Enne kommenteerimist loe seda: See pole teema naljatlemiseks ega kellegi ründamiseks. Toetamine ja mitte-nõustumine on täiesti mõistlikud seisukohad, aga teisi seisukohti omavatate kasutajate ründamine ei ole vastuvõetav. Kui sa millegagi nõus ei ole, ava viisakas, konstruktiivne ja argumenteeritud dialoog või liigu edasi.
Eelnõust on natuke pikemalt juttu siin. https://www.err.ee/1608967039/abieluvordsuse-eelnou-sai-valmis-ja-ootab-tagasisidet
Palve moderaatoritele, kui Teile jäävad teemas ründamised või naljad silma, olge head ja eemaldage need.
26 comments
Ma pole kunagi elus kuulnud samasooabielu vastu argumendi… kõik “vastu” tundub emotsionaalne või isiklikud kompleksid.
Väidetavalt vähendab see abielu tähendust ja mõtet
>Progressiivid on meile kinkimas säärast institusiooni, mis eksisteerib vaid täiskasvanute ihade pärast, ning samal ajal nõudmas, et kõik nimetaksid seda abieluks. Avada abielu institutsioon viljatutele samasooliste ühendustele tähendaks aga kaotada igasugune loogiline seos abielu ja järelkasvu vahel, kirjutab füüsikadoktor ja katoliiklane Heido Trofimov.
[Allikas](https://objektiiv.ee/heido-trofimov-vordsuse-nimel-kaotatakse-abielu/)
Abielu on selleks, et saada lapsi ja paljuneda loen mina siit välja
Ma arvan, et sa siit mingit tõsist vastust ei saagi, selleks pead seiklema ekre liikmete facebooki seintele.
Aga üks põhjendus mida ma olen kuulnud, on et “Aga kuhu me siis piiri tõmbame, praegu nad tahavad nn homoabielu, varsti tahavad abielu inimese ja looma vahel ja mida kõike veel”. Aga vastus sellele küsimusele ongi, et täpselt sinna me piiri tõmbamegi: Abielu mehe ja naise vahel on ok, abielu mehe ja mehe ning naise ja naise vahel ka ok. Abielu täiskasvanud ja lapseealise vahel ei ole ok. Abielu täiskasvanud ja koera vahel ka pole ok.
kas selle eelnõuga on võimalik tutvuda ? Kui ei ole, siis ei saagi veel keegi olla selle vastu ega poolt
1. Homoseksuaalsus on seksuaalhälve. Homoseksuaalne suhe ei saa olla abielu. Homosuhte võrdsustamine abieluga on moraalselt vale ja paljudele väga solvav. Rõveda asja võrdsustamine üleva asjaga ei anna rahulikku ekviliibriumi kus kõik on rahul, vaid suurendab kurjust headuse arvelt, olles seeläbi ise kurjus.
2. Asjaolu et ühiskondlikest normidest ja enamuse arvamusest sõidetakse üle äärmiselt marginaalse hulga monogaamsete homode nimel on juba iseenesest solvav. Keegi orgaaniliselt ei vaja mingit “abieluvõrdsust”. See on peale sunnitud ülaltpoolt ning sellega kästakse sildistamise ja diskrimineerimise ähvardusel nõustuda. Siin pole küsimus niiväga homodes endis, vaid meie valitsejate käitumisstiilis.
3. MITTE KEEGI ei ole säärase “abieluvõrdsusega” selle saavutamisel rahul. MINGIT rahu ega paremat koosmeelt see samm ühiskonda ei too. See on 100 protsenti kindel. Need kes vastustavad ei ole rahul; neil kes seda tahtsid, kasvab ainult isu. Garanteeritult, kõikide riikide kogemus näitab seda. Täpselt nagu kunagi väideti tahtvalt vaid kooseluseadust ning abielu polevatki vaja, siis et abielu küll aga lapsendamist pole vaja, nüüd on lapsendamine ka eelnõus sees ja nii edasi. “Edasijõudnud” riikides ollakse juba väga lähedal pedofiilia normaliseerimisele. Alati leiab uusi asju mida “võrdsustada”, kuni kogu eksisteeriv ühiskonnakorraldus on lammutatud, mis ongi uusvasakpoolsete kaunis avalik eesmärk. Uuskommunismiga tuleb võidelda kogu aeg ja iga päev, võitluseta ei tohi loovutada midagi.
4. Kes ütles, et võrdsustamine ja võrdsus on mingi hea asi, rääkimata sellest et olla eesmärk omaette? Hea ei tohi kunagi võrdsustada pahaga. On olemas vähe asju millede juures võrdsus on eales õiglane.
Miks on vasakpoolsetele hirmus tähtis homoseksuaalsust propageerida ning visata homodele selliseid konte nagu “abieluvõrdsus”? Sest kui inimene on antisotsiaalne seksuaalhälvik kes elab kunstlikult “võrdsustatud” suhtes, siis on ta vasakpoolsetele-liberaalidele võlgu, tema elustiil konservatiivsemas ühiskonnas ei säiliks ning seepärast valib ta alati vasakpoolseid, ükskõik kui korrumpeerunud ja totalitaristlikud nad on. Soosides seeläbi rahvavaenulikku poliitikat ka teistes sfäärides.
Samasooliste paaride kooselu on hälve, erisooliste paaride kooselu on norm.
Hälbeid võib lubada ja taluda, aga nende suhtes tuleks rakendada Ettevaatuspõhimõtet.
Eriti oluline on Ettevaatuspõhimõtte rakendamine adopteerimise otsuste tegemisel.
Seadusandluses samasooliste paaride kooselu võrdustamine abieluga tähendaks Ettevaatuspõhimõttest loobumist, sest võrdsustatud asju ei saa otsustusprotsessis erinevalt käsitleda.
Ettevaatuspõhimõte on ELi üks aluspõhimõtetest.
Ettevaatuspõhimõtte sisuks on Type II statistiliste vigade (ja sellega seonduvate loogikavigade) minimeerimine.
Ettevaatuspõhimõtte järgimine võimaldab keerukaid süsteeme paremini tasakaalus hoida. Ühiskond on säärane keerukas süsteem.
Ka demokraatia peamine mõõt (kodanikkonna enamuse tahe) lähtub Ettevaatuspõhimõttest, sest kui enamus on millegi vastu, siis on tasakaalu kadumine süsteemis üsna tõenäoline.
Kui kaob (kohaliku ühiskondliku leppe) ühiskondlik tasakaal, siis tulemuseks on looduskeskkonna häving.
Ühiskondlikke reegleid peaks toetama kodanikkonna enamus.
Kodanikkonna enamuse tahe selgub referendumil. Šveitsi tüüpi referendumite võimaluse korral piisab ka referendumi võimalusest mida kodanikkond tingimata kasutama ei pea, seega referendumit pole tingimata vaja – aga enamuse tahet kajastaks see vaid siis kui ühiskonnas on seadustatud Šveitsi tüüpi referendumite võimalus mida ei saa takistada ei poliitikud ega ametnikud.
Ühiskondlikud õigused ei eksisteeri iseenesest, õigusi peab keegi andma.
Õigusi saab anda kas kodanikkona enamus, eliit, autoritaarne juht või jumal – valida saab vaid ühe neist.
Mina valiksin kodanikkonna enamuse.
Teemast väljas aga lahendus oleks kui kaotaks siis juba üldse ära ka abielu mehe ja naise vahel ning iga üks teeb ise mis tahab.
Nägin täna tweeti, milles üks daam heitis nalja, et kas konservatiivide arvates ei peakski abielu õnnelik olema. Ma ei ole konservatiiv ja pigem kaldun eelnõu poole (mitte otseselt maailmavaatelistel põhjustel), ent vastus küsimusele on “no shit, Sherlock.”
Austeni Pirde & Prejudice ja selle järelkäijad on paraja ajaloolise mäluaugu ühiskonnas tekitanud, sest jääbki mulje, et inimesed arvavad, et abielu on mingi armastuse väljund või ametlik kinnitus riigi poolt, et “jah, need inimesed ARMASTAVAD üksteist.” Abielul ei ole õnne ja armastusega mitte midagi pistmist. See on pärimisõiguslik ja asjaõiguslik institutsioon, mis on suunatud majapidamisüksuse varasuhete korrastamisele. Need on relevantsed eeskätt siis, kui inimesed järglasi saavad ja mingeid praktilisi liite suuremate kogukondade vahel loovad.
Või, mis, te arvasite, et meie esivanemad, kellest tavalises paaris üks on 45+ ja 25 aastat nekrutina teeninud ja teine 17 ja heal juhul füüsiliselt terve, et neil oli mingi suur armastus? Koomikud. Üks mõtles oma surmale, paremal juhul ka seksile, ja teine järgmisele einele ja soojale magamisasemele. Enne seda ei mõelnud paar ise abielust üldse miskit, vaid nende vanemad, kes mõtlesid, et kuidas naabertalu hobuseid saaks enda perefirma kasuks rakendada.
Inimene ei vaja paarisuhtes olemiseks abielu. Lapsi saab ilma teha, pere moodustada sellest olenemata, regulaarselt seksida ja koos elada samuti. Isegi varasuhteid reguleerida.
Eelnevast järeldub, et argumendid abieluvõrdsuse poolt rajanevad valedele eeldustele. Abielu ei ole mingi universaalne armastuse väljund, millele kõik peaks ligi pääsema, sest kõigil on ju õigus armastada ja pere luua. Abielu on midagi kolmandat. Paljud inimesed annavad sellest endile alateadlikult aru ja neid pigem häiribki just see, et “kui abielu on õnne ja armastuse väljendus milleks kõigil peaks õigus olema, siis miks MINU abielu ei ole õnnelik ja täis armastust?” Ja selle pärast nad ei saagi nõustuda selle käsitlusega, et abielu peaks olema universaalselt kättesaadav õnnele ja armastusele orienteeritud institutsioon, sest sellest järeldub paratamatult, et valdav osa abielusid (eriti nende endi kogemus abielust) justkui on väärastunud või katki. Ja enamus abielusid ei olegi enam mingi biig tussu laav värk, vaid hall argipäev ja harjumus – kuid inimesed tunnevad sellest biig tussu laav värgist puudust ikkagi ja ei taha sellele valusale sinikale vajutamist.
Aga see eelnev ongi psühholoogiline argument, millest ei saa ratsionaalse arutlemisega ümber, et “ära siis tunne end sitasti, et su abielu ei ole selline, mida kirjeldavad LGBTQ aktivistid oma võrdsuspüüdlustes.” Nad ei (taha) tunnistada seda, et nende abielu ei ole enam midagi imelist samamoodi nagu aktivistid ei tunnista, et abielu tervikuna on igand või nähtus millest faktiliselt ei lõikaks nad nagunii mingit arvestatavat kasu, vaid pelgalt sümboolset stiilis “tegime end rõhunud ühiskonnale ära”.
Ettemõtlevad konservatiivid võiks just selle seaduseelnõu poolt olla, sest parim viis liikumise likvideerimiseks on neile nende eesmärgid kätte anda. Võtku oma abielu ja tõestagu maailmale, et nad on erinevad. Et nende jaoks abielu ongi päikesepaiste ja vikerkaared. Edu neile sellega.
Mina olen viimasel ajal jõudnud mõttele, et kristlastele ei meeldi individualism, sest individualism on see mida kirik peab satanismiks. Mees+naine+lapsed on veel üks viimaseid asju, mis justkui kiriku kontrolli all on. Kirik ei toimi, kui igaüks ise mõtleb ja teeb mis endale hea, mõtlema peab “ühiskonnale” (loe: mis kirikule kasulik on). Muidugi ma ei tea, mis sellest ikka nii väga enam kinni hoida, rong juba ammu läinud. Samas mingi võimu ikka annab.. Huvitav, kas siin on ka mõni teoloog, kes sellest teemast tegelikult midagi teab?
Aga ise arvan, et abielu on ilmalik paberimajandus ja samasooliste abielu mind ei sega.
Mina ausalt öeldes ei môista vastaseid – mehed omavahel seksimas on sama okei kui heterod, samamoodi on okei kui nad suhtes omavahel on. Mul on mulje, et vastu on need inimesed, lihtsustatult öeldes Karenid, keda ALATI kotib see mida teised teevad, isegi kui see neisse ei puutu. Needsamad inimesed on need, kes suudavad liikluses iga tyhja-tähja pärast vihastada – see on nende vôimalus end tähtsana nâidata/tunda.
Mis teema sellega on, et enamus selle vastased paistavad pidavat seda “enamus osa rahva sooviks”? Mille põhjal.
Isiklikult: ei kutsuks end pooldajaks, pigem ütleks, et ma pole see inimene, kes tänavale tõrvikuga selle vastu sõdima läheks. Suures plaanis on mul tegelikult üsna ükskõik kas on abielu mehe ja naise või mehe ja mehe vahel – minu jaoks see abielu väärtust või tõsidust ei muuda, midagi ei rüveta, millegi pühalikkust ära ei võta.
Ma saan aru usklikest inimestest, kes tõesti usuvad Jumalasse ja nende jaoks on võib-olla tõesti abielu Jumala palge ees laulatud mehe ja naise liit, aga suur osa eestlasi ei ole usklikud, veel vähem ei käi nad Jumala pärast kirikus.
Minu jaoks ei ole geisuhe perversne, sest mul on üldiselt ükskõik sellest, mida kaks täie mõistusega täiskasvanut üksteisega teevad. Minu jaoks on tegu nagu abordi küsimusega – ise pole kindel, kas üldse kunagi teeks, aga teistele küll kätt ette panema ei hakka ja neile ei-ütlema, sest MINA arvan nii; eks nad ikka ise otsustavad. Geisuhted ja nende omavaheline seksuaalelu on minu jaoks täpselt samasugune – mis nemad omavahel või teistega, konsensuslikult, teevad ei pruugi mulle meelt mööda olla, aga nende elu ja nende valikud ning mina neile küll ütlema ei lähe, et ärge tehke sest mulle ei meeldi. No ja siis, et mõnele ei meeldi? Mõnikord mulle tundub, et midagi peab peas imelikku olema kui gei või lesbi puhul esimene asi, mis pähe tuleb, on nende seksuaalelu.
Isiklikult olen alati arvamusel olnud, et kui asi on konkreetselt seksuaalaktides, siis heterod teevad sedasama ja veel hulleminigi – me lihtsalt ei tea sellest voi eelistame mitte mõelda sellele.
Ja ega need seksuaalvähemused praegu kuhugi kadunud ei ole, et pärast abielu lubamist peaks kõik korraga muutuma. Samamoodi ei tähenda nende abielude lubamist, et kõik need mehed ja naised nüüd kangesti omavahel peaks abielluma ja lapsi saama, et “normaalsed” olla.
Abieluvõrdsuse teemal saaks Eesti näidata, et ka sellised eestlased on meie jaoks olulised ja nende heaolu (kasvõi see, et nad ei pea oma vara kaitseks või meditsiiniliste otsuste tegemiseks minema ja käima notari juures pidevalt) loeb. Praegu kolivad sellised inimesed pigem Eestist minema.
Geide ja muude seksuaalvähemuste normaalne aktsepteerimine ühiskonnas on muuseas väga tavaline eestlastele muidu väga meeldivatel tõotatud maadel ehk Hispaanias (geide puhul minnakse sinna konkreetselt lausa teadlikult pidutsema), Suurbritannias, Soomes, Norras, Austraalias, USAs, Kanadas jne. Kui eestlased suudavad nendes riikides elada seksuaalvähemustega koos, siis peaks nad seda suutma ka Eestis teha. Kui argument on, et “sellist asja ma küll Eestis näha ei taha”, aga ise elatakse just nimelt sellistes riikides kus see ON tavaline, siis tahaks siiralt küsida, et miks nad siis elavad riikides, kus see on tavaline kui see nii vastu neile on? Ainult raha vms nimel, selle ühiskonna normid vms on neile vastumeelsed?
keda
kotib
Asi on väga lihtne nagu on ka korduvalt meedias seletatud.
Inimestele ei meeldi abielu tähenduse muutmine, eriti kristlastele. Ja omasoolistele paaridele saaks tagada kõik õigused mis neile huvi pakuvad läbi kooselu seaduse. Nad saaksid lapsendada ja enda kooselu perekonnaseisu ametis registreerida.
Pigem poolt, saavad oma tahtmise siis äkitse pasundavad vähem ja rahuneb meedia ka maha, tahaks uut draamat juba
Ma olen vastu selle pärast, et tahetakse anda ka lapsendamise õigus. Kas keegi on laste käest ka küsinud? Kas keegi on mõjusid uurinud, et kuidas need lapsed ennast tunnevad sellised peres? Kuidas lastesse suhtutakse?
Praegu tundub, et asi tehakse, et kellegi ego upitada, aga reaalsed kannatajad jäetakse tähelepanuta.
Huj
Ma ei saa aru, et koguaeg on mingi soo vaheline jamamine. Unustatakse ära aga kõige tähtsam punkt, et need on inimesed, ning kooselu on pigem inimeste vahel.
Tahetakse, et oleks õnnelikud pered. Kui kaks inimest, vahet ei ole mis soost on koos ja õnnelikud, as see siis ei ole tee õnneliku pere poole?
Abielu on niikuinii kahe inimese kiindumuse kinnitus.
>Abieluvõrdsus võimaldab samasoolistel paaridel abielluda ja saada täielikku õiguskaitset seaduse ees.
Selle õiguskaitse annab ka kooseluseadus + rakendusaktid. Praegu käib vaidlus ainult emotsionaalse ja sümboolse üle. Kas seda õiguskaitset nimetada “abieluks” või “kooseluks”.
Vaidlus siis selle üle, kes kellele ära paneb.
Seni kuni riik soovib, et kõik kodanikud maksude jm näol oma kohustusi täidaks, peab riik ka kõikidele samad privileegid võimaldama. Lihtne.
> saada täielikku õiguskaitset seaduse ees
Misasi on täielik õiguskaitse seaduse ees mida nad hetkel ei saa?
Mina olen samasooliste abielu poolt. Miks? Sest et ma olen bi ja kui ma sooviksin naisega abielluda, siis ma tahan et minul oleks see võimalus olemas. Ma tahan, et kui minu abikaasa peaks olema haiglas, siis ta saab teha minu eest otsuseid kui mina seda teha ei saa. Ma tahan seda sama ka enda jaoks. Ma tahan et ma saaksin eksisteerida sellena kellena ma olen sündinud koos inimestega keda ma armastan
Loogu uus sõna selleks ja asi korras
Olen poolt, aga olen veel rohkem poolt kui geiabielu peaks suurendama lastekodudest lapsendamise arvu. Sündivusest rohkem suva kui sellest, et meil oleksid õnnelikud lapsed, kellest sirguksid tublid täiskasvanud.
Selle peale jääb suu kinni. Also, olla pervert või idioot ei sõltu sellest kas oled gei v mitte…. Anyway.
Vastuargumendid on nõrgad. 1) eesti riigi allakäik 2) peremudeli õõnestamine. See tõepoolest õõnestab traditsioonilist peremudeli, aga no damn.. Kas see meid päriselt ka aidanud on kui kõikjal juhulapsed, üksiksemad ja koduvägivald xD.
The end.
Minu tagasihoidlikul arvamusel on tegelikult peamine põhjus lihtsalt uudsus/harjumatus. Ja see on okei, muutused ühiskonnas peavadki käima teatud aeglusega, et ühest otsast need kellele muutus kõige drastilisem tundub end veel “kodus” tunneks ja teisest otsast, et kui mõni uus aga läbimõtlemata muutus kohe rakendamisele ei kuuluks.
See ei pea olema kuidagi pahatahtlik või hoolimatu, see, et uus on võõras, veidi hirmutav jne on igati inimlik.
Minu arvates on kuidagi väga veider arvata, et tänaval tumedanahalist inimest kõndimas nähes reageerivad ühte moodi teismeline kellel juba lasteaias mõni tõmmum kaaslane oli ja seltskond vanaemasid kuskilt Eesti väikekülast kellel igasugune kokkupuude ja varasem kogemus puudub. Tänaseks küll natuke aegunud näide, on ka vanaemad neid kohanud, aga idee on sama.
Ehk siis ühiskonnas päriselt toimuvad muutused siis kui see “uudsus” on kriitilise massi jaoks ületatud. See mis mingi väike lärmakas punt kummaski äärmuses karjub ei ole just liiga oluline ja võiks mitte tähelepanu saada.
Vaadates kommentaaride hulka on ikka endiselt kuum teema see, imo täielik pseudo. Igaüks olgu kellega tahab ja see pole meie asi. Igaüks võiks elada enda elu ja mõista ,et me pole ühesugused. Täiesti okei asi minuarust see kui samasoolised abielluvad. Olen dj ja olen nii mõneski riigis käinud, asjad mis seal on täiesti normaalsed on meil endiselt veel nii tabud. Avardage natuke oma silmaringi ja reisige ringi veidi ja võtke chillilt !