[https://www.err.ee/1608967087/pekka-erelt-koik-operatiivgrupi-liikmed-olid-kuuditajad](https://www.err.ee/1608967087/pekka-erelt-koik-operatiivgrupi-liikmed-olid-kuuditajad)
Mis sa arvad?
Ühest küljest, me võiks lõpuks ometi eluga edasi minna, keskenduda tulevikule, mitte minevikule. Teisest küljest, kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Kes meile halba tegi, peab saama teenitud karistuse. Kättemaksu…? Ameerikalik tühistamiskultuur?
Ma olen sündinud 1973, enamus siin on nooremad. Aga ma ei saa oma laste arvamust praegu kätte sest nad magavad alles.
13 comments
Olen noorem. Kuidas on sellised tüübid erinevad natsikurjategijatest või mistahes kurjategijatest so kuriteole kaasaaitajatest? Ega vist nagu ju ei erinegi…Hiiele! Kinni ära kõik!
Inimsusevastased kuriteod on aegumatud ja kurjategijad peavad saama karistuse koheselt, kui nende süü on kindlaks tehtud.
Seega igasugu nende ülistamised peavad kaduma. Nende teosed, aga võivad jääda. Kui on väga vaja, võib ju teostele alati selgitava osa juurde kirjutada.
Avalikkuses peab aga selge hukkamõist toimuma.
Edit: lisan juurde, et ma olen ka ilmselt vanem “keskmisest” siinsest kasutajast.
Eestlaste suurima rahvusliku tragöödia mäletamine ei ole tyhistamiskultuur või minevikus elamine. Stalinist Smuuli, kes ilmselgelt polnud mingi “vägisi pyssi ähvardusel sunnitud” tegelane (ehkki tõepoolest kirjutas mõned head raamatud – ei mäleta, et keegi oleks nõudnud nende põletamist), ja kompanii kaitsmine mõnede muidu isegi nimekate inimeste poolt on ikka päris piinlik. Teisi pyytakse syydistada mingis maanilises hukkamõistmises, aga ise poetakse kasvõi nahast välja, et mitte ka moka otsast mainida, et “v-o ta tegi ka midagi valesti”.
90ndate keskpaigast, muidu.
Jah, kaasa aitas ka üleskirjutaja ning rööpaseadja, aga need ei ole väga selgepiirilised teod ja vastutused.
Mõni näide:
– *”Korraldage küüditamine, leidke X sõdurit, Y rongi, tekitgage Z kohta vangilaagrites.”* -> seda isikut tasub otsida maa pealt ja alt, kui ta surnud pole.
– *”Tule kaasa, muidu lasen maha.”* -> Menetlemise vääriliseks peetakse ka relvastatud täideviijaid. Nende kuritegu on selgepiiriline.
– *”X elab seal majas.”* -> Võimude elu kergendamine on eetiliselt laiduväärt tegu, aga isik võib end kaitsta väitega, et polnud aimu, mis järgnema hakkab. Kui keegi läks teejuhiks kaasa täie teadmisega, et käib küüditamine, siis tal võinuks pärast suured süümekad olla. Samas, kui ta kutsuti välja (välja ei kutsutud sõnadega *”hei, tule aita kaasmaalasi massiliselt Siberisse saata”* – siis olnuks kõik metsas ja jooksus) ning ees ootas relvastatud seltskond, siis arusaadavalt “ei” ütlejaid väga palju polnud. Inimesed on sellised.
– Kui isikule öeldakse *”kirjuta üles, mis maha jäi”*, siis see on samuti eetiliselt laiduväärt tegu. Inimene peaks järele mõtlema, mille korraldamisel ta just kaasa aitas. Samas, ennustada võib, et keskmine kompartei aktivist ei näidanud sel hetkel üles vastumeelsust, kartes ise halbade kirja või rongi peale sattuda. Omale ratsionaliseeris ära sedasi, et “üles märkimisest ei muutu midagi paremaks ega halvemaks enam”. Hiljem, osa rahvast tegi ilmselt teatud järeldusi.
P.S.
On irooniline, et küüditamise lõpus, kui oli näha, et vabu kohti on liialt – küüditati ka osad küüditamisel osalenud, kes sobimatu rahva nimekirjades madalamal olid. Ilmneb, et väga mastaapsetes kuritegudes saab olla kaasosaline ja kannatanu samal ajal.
Praegused 4 kommentaari on kõik selles suunas, et AHJU!.
[https://www.reddit.com/user/perestroika-pw/](https://www.reddit.com/user/perestroika-pw/) toob lausa argumente välja ja need suures osas kattuvad sellega, kuidas ma ise mõtlen. Olen tänulik, et aega võtsid.
Kindlasti tuleks välja uurida mis kus kellega juhtus.
Kuid kellele mis karistust või süüd laotada, siis kindlasti ei tohiks järgnevad põlved kannatama eelmiste eest, kuid kindasti ei tohiks neid süüdistatuid ülistada.
Ning kui mingit parameetrit oleks vaja, siis võiks arvesse võtta, kas oma tegudega saadi kasu või mitte. Need kes ei saanud kasu, osalesid pool sunniviisiliselt, need on tänapäevases mõttes “kasulikud idioodid”. Kuid need, kes said kasu sellest tegevusest, poliitilist, kinnisvaras, konkurents jne, siis nende puhul tuleks mingisugust tasandus karistust kohandada.
Millest nüüd aastakümneid hiljem see vihkamise, tühistamise, hävitamise tung tekkis ja kuhu see edasi võib viia?
Kultuuriinimestel ongi reaalsusetunnetus nõrk, jooksevad kõigele uuele lilledega vastu. Ei olnud Smuul ainus selline. Kaarel Ird kurtis oma kolleegidele Vanemuises, et on väsinud, sest pidi terve öö “sõnnikut vedama”. Sõnnik olid need õnnetud inimesed, kes 14. juuni ööl Irdi kaasosalusel Venemaale küüditati.
Smuul kirjutas mõned head raamatud, kindlasti oli tegu andeka inimesega. Aga ta kirjutas ka roppu nõukogude võimu ja kuritegusid ülistavaid teoseid, mida ei loeta ega mainitagi enam.
Mida oleks tundnud tavaline inimene, nähes neid kodusid, kust inimesed on äsja küüditatud ja minema saadetud. Kurbus, masendus, viha. Smuul kirjeldab aga inspiratsiooni tulva, mis aitas kiiremas korras lõpule viia poeemi “Mina – kommunistlik noor” kirjutamise.
Küüditamiste järel avaldab Smuul 1950 poeeni “Lahtine kiri Marie Underile” mõnitades seal Marie Underit tema luulekogu “Mureliku suuga” avaldamise eest.
Meid, teist haletseiuid, keda »viidi”,
sõdureid, teist vihatud armeest,
Eesti Korpusest, ei saa te petta.
Pimedus ei ole meie õeks.
Kõige viimnegi meist ütleb, et ta,
teie raamat, eemale jääb tõest.
Katke kinni silmad
Las te pisarad joob pitsist rätt!
Võitjad jäävad võitjateks.
Ja ilma nad abiks paluks teie kätt!
Olen 2000ndate algul sündinud, Smuul oli küüditaja – lõpetada ss tema ülistamine
Absurdne ameerikalik tühistamiskultuur on see, kui kellegi avalik elu ja karjäär hävitatakse sellepärast, et ta aastaid tagasi kuskil “neeger” ütles. Päris kurjategija peab saama karistuse ja kollaborant on üks jälgimat sorti kurjategijaid. On äärmiselt kahetsusväärne, et Eestis seda ei tehtud. Vastupidi, igasugused Ain Seppikud ja muu taoline rämps sai ilusat karjääri teha.
Nagu viimase kuu teemast aru saan siis võin enda maja seinale Stalini püsti paigaldada, sest ta tegi ju muid asju ka peale kuritööde?
Päts oli kuramuse diktaator kogu vaikiva ajastu ja repressioonidega. Jätaks ajaloo rahule…
Pole mõtet inimest ajaloost välja kirjutada. On okei tuua ta välja kui küüditaja. Mõni kommunist oli üleni kasutu, Smuul jättis ka kasuliku jälje.
Disclaimer: vanaema oli Muhult
keda sellise käitumise taga olev psyhholoogia huvitab soovitan raamatut [https://www.goodreads.com/en/book/show/647492](https://www.goodreads.com/en/book/show/647492)
seal kirjeldab kuidas tavalistest meestest vormiti mõrtsukad.
igaüks kes väidab, et tema poleks antud situatsioonis miskit moodi käitunud, ei ole erilist psyhholoogilist survet kogenud. kõik tyhistajad näevad seda kõike oma praegu aja vaatenurgast – siis olid absoluutselt teised ajad. ntx kui sul on mitu last haiged vanemad ja oled näinud kuidas pool kyla on ära viidud ja tullakse pyssidega sinu juurde ja pannakse lapsele toru suhu kas sa siis ka oled endas nii kindel et ei näita näpuga talu poole kus inimestel kolm lehma rohkem on?
minu vanaisal võitles ww2 venelaste poolel ja sai mitu korda haavata, viimane pauk lõppes sellega et oli pool aastat surivoodil aga pääses ja elu lõpuni oli tikutoosi suurune kild koljust puudu. mäletan lapsena vaatasin seda alatgi sygava õõvastusega kuidas see pulsiga tuksus. peale sõda abiellus minu vanaemaga kelle tema isa oli eesti ajal enne surma kellegile mõisinikule naiseks andnud ja heades koolides käinud ja mõisas elanud. selle eest saadeti nad mõlemad 15a siberisse 1949. maha jäid minu isa ja tädfi kes olid siis 4 ja 6, sest yldiselt arvestati et sealt tagasi ei tulda. tädi sai kuhugi kellegi juurde, minu isa jäi vanatädi hoole alla ja tema traumadest on terved põlvkonnad kannatanud ja kannatmas. kuna vanaisa päästis mingi suure kindrali sõja ajal sai ta peale 3a amnestia ja tuli tagasi. ainuke võimalus siis mingi normaalne elu endale ja lastele oli yhtses kooris kommunismile kaasa hyyda. selle eest sai ta ykord metsavendadelt 9 kuuli aga sellestki tuli eluga välja. ta suri ev algusaastatel ja pidas elu lõpuni sotsialismi õigeks ja parimaks. ajalugu sellest vaikib aga ma olen kindel et need 40a mis ta erinevatel ametikohtadel töötas tegi v oli ta sunnitud tegema otsuseid v valikuid mis läbi kaasaegse prisma vaadates teatud templi saaks. kas ma peaks ta nyyd maha salgama? nime vahetama? ta tegi sama moodi ka väga palju asju väga paljude heaks ja jaoks ja just ausammast talle ei ole aga paljude sydamates ja lugudes on ta tähtsal kohal. palun neil tast enam mitte rääkida?
samuti ei ole enam kedagi kes oli smuuli olukorras v olukorraga tuttav. nagu iga viimane kes ka siin loeb ja kirjutab on teinud otsuseid ja öelnud sõnu mida siiani kahetseb ja tagasi ei saa võtta, võis ka seal olla midagi mida meie ei tea ja ei saagi teada. mis see kirstude raputamine teile annab? tundub väga, et paljudel on ‘ära panemine’ kõige olulisem eesmärk olenemata mida ja keda pannakse. mida isegi see annaks kui oleks kõik 100% teada et jah ta oligi sydmest mäda ja paha inimene ja tegi kõike suurima mõnuga. boikoteeri kõike mis ta kirjutanud on mine eluga edasi. kas ei ole umbes 6 miljonit kaasaegsemat probleemi millele ome energia kulutada?
ega pole ka võimatu et 50a jõuame pärast ai kontrollitud seadustikuga yhiskonda ja siis kammitakse kõik vanad redditi lõimed läbi ja võetakse samamoodi ette kõik tyhistajad. ha ha, tundub umbes sama absurdne kui keegi oleks 100a tagasi öelnud et mõned plaanivad marsile elama kolida.
võtke see materdamise energia ja suunake parem mõista pyydmisele, et tulevikus sarnaseid vigu ei tee ja ei tehtaks.