See on veider retoorika, kus just kui peaks abielu mõiste kaotamisel tekkima lastepõud. Mingi ime läbi kõik rasedad on järsku peene pihaga, üleöö kaovad hällidest imikud – jäävad ainult täiskasvanud.


14 comments

  1. Seal erakonnas on isamaalisust ikka väga raske leida, kui sponsor dikteerib poliitikat ning seegi on suunatud sotsialismi.

    Nad ei oska sedagi arvutada, kui näiteks kaks paari ei taha lapsi saada ja üks paar saab kolmanda lapse, siis variandiga, kus kaks paari saavad ühe lapse ja kahe lapsega pere ei saa kolmandat, sünnib tegelikult teise variandiga rohkem lapsi kui esimesega.

  2. Lapsed kaovad nagunii tänu elukallidusele ja teistele Lääne elu ja ühiskonna teguritele, abielu ehk paberi taha on lihtsalt hea peita.

  3. Kas saa siis ei tea… – kui abielluda ei saa siis kõik omasooihaldajad on nii kurvad, et hakkavad heteroks ja hakkavad kurbusest lapsi tegema… /s

  4. Ma lihtsalt ei saa aru, miks nad arvavad, et kui abieluvõrdus vastuvõetakse, et siis üleöö pool elanikkonda tuleb kapist välja? Tegelikult mitte, tavalisele lihtsale inimesele ei muutugi sellega midagi. Aga LGBT+ Eesti kommuunile muudab see väga palju ja on neile vajalik. Nii, et uskuge mind. Kui see samm lõpuks on tehtud, siis päike tõuseb ikka idast läände ja päevad on ikka 24h pikad ja esmaspäeval pead ikka tööle minema.

    Keskmine eestlane ei saagi selle vajalikkusest aru, ja samamoodi teda see ei puudutagi. Nii, et ei tasu jälle sõrgasi vastu ajada

  6. On inimesi, kes on valmis rohkemaks, ka absurdiks, kui teised. St tahaplaanile jääb see, mida usutakse ning tähtsamaks muutub võim, paindumatu ideoloogia, raha vms. Populistid võivad lubada kõike, karismaatiline juht võib rääkida kõike ning järgijad kiidavad heaks.

    Lastega maailma täitmine võib näiteks Varrol olla seotud piibliga, ta ei arvesta sellega, et neid lapsi tahavad vanemad ka sööta. Piibel ütleb ja nii on lihtne järeldada või põhjendada seda patriotismiga.

    TLDR: populism, võim, raha, ideoloogia. Kas üks või mitu.

  7. Perekond on alati olnud inimühiskonna detsentraliseeritud võimu kandja. Iga perekond on olnud kui tilluke kuningriik, mida juhib perekonnapea, kelle sõna peab ülejäänud perekond kuulama. Selline on loomulik ühiskonnakorraldus olnud kõikide hominiidide seas sadu tuhandeid aastaid. Mitte ilmaasjata polnud vanema aja demokraatia selline, kus hääleõigus oli abielus maaomanikest meestel: sest toonane demokraatia meenutas rohkem väikeste kuningriikide Euroopa Liitu, mis tunnistas inimestevahelisi loomulikke suhteid ning perekonna kui iseseisva institutsiooni õigusi, kus kehtis oma hierarhia ja kuhu riik oma nina ei toppinud.

    Juba rohkem kui 100 aastat tagasi üritasid kommunistid uue Homo Soveticuse aretamisel läbi lõigata kõiki inimestevahelisi sidemeid: rahvuslikke, usulisi, keelelisi, aga kõige rohkem veresidemeid. Kõik selleks, et asendada need uute, riigi vajadusi teenivate sidemetega; klassi- ja riigitruudusega. Perekonna institutsiooni lõhkumine oli leninlaste tähtsaim eesmärk üldse. Sellega tehtigi vahetult revolutsiooni järel igasuguseid katsetusi, kuid isegi bolševikud said väga kiiresti aru, et see selline praktika heaga ei lõpe ning Stalin pani sellistele progressiivsetele katsetustele punkti.

    Tänased vasakpoolsed üritavad sedasama ning samadel eesmärkidel. Nende üritused on veelgi ohtlikumad, sest nad on sajanditagustest inimestest palju rumalamad ja hooletumad, ent seekord on nende taga miljardäride raha, meedia, tehnoloogia ning institutsionaalne võim.

    Põhjus on aga sama. Eesmärgiks et on inimestel oleks võimalikult vähe omavahelisi sidemeid mida ei kontrolli riik ja riigiülesed institutsioonid. Hägustada üritatakse näiteks rahvuse mõistet, samuti tagamõttega et eestlasel ja “eestlasel” ei oleks omavahel midagi ühist (peale usu liberaalsetesse-vasakpoolsetesse väärtustesse). Kiriku rolli vähenemist ja vähendamist on raske mitte näha. Järk-järgult toimub sama ka perekonnaga. Olgu põhjusteks ilma põhjuseta ja ebaõiglased lahutused, ohtrad propagandaaartiklid sellest kuidas igal pool peredes olla naistevastane vägivald jne.

    Homoabielud, iseenesest üliväikese vähemuse üliväikest lõiku puudutav “teenus” on vasakpoliitikutele vajalik selleks, et lõhkuda perekonda ja perekondlikke sidemeid laiemalt. Progressiivne inimene peab olema truu liberaalsetele väärtustele ja riigile ning hülgama kõik kodanlikud-oppressiivsed perekonnasidemed. Traditsiooniliste perekondade kahjustamine on ühesõnaga homoabielude eesmärk. Homoabielus kasvav laps, muidugi käib homoabielude juurde lapsendamine, on automaatselt ära lõigatud ühest oma vanemast ning poolest oma loomulikust suguvõsast, kuid teda kasvatav paar on oma groteskse “abielu” tunnistamise võlgu vasakpoolsetele poliitikutele. Kõige laiemal skaalal on eesmärk et indiviidil poleks mitte mingit individuaalset võimu, iseseisvust või kellegi tuge, mida ta poleks tänu võlgu armulikule riigibürokraatiale ja selle public-private partnershippidele.

  9. Selle pärast arvavad nad seda, et neil pole muid argumente. Nagu ka see mingi noor tüüp kes väitis et temalt võetakse ära see, et abielu on ainult mehe ja naise vahel ja see on korvamatu kahju. Või mingi vanem kaitseliitlane väitis et tulevikus pole tema ja ta naise abielu enam endine ja ta ei tea kas enam on valmis meie riiki kaitsma selle tõttu.

  11. Lihtne. Kui keegi on latentne gei ning mitte väga tark, ta arvabki, et teised mehed abielluvad naistega ainult sellepärast, et ei saa abielluda meestega.

    See on põhieelarvamus, millele lisandub hoiak “Lapsed peavad sündima ainult abielus”.

    Ja selle kõige taga on ettekujutus, justkui kõik inimesed on täpselt samasugused kui sina.

    Järeldus: mõned opositsiooni liikmed väga tahaksid olla sama soost inimesega.

  14. No eks nad on kõik peast nii homod, et nad ei suuda ette kujutada mis ühiskondliku surve puudumisel motiveeriks inimesi vastassoo kohta huvi tundma.

Leave a Reply