Esimest korda minu arust ERR püüdis ka päris emotsioone salvestada. Mõnele prouale tunned kaasa, kes ei taha kolida, aga kohati väga isekas mõtlemine kahjuks. Siiski täiesti läbiräägitav olukord tundub olema. Kui riik maksab normaalselt/aitab leida asenduseks head tingimused, ei näe ma probleemi. Osadele oli tegu teise koduga ehk luksusesemega ikkagi. Sellest 21st elamualast 15 on püsivad elamised, et isegi 21 pole õige number.
Üles köetud teemad poliitiliselt ja loodetavasti laheneb peagi.
Selle prouga kahjuks tuli meelde kohe Tšernobõli sari, kus ka üks proua ei tahtnud lahkuda ja hakkas seal mingit ajaloolist jorri rääkima kuidas kõik on seal elanud ja tema peab seal elama jne.
Eksproprieerimise seadusandlus ja kohtupraktika on katki. Käsitlus “hüvitise saamise eesmärk ei tohi olla rikastumine” on eos idiootne, sest miks ei tohiks inimene, kelle tahte vastaselt tema vara võõrandatakse selle tulemusel rikastuda, st saada turuhinnast kõrgemat kompensatsiooni?
Mitte ainult ei tohiks, vaid ka peaks! Kompenseerida ei tule mitte vaid kaotatud vara ja mittevaraline kahju seoses kodukoha kaotamisega, vaid ka riigi vägivallamonopoli tahtele allutamise alandus.
Riiki peabki rangelt distsiplineerima eksproprieerimise otsuse langetamisel. Inimeste poliitiliste otsuste alusel kodust tõstmine ei ole nali või argipäev ja peabki raske ja valus olema.
“Oi aga kuidas me siis RB-d ehitame?”
Kui riik ei jaksa seda kinni maksta, siis ongi järeldus lihtne: riik ei jaksa seda projekti enda inimestele kinni maksta. Ei saa teha, sest vahendeid ei ole.
Anti Allase jutt tundus küll imelik.
Kõike suurem mure on see, et need maksumaksjad lahkuvad? Mis kuradi makse sul see 88aastane memm maksab
Lisan oma arvamuse. Kolimised on tihti negatiivsed kogemused, need toovad kaasa energia-, aja- & närvikulu. Inimestel on emotsioonid ja mälestused ning need on ka seotud elukohtadega ning emotsioonidele ja mälestustele ei saagi hinda panna. Ma saan nendest inimestest aru. Riik oleks pidanud selle asja varasemalt juba palju taktitundelisemalt lahendama.
Reaalsus on see, et need inimesed ei saa täpselt samasugust kodu endale soetada nagu neil praegu on. See on alati ja kõigiga nii. Loodan, et neile määratakse kompesatsiooniks kaotatud kodu eest summa, mille eest nad saavad endale “objektiivselt” (olgu siis veidi suurema, uuema vms) kodu mujale soetada. Samas ma ei poolda seda, et neile tuleks sellises olukorras maksta näiteks kümnekordset hinda vms. Ei ole ka õige see, et sealsed inimesed hakkavad riigilt ja ülejäänud eestlastelt absurdseid kompensatsioone nõudma.
On inimene, kellele on sealne elamu/krunt investeering? Näiteks 2x väärtus pakkuda.
On inimene, kes lihtsalt elab seal ja on hiljuti krundi soetanud? Näiteks 2x väärtus pakkuda.
On inimene, kes on seal sugupõlvi elanud? Pakkuda 2.5x väärtus.
On üksik vana inimene, kes on seal sugupõlvi elanud? Pakkuda 2.5x väärtus ning konkreetselt aidata inimest uue elukoha leidmisega, kolimisega, muu toega, mida ta vajab.
Tõenäoliselt on 2.5x juba niigi liiga kõrge, aga käisin välja lihtslat mingi “helde” numbri. Ma ei ole kõigi üksikasjadega kursis, kuid lihtsalt eestlasena lisan oma mõtted. Loodan, et need inimesed saavad lahenduse, mis sellises halvas olukorras tundub neile enamvähem õiglane.
> “Raha ma ei taha, sest ma tahan kohta saada, ma tahan rohelust saada; ma tahan, et mul oleks maa, kus saaks mesilased panna, kus oleks tiigike jälle, kus kalad ujuvad, et mul oleks kasvuhoone. Ma tahan, et käed oleks ikka musta mulla sees. Midagi ma pean tegema iga päev. Ja et oleks aidake ja kuurike, kus ma saaks oma tehnika paika panna – seda ma tahan, aga raha ma ei taha,” lausus Post.
Arusaadav tahtmine, oma kätega loodule võrdväärset asendust tahta on õige. Kuid kardetavasti riigiametnikele ülejõu käiv. Kui mees otsib ja turul pakkumisele näpuga näitab, hakkavad nood mõtlema – ja mõtlevad kardetavasti kauem, kui pakkumine müügis püsib. 🙁
Loota võib, et kuna mõjutatud inimesi on tõesti vähe – kuuldavasti 21 – siis järsku mingi ime läbi ei kiilu ametkonnad kinni.
Tundub imelik selliseid meeletuid maalappe sõjaväe tarbeks kasutusele võtta. Treenitakse seal või mitte, suures pildis erilist kasu pole. Eesti on nii väike, et suure pealetungi korral jõutakse ala päevaga Tallinna alla. See on reaalsus
See ETV osa oli selles mõttes hea, et näitab ka teist vaadet. Toodi hästi välja, et inimesed kardavad mõnitatud saada “putinistideks”. Mõned peast soojad liberaalid nii siin kui mujal kutsuvad neid putinistideks. Või noh, õigem oleks öelda, et kõik need kes ei lähe praeguse valitsuse sõnumiga kaasa on putinistid. Veits tobe ja eelkõige LowIQ tunnus:)
Huvitav mitu neist talukohtadest on antud Vabadussõjas võidelnud vabadusvõitlejatele.
Kui mul maja seal 25 hulgas oleks, annaks küll riigile ära. Kuuldatavasti käib jutt ikkagi kõvasti üle turuhinna kompenseerimisest ja see emotsionaalse väärtusega talukoht endale hoida ei tundu vähemalt mulle mõistlik. Sellepärast, et Nursipalu jääb senisel kujul ikkagi eksisteerima ja kui nüüd seal paugutamised sagenevad isegi sellel väiksel alal, ei näe küll mingit mõtet kümne küünega kohast kinni hoida.
Parem võtta see turuhinnast suurem pakkumine ja mujale samaväärne koht elamiseks osta. Neid kohti on tegelikult küll..
Igaühele 1m € pihku ja probleem lahendatud! Pole ju nii keeruline.
Küsin ilmselt äärmiselt ebapopulaarse ja võika küsimuse – miks sellist suurt harjutusvälja hoopis Ida-Virumaale ei rajata?
Ega see laiendus vaevalt, et viimaseks jääb. Nii, et teeme siis korraga suurema etapi ära. Et Savernast alates kuni Missoni üks suur harjutusväljak. Ja teiselt poolt siis Tõrvast Värskani. Et siuke paras territoorium
Oleks vaid kaitseminister sõjaväelise taustaga ja mõistaks kontseptsiooni “winning hearts and minds”…see on minu silmis võtmekoht lahenduse leidmisel
Seal idapool on piisaval ruumi harjutada. Kahurid piiri äärde, ja tuld. Need maad ju peaksid meie omad olema seal niikuinii.
14 comments
Esimest korda minu arust ERR püüdis ka päris emotsioone salvestada. Mõnele prouale tunned kaasa, kes ei taha kolida, aga kohati väga isekas mõtlemine kahjuks. Siiski täiesti läbiräägitav olukord tundub olema. Kui riik maksab normaalselt/aitab leida asenduseks head tingimused, ei näe ma probleemi. Osadele oli tegu teise koduga ehk luksusesemega ikkagi. Sellest 21st elamualast 15 on püsivad elamised, et isegi 21 pole õige number.
Üles köetud teemad poliitiliselt ja loodetavasti laheneb peagi.
Selle prouga kahjuks tuli meelde kohe Tšernobõli sari, kus ka üks proua ei tahtnud lahkuda ja hakkas seal mingit ajaloolist jorri rääkima kuidas kõik on seal elanud ja tema peab seal elama jne.
Eksproprieerimise seadusandlus ja kohtupraktika on katki. Käsitlus “hüvitise saamise eesmärk ei tohi olla rikastumine” on eos idiootne, sest miks ei tohiks inimene, kelle tahte vastaselt tema vara võõrandatakse selle tulemusel rikastuda, st saada turuhinnast kõrgemat kompensatsiooni?
Mitte ainult ei tohiks, vaid ka peaks! Kompenseerida ei tule mitte vaid kaotatud vara ja mittevaraline kahju seoses kodukoha kaotamisega, vaid ka riigi vägivallamonopoli tahtele allutamise alandus.
Riiki peabki rangelt distsiplineerima eksproprieerimise otsuse langetamisel. Inimeste poliitiliste otsuste alusel kodust tõstmine ei ole nali või argipäev ja peabki raske ja valus olema.
“Oi aga kuidas me siis RB-d ehitame?”
Kui riik ei jaksa seda kinni maksta, siis ongi järeldus lihtne: riik ei jaksa seda projekti enda inimestele kinni maksta. Ei saa teha, sest vahendeid ei ole.
Anti Allase jutt tundus küll imelik.
Kõike suurem mure on see, et need maksumaksjad lahkuvad? Mis kuradi makse sul see 88aastane memm maksab
Lisan oma arvamuse. Kolimised on tihti negatiivsed kogemused, need toovad kaasa energia-, aja- & närvikulu. Inimestel on emotsioonid ja mälestused ning need on ka seotud elukohtadega ning emotsioonidele ja mälestustele ei saagi hinda panna. Ma saan nendest inimestest aru. Riik oleks pidanud selle asja varasemalt juba palju taktitundelisemalt lahendama.
Reaalsus on see, et need inimesed ei saa täpselt samasugust kodu endale soetada nagu neil praegu on. See on alati ja kõigiga nii. Loodan, et neile määratakse kompesatsiooniks kaotatud kodu eest summa, mille eest nad saavad endale “objektiivselt” (olgu siis veidi suurema, uuema vms) kodu mujale soetada. Samas ma ei poolda seda, et neile tuleks sellises olukorras maksta näiteks kümnekordset hinda vms. Ei ole ka õige see, et sealsed inimesed hakkavad riigilt ja ülejäänud eestlastelt absurdseid kompensatsioone nõudma.
On inimene, kellele on sealne elamu/krunt investeering? Näiteks 2x väärtus pakkuda.
On inimene, kes lihtsalt elab seal ja on hiljuti krundi soetanud? Näiteks 2x väärtus pakkuda.
On inimene, kes on seal sugupõlvi elanud? Pakkuda 2.5x väärtus.
On üksik vana inimene, kes on seal sugupõlvi elanud? Pakkuda 2.5x väärtus ning konkreetselt aidata inimest uue elukoha leidmisega, kolimisega, muu toega, mida ta vajab.
Tõenäoliselt on 2.5x juba niigi liiga kõrge, aga käisin välja lihtslat mingi “helde” numbri. Ma ei ole kõigi üksikasjadega kursis, kuid lihtsalt eestlasena lisan oma mõtted. Loodan, et need inimesed saavad lahenduse, mis sellises halvas olukorras tundub neile enamvähem õiglane.
> “Raha ma ei taha, sest ma tahan kohta saada, ma tahan rohelust saada; ma tahan, et mul oleks maa, kus saaks mesilased panna, kus oleks tiigike jälle, kus kalad ujuvad, et mul oleks kasvuhoone. Ma tahan, et käed oleks ikka musta mulla sees. Midagi ma pean tegema iga päev. Ja et oleks aidake ja kuurike, kus ma saaks oma tehnika paika panna – seda ma tahan, aga raha ma ei taha,” lausus Post.
Arusaadav tahtmine, oma kätega loodule võrdväärset asendust tahta on õige. Kuid kardetavasti riigiametnikele ülejõu käiv. Kui mees otsib ja turul pakkumisele näpuga näitab, hakkavad nood mõtlema – ja mõtlevad kardetavasti kauem, kui pakkumine müügis püsib. 🙁
Loota võib, et kuna mõjutatud inimesi on tõesti vähe – kuuldavasti 21 – siis järsku mingi ime läbi ei kiilu ametkonnad kinni.
Tundub imelik selliseid meeletuid maalappe sõjaväe tarbeks kasutusele võtta. Treenitakse seal või mitte, suures pildis erilist kasu pole. Eesti on nii väike, et suure pealetungi korral jõutakse ala päevaga Tallinna alla. See on reaalsus
See ETV osa oli selles mõttes hea, et näitab ka teist vaadet. Toodi hästi välja, et inimesed kardavad mõnitatud saada “putinistideks”. Mõned peast soojad liberaalid nii siin kui mujal kutsuvad neid putinistideks. Või noh, õigem oleks öelda, et kõik need kes ei lähe praeguse valitsuse sõnumiga kaasa on putinistid. Veits tobe ja eelkõige LowIQ tunnus:)
Huvitav mitu neist talukohtadest on antud Vabadussõjas võidelnud vabadusvõitlejatele.
Kui mul maja seal 25 hulgas oleks, annaks küll riigile ära. Kuuldatavasti käib jutt ikkagi kõvasti üle turuhinna kompenseerimisest ja see emotsionaalse väärtusega talukoht endale hoida ei tundu vähemalt mulle mõistlik. Sellepärast, et Nursipalu jääb senisel kujul ikkagi eksisteerima ja kui nüüd seal paugutamised sagenevad isegi sellel väiksel alal, ei näe küll mingit mõtet kümne küünega kohast kinni hoida.
Parem võtta see turuhinnast suurem pakkumine ja mujale samaväärne koht elamiseks osta. Neid kohti on tegelikult küll..
Igaühele 1m € pihku ja probleem lahendatud! Pole ju nii keeruline.
Küsin ilmselt äärmiselt ebapopulaarse ja võika küsimuse – miks sellist suurt harjutusvälja hoopis Ida-Virumaale ei rajata?
Ega see laiendus vaevalt, et viimaseks jääb. Nii, et teeme siis korraga suurema etapi ära. Et Savernast alates kuni Missoni üks suur harjutusväljak. Ja teiselt poolt siis Tõrvast Värskani. Et siuke paras territoorium
Oleks vaid kaitseminister sõjaväelise taustaga ja mõistaks kontseptsiooni “winning hearts and minds”…see on minu silmis võtmekoht lahenduse leidmisel
Seal idapool on piisaval ruumi harjutada. Kahurid piiri äärde, ja tuld. Need maad ju peaksid meie omad olema seal niikuinii.