut?
Minu jaoks on vastus vähemalt lihtne, kuid reaalsus on selles et siin ei peaks isegi valikut olema kui elu oleks aus.
Jah, supply and demand on mõnes mõttes probleemiks, on rohkem tööjõudu, kuid samas on ka rohkem tööd. Asi ei ole selles.
Ma isiklikult usun et kõige suurem probleem on tehnoloogia kiire kasv koos kapitalistlike printsiipidega kooskõlas.
Turundus, müük, inimeste psühholoogia ärakasutamine ning lõpmatu eelarvete ja tööjõu optimiseerimine.
Ma usun et enamus inimesi on juba aru saanud et su tööandja pole su sõber üldjuhul, eriti kui su firma on avalik ning peab aru andma investoritele.
Lõppude lõpuks, see mis just kirjeldasin on suur osa tänapäeva majandusest, ning seda süsteemi huvitab enamasti raha, mitte tavainimese elukvaliteet, ning ma ei näe siin mingit võimalust asjade parendamiseks kui sa just loteriid ei võida või oled üks neist õnnelikest kellele tõesti meeldib ta töö ning saab ka elatavat palka selle eest.
Riigid võiks reguleerida seda rahaahnust paremini et ei tekiks olukordi kus firmad on puhtalt motiveeritud sellest kuidas efektiivselt raha välja pressida juhatuse ning investorite jaoks, kuid selleks puudub motivatsioon ning mulle tundub et elukvaliteedi langus pole olnud küllalt järsk või hull veel et inimesed aru saaks kui palju me taha saame tänapäeval.