Ma ei ütle, et ma ei taha. Aga elus on nii palju muud tegemist ja rahaline elukorraldus ei ole veel sugugi kindel, et ma peaksin eelistama laste saamise planeerimist “vaatame, mis saab” suhtumisele.
Artiklist kumab hästi läbi, et inimestel on tõsine probleem iseendaga kui läheb väga korda kõige osas mis teised arvavad.
Lapsed = vaesus ja igasuguse vähese vaba aja täielik kadumine.
Lihtsalt ei soovi seda oma ellu.
Hm. Mehed üldiselt ei sünnita. Niiet mulle (mehena) tundub, et selles osas ei pruugi minu arvamus olla päris sama kaaluga mis naiste oma.
Mehe osa protsessis on seal päris alguses ja siis umbes 9 kuud hiljem on pigem küsimus selles kui palju mees osaleb lapse kasvatamise protsessis.
Kas sa sellega, et tahad teada meeste arvamust, mõtled, et tahad teada, mida mehed arvavad madalast sündimusest või seda, kas nad otsustavad isaks saada?
Sündimuse juures räägivad mehed juba liigagi palju. Ma tean, et see kõlab selliselt sõnastatuna halvasti, aga ma leian, et 50ndates meesterahvas ei adu maailma selliselt nagu 20ndates naine, keda meedia ja poliitikute poolt pidevalt sünnitama utsitatakse.
Seda illustreerib elavalt ka seal artiklis olnud SA Pere Sihtkapitali juhatuse liige, kes kordab neid samu eluvõõraid ja rumalaid argumente. Eelpool kõnelenud naiste jutust kumab läbi mure selle üle, kas saadakse hakkama ja turvalisuse puudumine (kas ollakse majanduslikult kindlustatud etc). Lisaks näitab artikli juures olnud küsitlus, et peamine põhjus, miks lapsi ei saada, on partneri puudumine.
Need on kõik väga loogilised ja normaalsed põhjused. Kahjuks aga leiab SA Pere Sihtkapital ruumi, et pisendada noorte mure ja kõige tipuks lausub selle pärli:
>„Kõik noored on arvatavasti kuulnud arstide, õpetajate ja oskustöötajate puudusest, mis on tegelikult aastakümnete pikkuse väikese sündimuse tagajärg. Kas noored üldse näevad enesel rolli rahva edasikestmisel või on see võõras mure?“
Kasvatage loomi, kui teile see paaritamine ja tõusäilitamine nii oluline on.
Mul on laps, ja loodan, et tuleb veel. Rahaliselt ei olnud laps problemaatiline, samal ajal me pole rikkurid. Boomerite jutude järgi olime Eestis vaesed isegi. Laps oli 100% planeeritud, valemite ja maksude järgi arvutatud ka (minu vastutus) ja ovulatsiooni päev teada (naise vastutus).
Peamine koormus igapäevasel toetamisel ja koduses majandamises oli mul. 1.5 aastat ema sai enda emapalga, ja siis kolisime Soome magistriõppeks. Siis kui laps läks lasteaeda, asi hakkas muutma, minu koormus vähenes. Üritasin teha kõik nii, et emal oleks ainult toitumise funktsioon. Tulevast septembrist juba õpime ja töötame mõlemad.
Kui sa teenid 1k€ ja sulle määrivad pähe, et su lastevanker peaks olema 10 funktsioonidega ja poole aasta pärast ostad uut, ka 2 tonni eest, pead ka 6 tundi päevas lapsega jalutama ning sellest järjepidevalt instas postitada, siis ikka tere tulemast persse. Kulud ja tarbimine võiks olla mõistlik.
Sünnitamise protsess toimis koroona laine sees, läksime Tallinnast Rakvere ja tegime koos asja seal. Soovitan kõigile sünnitada Rakveres. 2 naise peale on korralik 5-7-ne personal ja sinu eest hoolitsevad. Peale operatsiooni (C-cut) 5 päeva tasuta täispakett kolmele eraldi palatis, toit included.
—
Miks noored lapsi ei taha? Eesti on suhteliselt vaene ja ebamugav perekonnale lastega (kui me arvestame, et 50% Eestist on Tallinn).
Miks neiud ei soovi lapsi? Puudub toetus vanemate ja mehe poolt, lasteaia järjekord on 3 aastat.
—
Soomes hetkel on normaalne praktika, et lapsi saadetakse +/- 30-aastases vanuses. Meestel see rohkem varieeruv.
Ma olen jõudnud tasemele kus majanduslikus vaates juba kannataks mõelda lastele.
Küll aga vanuseklass on nüüd selline, et naiste valikus on siin mail järgi end printsessiks mõelnud instagrammi staarid, veel enda karjäärile keskenduvad või alamõõdulised üksikemad.
Siinkohal on tunda küll, et kui enne konkureerisid mingi Jaanusega Pääskülast, siis nüüd konkureerid läbi sotsiaalmeedia veel kõikide Jaanustega 500km raadiuses 😀
Kaastunne kõigile, kes on sünnitatud vanurihooldajaks, pensionisambaks, ühiskonna survel, suhte “päästmiseks” jne.
Pastebin palun 🤲
Vaadates mis ümberringi toimub, siis absoluutselt pole soovi, et laps sellises maailmas elaks, rääkimata elu kallidusest, vaba aega niigi vähe ja muud miljon kohustust.
Nojah, ma olen üks sünnitusealistest, kes võiks juba lapsi omada, aga kellel neid veel pole (ja ei tea ka, kas tulevad). Sõpruskonnas saan üles lugeda inimesi ühel käel, kellel on lapsed. Palju rohkem tean inimesi, kellel kas pole lapsi või vähemalt hetkel ei plaanita veel, vanus 30 ja üle. Küll aga tuleb nentida, et kunagistel koolikaaslastel on päris paljudel juba lapsed – nendega pole lihtsalt pärast kooli suhtlema jäänud ja sõpruskonda ei arvesta.
Naisena segas mind artiklis kaks asja. Üks see, et lapse mitte-tahtmisena (kas hetkel või üldse) peaks nagu kindlasti tahtma karjääri teha. Ausalt – ei pea ja ega alati ei taha ka. Elu on näidanud, et enda surnuks töötamisega enamasti toidad lihtsalt endast ülalpool asuvat toiduahelat ja keegi sinu tervisest või heaolust ei hooli kui end haigeks töötad. Karjääri võib teha laste asemel, aga minu arust ei tohiks argument olla, et see valikus on kas karjäär ja muidu lõbus elu VÕI lapsed.
Teine asi oli muidugi see pere sihtkapitali inimene, kes pani kulme kergitama mõttega, et lapse saamine on kuidagi seotud eneseteostusega. Vabandan räige otsekohesuse eest aga ma ei teadnudki, et ilma kaitsevahenditeta seksi ja seeläbi rasedaks jäämist ning lapse saamist peaksin edaspidi lugema “eneseteostuseks”. Ei tea kas selle võib CV-sse ka kirja panna? Eneseteostus = lapsed? Ja noh, muidugi see, et sisuliselt ütles ta, et inimesed pikendavad oma lapsepõlve kui lapse saamist edasi lükkavad, stiilis kas juba piisavalt kaua ei ole tore olnud.
Ausalt öeldes olen ise 30ndates alles hakanud aru saama KUI lõbus võib tegelikult elu olla. Enne seda olid mingid kompleksid ja probleemid – 30 kukkus, on komplekse ja probleeme ikkagi, aga hoobilt on suurenenud ükskõiksus selles osas, et mida muu maailm minust mõtleb, mis oli 20ndates ikka väga suur mõttekoht.
Ja viimasena – närvi ajavad need parastavad kommentaarid, et noored tahavad tobedaid asju nagu oma elukohta ja finantsilist kindlust enne kui lapsi saavad, justkui on see halb, et tahetakse tagada oma lastele natuke kindlam tulevik. Sorry tõesti, et kunagi 22-aastasena ja töötuna või hiljem 500 eurose palgaga lapsi ei teinud, sest ilmselgelt oleks kõik täiskasvanud tollal selle peale seljale patsu löönud ja kiitnud, milline musterema näide ma oleks olnud (nali – küllap oleks kriitikat sadanud nagu tonnides raheteri mõnel kuumal suvepäeval).
Ajaloolises ulatuses ei ole ennekuulmatu, et mees vanemas eas lapsed sigitab, seega saan tegelikult pikemat aega veel end majanduslikult vabaks töötada.
Tore oleks leida mingi omavanune ja tore daam, kellega koos pere soetada, aga mul on kinnisidee enda ühiskondlikust oravarattast vabaks ostmise suhtes. Lühidalt: ma ei taha enda lühikest aega sel maamunal kulutada teiste inimeste teenimisele. Ma ei taha olla ori. Enne andke mulle vabadus, siis räägime sellest, kuidas ma enda vabu valikuid suunan. Seniks on kõik juhuse tahe.
Tahate, et ma varem lastele mõtleks? Vabastage mind sotsiaalmaksust ja ma hakkan sellega tegelema 33% varem.
Küsimus võiks ikkagist olla suunatud noorematele meestele. Meie rongaisad kes omavad hunnikus kärgperesid, kasvavad selles pundist vaevalt 1 lapse ülesse ja on elus vaid ühe paki jagu mähet vahetanud võiks selles osas vait olla. ( Ei, üldse mul ei ole daddy issues:D)
Kui vastava inimese leiaks, kes mulle meeldiks ja kellele ka mina meeldin, ei oleks laste vastu vast midagi enam. Tegelt ise varem isegi ei mõelnud väga laste või naise peale, sest puudus finants selle jaoks ja kuna ise kasvasin suht peres üles kus kunagi raha ei olnud tihti isegi toidu jaoks, siis kindlasti ei tahaks oma järglasi panna samasse olukorda, kus neil võimalusi väga ei ole. Nüüd kui 30+, finantsiliselt rohkem veits kindlustatud, aga puudub igasugune oskus naistega romantilisi suhteid luua. Sõbrannasi on küll, aga kuidagi raske on sinnamaani jõuda, et naised arvaks, et ma olen atraktiivne.
Lugu on maksumüüri taga, ei näe.
Mõned mõtted, mitte ainult meestele lubatud mõtted:
– Et isegi mõelda lastest, peab leidma kaaslase, kellega on suur usaldus. Kui leiad ainult natuke sobivaid inimesi, pole midagi parata, lastest mõtlema ei hakka. Armumine kestab 3-5 aastat tüüpilisel inimesel. Piisab, et lapsi saada, aga mitte, et neid kasvatada (laiali läinud pered, vara jagamised ja elatisvaidlused ei ole toredad).
– Kui elad oma sissetuleku ja eluaseme juures talutavat elu, aga tead päris hästi, et laste saamisel peaks üle töötama või riskiks vaesusega – ei kutsu mõtlema sel teemal. Isegi kui selgub, et lapsed on toredad – vaesus ei ole tore.
– Kui elus on muid suuri eesmärke, siis võib jõuda arusaamisele: kuniks need pole saavutatud, napib muuks aega. Kõigi suurim eesmärk ei ole pere loomine.
– Kui oled näinud, kuidas liiga vara lapse saamine su sõpradele rasket kahju tegi, nad üle koormas, majanduslikult huku äärele tõukas ja nende suhte tõenäoliselt lõhkus – kindlasti ei tormaks uisapäisa. Inimesed võivad olla stressivabas elus kena paar, aga lisame sada tonni stressi ja käib prõks.
Kas keegi pastebini saaks palun jagada?
> Kui ma sünnitaksin veel lapse, siis ei saaks üldse rääkida mingist finantsvabadusest
mv. Ühiskond, mis koosneb ainult rantjeedest?
> kui Bangladesh upub ning üle ilma käivad kliimasõjad ja võitlus puhta vee pärast. Selles valguses on ebamoraalne saada laps. Tema peab selle kõigega ju edasi elama
Mu vanavanaema sai mu vanaema ja vanaonu 1940 ja 1942. Ⅴäгԁјаѕ?
> Hullumeelne, kui keegi ütleks välja, et tahab sellepärast lapsi saada, et eestlasi oleks rohkem! See on ju ksenofoobia ja rassism.
🤡
> elukaaslase vend on gei, sealt ei tule mingeid lapsi
What? Miks?
> See on räigelt ebaeetiline, et lapsed peaksid mind vanas eas ülal pidama.
Oota aga kes siis? Lükkad kanuuga merele ennast kui 66 täis?
> Tulevikus hoolitsevad minu eest hooldajad, sest saan neile maksta, kuna pole saanud last.
Inimesed ei saa aru, et raha on vahend kaupade ja teenuste vahetamiseks, mitte mingi maavaim, kes sind riietab ja toidab.
Ma kardan, et ‘Liisa’ on väljamõeldis.
> aga kui meie naaberriik on pidev ohuallikas, siis mul ei ole mingit soovi olla ühel hetkel olukorras, kus mul on käe otsas 4aastane laps, kellega pean siit põgenema.
Ja miks sa pole juba põgenenud? Miks tahad selles ohus elada täna ja üksi?
> Tean nii paljusid inimesi, kes ei suhtle oma vanematega ega tee neile lapselapsi.
‘Tee neile’? wtf
> Vanemad inimesed üldjuhul kahetsevad ainult seda, et neil pole peret või peres häid suhteid, mitte, et mõne hobiga tegelemata jäi.
Muretsen pigem selle üle, kui krõmpsud mu maal elavad vanemad enam 10 aasta pärast on ja selle raha üle mis sinna minema hakkab. Nemad on mu “lapsed”.
Minu teada Aafrikas on nälgivaid lapsi, keda saaks sisse importida, et ei tundu suurt probleemi olevat.
Minu jaoks tundus täiesti absurdne see, kui samasooliste paaride abielu vastuargument oli “aga nad ei saa ju lapsi, nad on ühiskonnale kasutud”.
Nii palju siis ongi inimesel väärtust – see, kui palju ta suudab lapsi teha?
Ma ise ei tahaks lapsi, aga põhjuseid ei hakka siin välja tooma, nkn keegi hakkab mind ümber veenma siin 🙂
Vaadates lastele mõeldud toodete hindu ning lugedes uudiseid ei ole väga raske öelda, et noortel lihtsalt puudub igasugune riigi poolt pakutav kindlustunne. Jah, kui mõlemad vanemad teenivad üle keskmise, siis saab ilmselgelt hakkama, aga 2 tavalist lihttööga tegelevat noort naljalt seda teed ette võtta ei saa.
33, mees, pole suhtes olnud, pole enam huvi ka, ühiskonnal poogen kas ma elan või suren. tulevik on ebakindel kindlasti läheb halvemaks. kuidagi seda värki mõjutada ei saa. käin tööl ja tegelen enda hobidega
Ilmselt tüüpilise eesti mehena olen ma enamuse ajast tööl ja kodunt eemal…isegi mitte samas riigis. See minu meelest nüüd küll mingi eriline kooselu ei oleks.
olen abielus ja me ei taha lapsi. oleme mõlemad autistid ja meile meeldib chillida
Ise olen 40, kolm last, kaks algkoolis ja üks läheb sügisel lasteaeda. Lapsed olid (va esimene) planeerimata, aga oodatud. Abikaasa on lastega kodune, käsil õpingud, 100% pere finantskohustustest minu kanda.
Teen Norras kuni 80-tunniseid töönädalaid (rekord 94), koju saan 4-6 nädala tagant paariks nädalaks. Hetkel tõmbab ehitus ka siin otsi kokku, tööd ületundideks väga pole, koju saan kahe kuu takka. Sotsiaalelu pole, sõpru pole, õnneks ei ole väga karjaloom nagunii. Kogu teenitud raha (2022 ligi €70k neto) läheb majaehituse alla ja perele elamiseks. Tänu inflatsioonile aina vähem ehitusele ja aina enam elamiseks.
Sügisel läheb vast kergemaks, kuna abikaasa läheb praktikale ja seal makstakse ka päris korralikku palka. Kolme aasta pärast samas plaanis uus maja ehitada, kuna praegune liiga perifeeria ning lapsed ei mahu ära.
​
Ma ei hala kindlasti mitte, ma ei vahetaks oma elu päris mitme tuttava elu vastu, kel lapsi ja laene pole. Aga ma saan täiesti aru, miks ilma rikaste vanemateta alustades inimesed valivad elu lastevabalt.
Mehena oman veendumust ja teadmist, et tahan saada isaks. See tähendab, et panustan ja investeerin oma aega ja ressurssi lapse kasvatamisse. Täna, 30-ndate alguses veel lapsi tegema ei hakka, sest töötan ja kogun ressurssi tulevikuks. Olen oma elu teadlikult suunanud nõnda ja plaani järgmine samm näeb ette, et võtan ~10 aastat noorema, terve ja fertiilse naise, kellega on vaimne ja füüsiline klapp ning kes enda, laste ja pere majandusliku tuleviku pärast muretsema ei pea.
a) sellisesse maailma ei taha kedagi tuua-luua
b) pärilik vaimse tervise haigus, avaldus suguvõsas esimest korda minul & this shit is gonna end right here
M30 – praegu on küll selline tunne, et oleks lasteks valmis. Jama aga selles, et ma olen vallaline.
Umbes 7 aastat tagasi, kui ma olin suhtes, siis ma lapsi ei tahtnud, sest me elasime üürikorteris. Laste saamiseks võiks olla ikka oma elamine.
Ma 40+ , kahe lapse isa , võin vabalt teha 2-3 last veel ja ei kurdaks, kui peaksin kõik neile andma mis mul on. Lihtsalt vanemana oled lapse elust liialt vara kadumas. Muidugi ma ei saa lapsi teha üksi ja laste saamine peaks olema partnerite vahel väga selge otsus, sest lapsi tuleb kasvatada ja nende eest vastutada.
Ainus asi mis valesti tegin on see, et laspi ei planeerinud juba 20+ eas ja alles 30+. Sai poetud ka selle finantsvabaduse- ja tugevuse taha, elu vaja elada jne. Tagasivaadates see ei olnud eriti oluline. Pea kõike mida saab teha lasteta saab teha ka lastega. Vaadates karjääri, finantskindlust jne , siis seda tekitasin endale oluliselt rohkem juurde just 30 – 40 vahemikus ja ilmselt oleks tekkinud seda rohkem, kui lapsed oleks olnud juba suured.
Olulisem on oma energia ja jõud lastele pühendada ja nendega koos avastada ka seda mis endal veel avastamata. Mida vanem oled seda vähem on endas avastamisrõõmu, sest palju on juba lihtsalt avastatud. Lisaks oleks 30+ juba lapsed olnud nii suured, et oma arengus saabki pühenduda karjäärile, partnerile ja tegeleda sellega mis ennast õnnelikumaks teeb.
Lapsi saadakse enamasti enda kasu jaoks ning enamus vanemaid ei oska lapsi kasvatada. Samuti, kui sa ühel päeval ärkad ja tunned et sa ei saa enam hakkama/ei taha enam vanem olla siis pole võimalik last “tagasi võtta”, põhjus mida paljud läbi ei mõtle. Kokkuvõttes negative outweighs the positive.
> „Lastetuna on tööks rohkem energiat“
Feminism on patriarhaadi tõhus leiutis palgaorjade arvu kahekordistamiseks.
Mida tänapäeva maailmas teha lapsega… Nii ise kui ka kuidas ma talle pärast seletan et lasin sul sündida surevale planeedile
Lisaks on mul päritav haigus kus 1 sajast on võimalus et mu laps seda EI saaks. Niisiis sorri vanemad, kes väga ootaksid järelkasvu minult, aga teie vereliin tõenäoliselt minuga kaob
Olen mees, 30+, pikaajalises õnnelikus suhtes. Ei ole kunagi soovinud isaks saada, puudub see instinkt täielikult ja tundub julm tuua siia ilma last, keda ei taheta.
Ma suudan vaevu iseendagagi toime tulla, lapse saamine oleks tore kui kõik muu nii perses poleks
Mul on 2 last, mees, kolmekümnendates
Imelik on mulle alati tundunud mingite pseudoargumentide taha peitumine ütlemaks, miks lapsi ei taheta.
See on täiesti okei, kui lapsi ei taha või ei saa ning seda otsust ei pea kuidagi ratsionaliseerima või õigustama. Jääb nagu mulje, et inimesed üritavad rohkem ennast veenda kui teisi.
Et küsimus on rahas? Ei ole. Elatustaseme tõusul on selge ülemaailme negatiivne korrelatsioon iibega, olenemata kultuurist või muudest teguritest. Raha ja võimaluste rohkus kahandab selgelt laste saamise tahet. See ei ole üllatav. Laste saamine paneb sind mitmeteks aastateks sundolukorda, mis tähendab võimaluste kahanemist muudes väljundites. See on paratamatus, aga selle nähtuse ulatus, millest inimesed sageli netis räägivad on jaburalt ülepakutud. Su elu ei kao mitte kuskile, sina isikuna ei kao mitte kuskile kui sa seda ise ei lase. Tuleb rohkem planeerida ja kompromisse teha ning oma FOMO-st lahti lasta.
Noortel inimestel eriti tundub olevat arusaam, et enne lapsi peab olema justkui kõik olemas, täiuslik ja ära lahendatud. See on täielik illusioon ja müüt. Sellist olukorda ei saavuta mitte keegi, mitte kunagi. Lapsi saades ei jää maailm seisma. Teed tööd edasi, teenid, kogud kapitali ja tulevad ka kõik x, y ja z mida inimesed arvavad, et nad vajavad.
Üks väheseid argumente, mis reaalselt pädeb, on kaaslase puudumine.
Keda kotib, mida mehed arvavad? Seemnel pole mingit turuväärtust, seda on lõpmatuseni, üsasi on ainult üks ühe naise kohta ja seegi on pikaks ajaks hõivatud peale. Seega kauplemisjõud sünnitamisturul on puhtalt naiste käes, juba puhtalt bioloogia pärast. Kui ma oleks mingi geeniuse geenidega või midagi sellist, siis ehk oleks rohkem sõnaõigust, aga kindlasti mitte kõigi naiste üle.
Absull ei koti mida ühiskond sellest arvab, et mul lapsi pole 36selt. Absull pohhui kas eesti rahvas väheneb või mitte. See on valitsuse probleem, mitte minu. Minu poolest võikski inimkonda vähem olla. Ma elan oma elu. Elu on ainult üks. Tahan reisida ja rõõmu tunda.
keegi ei taha sitases süsteemis lapsi ju mis sa ise arvad
Lihtsalt ei taha. Ei taha tegeleda kasvatamise, harimise, probleemide, draama, haiguste ja muu peavaluga.
Terve elu pead ümber korraldama ja aastakümned ohverdama.
Isegi kui oleks miljoneid ja tulevik utoopia, ei taha neid.
Kôik lapsevanemad loevad seda threadi:
Kui ei saa lapsi, siis see on tervise tõttu. Üldiselt kui saab lapsi siis saab. Oleme kaaslasele kenasti toeks ja kanname võrdselt nii kuidas suudame, Kuna mul füüsiliselt raskem tegutseda, siis kannan rohkem emotsionaalse töö vaeva peres suure tõenäosusega. *
Ühiskonna üle ei muretse – minu arust ise reguleeriv probleem. Kartlikud, nihilistlikud või muud “vigased”(nagu normied arvavad) surevad välja ning nende asemele tulevad usklikud või muud paljulapseliste perede järglased ja asendavad neid. Lõpp kokkuvõttes rahvast vähem ja kontingent mulle ehk mitte kõige meeldivam, aga elan oma pere mullis nii nagu ise soovin (kui just usklikud mingi lambi teemaga kuklasse hingama ei tule).
P.s. Katoliiklikust töökaaslasel on 7 last ja oma koguduses pole ta väga haruldus, sellest ka siis arvamus
Olen 22-aastane, enamus minuvanuselistel tuttavatel naistel on juba laps olemas. Minuvanuseid mehi kes on isad tean aint paari.
Enda põhjus on see et korterit ega kodu pole. Kui oleks siis hakkaks juba mõtlema.
Ma tahan väga loota, et see, et meie generatsioon laste saamisega ootab, annab lõppkokkuvõttes aluse uuele vaimselt stabiilsemale ja elujaatavamale generatsioonile.
Ei taha lapsi, ei tea ka ühtegi teist meest, kes tegelikult tahaks ja neid juba pole.
Noor mees, plaanin enne 30 isaks saada. Tänu elukaaslase sugulastele on tekkinud rohkem kokkupuuteid väikelaste ja nende kasvatamisega ning see on andnud ettekujutuse lapsevanema elust. Emotsionaalselt tundus isa roll alati üsna hirmuäratav, aga praeguseks on mõtteviis tänu partnerile muutunud ja nüüd tundub laste saamine lihtsalt üks etapp selles elus. Eks ma kaldun rohkem hõimu usku ikka olema ja suur pere/ suguvõsa on alati tundunud ilus eesmärk. Mis puudutab rahalisi vahendeid vms siis pigem arvan, et tuleme oma sissetulekutega ilusti toime ja lapse saamine ei tohiks oluliselt elu kvaliteeti muuta.
20a mees, naine on mul trans, ise ka, seega koduste vahenditega enam ei saa.
Tahaksime, aga lapsendada meil tõenäoliselt ei lasta (minu tähelepanuhäire ja ühiskondlikud hoiakud) ja muu on kallis või juriidiliselt keeruline.
iibe pärast pole mõtet karta, minu pensionieelikust lapsevanem juba tegi meie osa ka ära. Nüüd on peres ca 5a puudega väikevend, kelle koduvägivalla halvenedes peame ilmselt tulevikus enda juurde võtma.
Aga samuti tema vanemad, kes on vaimselt haiged, vajavad varsti hoolt, minu ema ja tema partner samuti, naise vanemad ilmselt kõige varem, kuna nemad on ka füüsiliselt krooniliselt haiged.
Meie kanda on jäänud kokku 3 paari eelmist põlvkonda ja ka osake järgmist, kelle tulevikuks ja heaoluks on vaja töötada ilmselt kauem ja rohkem, kui tavalise lapse puhul. Hetkel elame omaette ja kogume selleks sääste, et olemasoleva pere eest tulevikus hoolitseda.
Järgnevat argumenti pole ma veel näinud esitatavat.
Mina, naine, kaksikute ema, ja mu lapsed oleksime võinud sünnitusel surra.
Naised surevad sünnitusel. Lapsed surevad sünnitusel. Naise tervis võib põhjalikult tuksi minna, lapse omast rääkimata. Raseduse väljakandmine ja sünnitus on suur risk. Ainult naine saab otsustada, kas ta soovib sellisel viisil oma keha ja eluga riskida. Õnneks naised mõtlevad, et ega nendega ei juhtu. Kui nad nii ei mõtleks, siis ei saakski ükski naine lapsi.
Ei ole mees. Küsimus pole selles, et aktiivselt ei taha. Ma poleks ehk ka kõige halvem lapsevanem, pikaajaline elukaaslane on olemas ning me pole puruvaesed. Aga plusse ja miinuseid kaaludes on miinuseid selgelt rohkem, neist määrava tähtsusega on kõrgendatud risk saada puudega laps (elukaaslase geenides, ei ole selline asi, mis NIPT vms testiga välja tuleks, diagnoos paremal juhul 2-3-aastaselt) ja kliimaärevus (ma arvan, et läheb kiiremini ja rängemalt pekki kui halvemad stsenaariumid). Ehk parem piirdun tädi olemisega.
See on nii veider, kui erinev on inimeste vaade samale elule ja samale keskkonnale. Minu 45 eluaasta jooksul on võimalused ja heaolu aina kasvanud ja kasvavad jätkuvalt. Kui ma praegu kusagil keset metsa jõevoolu silmitsedes hallitusjuustu ja krevette näost sisse ajan audioraamatut kuulan ning lastele vihiku ostmiseks näpuliigugusega ülekannet teen, siis ma ei suuda uskuda, kui võimalusterohke on mu elu võrreldes noorusajaga. Mul on doktorikraad ja kolm last ja ma ei saa aru, kuidas mugavus saab olla kütkestavam kui väljakutsed. Ei ole lapsed takistanud mind karjääri tegemisel, ei ole karjäär takistanud mul laste elus osalemist. Logistilise puzzle kokkupanek pakub väljakutseid aga ka rahulolutunnet, et saad hakkama kõigega, mis elu kaasa toob. Raske on ilmselt neil inimestel, kelle jaoks paindlikult plaanide muutmine on raske. Mugav on minule igav ja ei anna seda enesekindlust ja enesega rahulolu, mida annab väljakutsetega toimetulek. Kuidas küll õpetada noortele mugavustsoonist väljumise mõnusid? Ei ole ju nii, et lapsed viivad vaesusesse, laste tulek perre lihtsalt tekitab selgema arusaama, mis on päriselt tähtis ja kuhu on päriselt vaja oma ressursse paigutada. Ülearune tarbimisballast visatakse üle parda. Aga minu jaoks ei tähenda vaesust vaid prioriteetide paikaloksumist. Minu suhtumine on see, et ühiskond ja teised inimesed ei ole mulle midagi võlgu, mina olen ise oma õnne valaja ja kui jaksu üle jääb olen nõus veidi ka ühiskonna hüvanguks panustama. Aga ma ei oota, et keegi teine mulle võimalused loob. Ikka ise tuleb need luua.
49 comments
Ma ei ütle, et ma ei taha. Aga elus on nii palju muud tegemist ja rahaline elukorraldus ei ole veel sugugi kindel, et ma peaksin eelistama laste saamise planeerimist “vaatame, mis saab” suhtumisele.
Artiklist kumab hästi läbi, et inimestel on tõsine probleem iseendaga kui läheb väga korda kõige osas mis teised arvavad.
Lapsed = vaesus ja igasuguse vähese vaba aja täielik kadumine.
Lihtsalt ei soovi seda oma ellu.
Hm. Mehed üldiselt ei sünnita. Niiet mulle (mehena) tundub, et selles osas ei pruugi minu arvamus olla päris sama kaaluga mis naiste oma.
Mehe osa protsessis on seal päris alguses ja siis umbes 9 kuud hiljem on pigem küsimus selles kui palju mees osaleb lapse kasvatamise protsessis.
Kas sa sellega, et tahad teada meeste arvamust, mõtled, et tahad teada, mida mehed arvavad madalast sündimusest või seda, kas nad otsustavad isaks saada?
Sündimuse juures räägivad mehed juba liigagi palju. Ma tean, et see kõlab selliselt sõnastatuna halvasti, aga ma leian, et 50ndates meesterahvas ei adu maailma selliselt nagu 20ndates naine, keda meedia ja poliitikute poolt pidevalt sünnitama utsitatakse.
Seda illustreerib elavalt ka seal artiklis olnud SA Pere Sihtkapitali juhatuse liige, kes kordab neid samu eluvõõraid ja rumalaid argumente. Eelpool kõnelenud naiste jutust kumab läbi mure selle üle, kas saadakse hakkama ja turvalisuse puudumine (kas ollakse majanduslikult kindlustatud etc). Lisaks näitab artikli juures olnud küsitlus, et peamine põhjus, miks lapsi ei saada, on partneri puudumine.
Need on kõik väga loogilised ja normaalsed põhjused. Kahjuks aga leiab SA Pere Sihtkapital ruumi, et pisendada noorte mure ja kõige tipuks lausub selle pärli:
>„Kõik noored on arvatavasti kuulnud arstide, õpetajate ja oskustöötajate puudusest, mis on tegelikult aastakümnete pikkuse väikese sündimuse tagajärg. Kas noored üldse näevad enesel rolli rahva edasikestmisel või on see võõras mure?“
Kas saaks rääkida laste üleskasvatamisest selliselt, et keegi ei tule lagedale küsimustega “Aga kes sind siis vanast peast hooldama hakkab?” või ei hakkaks pihta jutuga, et noortel naistel on vaja “[mõelda ka maailma rahvusliku mitmekesisuse säilitamisele](https://epl.delfi.ee/artikkel/120189514/juhtkiri-kartkem-vahem-ja-argem-valistagem-laste-saamist).”
Kasvatage loomi, kui teile see paaritamine ja tõusäilitamine nii oluline on.
Mul on laps, ja loodan, et tuleb veel. Rahaliselt ei olnud laps problemaatiline, samal ajal me pole rikkurid. Boomerite jutude järgi olime Eestis vaesed isegi. Laps oli 100% planeeritud, valemite ja maksude järgi arvutatud ka (minu vastutus) ja ovulatsiooni päev teada (naise vastutus).
Peamine koormus igapäevasel toetamisel ja koduses majandamises oli mul. 1.5 aastat ema sai enda emapalga, ja siis kolisime Soome magistriõppeks. Siis kui laps läks lasteaeda, asi hakkas muutma, minu koormus vähenes. Üritasin teha kõik nii, et emal oleks ainult toitumise funktsioon. Tulevast septembrist juba õpime ja töötame mõlemad.
Kui sa teenid 1k€ ja sulle määrivad pähe, et su lastevanker peaks olema 10 funktsioonidega ja poole aasta pärast ostad uut, ka 2 tonni eest, pead ka 6 tundi päevas lapsega jalutama ning sellest järjepidevalt instas postitada, siis ikka tere tulemast persse. Kulud ja tarbimine võiks olla mõistlik.
Sünnitamise protsess toimis koroona laine sees, läksime Tallinnast Rakvere ja tegime koos asja seal. Soovitan kõigile sünnitada Rakveres. 2 naise peale on korralik 5-7-ne personal ja sinu eest hoolitsevad. Peale operatsiooni (C-cut) 5 päeva tasuta täispakett kolmele eraldi palatis, toit included.
—
Miks noored lapsi ei taha? Eesti on suhteliselt vaene ja ebamugav perekonnale lastega (kui me arvestame, et 50% Eestist on Tallinn).
Miks neiud ei soovi lapsi? Puudub toetus vanemate ja mehe poolt, lasteaia järjekord on 3 aastat.
—
Soomes hetkel on normaalne praktika, et lapsi saadetakse +/- 30-aastases vanuses. Meestel see rohkem varieeruv.
Ma olen jõudnud tasemele kus majanduslikus vaates juba kannataks mõelda lastele.
Küll aga vanuseklass on nüüd selline, et naiste valikus on siin mail järgi end printsessiks mõelnud instagrammi staarid, veel enda karjäärile keskenduvad või alamõõdulised üksikemad.
Siinkohal on tunda küll, et kui enne konkureerisid mingi Jaanusega Pääskülast, siis nüüd konkureerid läbi sotsiaalmeedia veel kõikide Jaanustega 500km raadiuses 😀
Kaastunne kõigile, kes on sünnitatud vanurihooldajaks, pensionisambaks, ühiskonna survel, suhte “päästmiseks” jne.
Pastebin palun 🤲
Vaadates mis ümberringi toimub, siis absoluutselt pole soovi, et laps sellises maailmas elaks, rääkimata elu kallidusest, vaba aega niigi vähe ja muud miljon kohustust.
Nojah, ma olen üks sünnitusealistest, kes võiks juba lapsi omada, aga kellel neid veel pole (ja ei tea ka, kas tulevad). Sõpruskonnas saan üles lugeda inimesi ühel käel, kellel on lapsed. Palju rohkem tean inimesi, kellel kas pole lapsi või vähemalt hetkel ei plaanita veel, vanus 30 ja üle. Küll aga tuleb nentida, et kunagistel koolikaaslastel on päris paljudel juba lapsed – nendega pole lihtsalt pärast kooli suhtlema jäänud ja sõpruskonda ei arvesta.
Naisena segas mind artiklis kaks asja. Üks see, et lapse mitte-tahtmisena (kas hetkel või üldse) peaks nagu kindlasti tahtma karjääri teha. Ausalt – ei pea ja ega alati ei taha ka. Elu on näidanud, et enda surnuks töötamisega enamasti toidad lihtsalt endast ülalpool asuvat toiduahelat ja keegi sinu tervisest või heaolust ei hooli kui end haigeks töötad. Karjääri võib teha laste asemel, aga minu arust ei tohiks argument olla, et see valikus on kas karjäär ja muidu lõbus elu VÕI lapsed.
Teine asi oli muidugi see pere sihtkapitali inimene, kes pani kulme kergitama mõttega, et lapse saamine on kuidagi seotud eneseteostusega. Vabandan räige otsekohesuse eest aga ma ei teadnudki, et ilma kaitsevahenditeta seksi ja seeläbi rasedaks jäämist ning lapse saamist peaksin edaspidi lugema “eneseteostuseks”. Ei tea kas selle võib CV-sse ka kirja panna? Eneseteostus = lapsed? Ja noh, muidugi see, et sisuliselt ütles ta, et inimesed pikendavad oma lapsepõlve kui lapse saamist edasi lükkavad, stiilis kas juba piisavalt kaua ei ole tore olnud.
Ausalt öeldes olen ise 30ndates alles hakanud aru saama KUI lõbus võib tegelikult elu olla. Enne seda olid mingid kompleksid ja probleemid – 30 kukkus, on komplekse ja probleeme ikkagi, aga hoobilt on suurenenud ükskõiksus selles osas, et mida muu maailm minust mõtleb, mis oli 20ndates ikka väga suur mõttekoht.
Ja viimasena – närvi ajavad need parastavad kommentaarid, et noored tahavad tobedaid asju nagu oma elukohta ja finantsilist kindlust enne kui lapsi saavad, justkui on see halb, et tahetakse tagada oma lastele natuke kindlam tulevik. Sorry tõesti, et kunagi 22-aastasena ja töötuna või hiljem 500 eurose palgaga lapsi ei teinud, sest ilmselgelt oleks kõik täiskasvanud tollal selle peale seljale patsu löönud ja kiitnud, milline musterema näide ma oleks olnud (nali – küllap oleks kriitikat sadanud nagu tonnides raheteri mõnel kuumal suvepäeval).
Ajaloolises ulatuses ei ole ennekuulmatu, et mees vanemas eas lapsed sigitab, seega saan tegelikult pikemat aega veel end majanduslikult vabaks töötada.
Tore oleks leida mingi omavanune ja tore daam, kellega koos pere soetada, aga mul on kinnisidee enda ühiskondlikust oravarattast vabaks ostmise suhtes. Lühidalt: ma ei taha enda lühikest aega sel maamunal kulutada teiste inimeste teenimisele. Ma ei taha olla ori. Enne andke mulle vabadus, siis räägime sellest, kuidas ma enda vabu valikuid suunan. Seniks on kõik juhuse tahe.
Tahate, et ma varem lastele mõtleks? Vabastage mind sotsiaalmaksust ja ma hakkan sellega tegelema 33% varem.
Küsimus võiks ikkagist olla suunatud noorematele meestele. Meie rongaisad kes omavad hunnikus kärgperesid, kasvavad selles pundist vaevalt 1 lapse ülesse ja on elus vaid ühe paki jagu mähet vahetanud võiks selles osas vait olla. ( Ei, üldse mul ei ole daddy issues:D)
Kui vastava inimese leiaks, kes mulle meeldiks ja kellele ka mina meeldin, ei oleks laste vastu vast midagi enam. Tegelt ise varem isegi ei mõelnud väga laste või naise peale, sest puudus finants selle jaoks ja kuna ise kasvasin suht peres üles kus kunagi raha ei olnud tihti isegi toidu jaoks, siis kindlasti ei tahaks oma järglasi panna samasse olukorda, kus neil võimalusi väga ei ole. Nüüd kui 30+, finantsiliselt rohkem veits kindlustatud, aga puudub igasugune oskus naistega romantilisi suhteid luua. Sõbrannasi on küll, aga kuidagi raske on sinnamaani jõuda, et naised arvaks, et ma olen atraktiivne.
Lugu on maksumüüri taga, ei näe.
Mõned mõtted, mitte ainult meestele lubatud mõtted:
– Et isegi mõelda lastest, peab leidma kaaslase, kellega on suur usaldus. Kui leiad ainult natuke sobivaid inimesi, pole midagi parata, lastest mõtlema ei hakka. Armumine kestab 3-5 aastat tüüpilisel inimesel. Piisab, et lapsi saada, aga mitte, et neid kasvatada (laiali läinud pered, vara jagamised ja elatisvaidlused ei ole toredad).
– Kui elad oma sissetuleku ja eluaseme juures talutavat elu, aga tead päris hästi, et laste saamisel peaks üle töötama või riskiks vaesusega – ei kutsu mõtlema sel teemal. Isegi kui selgub, et lapsed on toredad – vaesus ei ole tore.
– Kui elus on muid suuri eesmärke, siis võib jõuda arusaamisele: kuniks need pole saavutatud, napib muuks aega. Kõigi suurim eesmärk ei ole pere loomine.
– Kui oled näinud, kuidas liiga vara lapse saamine su sõpradele rasket kahju tegi, nad üle koormas, majanduslikult huku äärele tõukas ja nende suhte tõenäoliselt lõhkus – kindlasti ei tormaks uisapäisa. Inimesed võivad olla stressivabas elus kena paar, aga lisame sada tonni stressi ja käib prõks.
Kas keegi pastebini saaks palun jagada?
> Kui ma sünnitaksin veel lapse, siis ei saaks üldse rääkida mingist finantsvabadusest
mv. Ühiskond, mis koosneb ainult rantjeedest?
> kui Bangladesh upub ning üle ilma käivad kliimasõjad ja võitlus puhta vee pärast. Selles valguses on ebamoraalne saada laps. Tema peab selle kõigega ju edasi elama
Mu vanavanaema sai mu vanaema ja vanaonu 1940 ja 1942. Ⅴäгԁјаѕ?
> Hullumeelne, kui keegi ütleks välja, et tahab sellepärast lapsi saada, et eestlasi oleks rohkem! See on ju ksenofoobia ja rassism.
🤡
> elukaaslase vend on gei, sealt ei tule mingeid lapsi
What? Miks?
> See on räigelt ebaeetiline, et lapsed peaksid mind vanas eas ülal pidama.
Oota aga kes siis? Lükkad kanuuga merele ennast kui 66 täis?
> Tulevikus hoolitsevad minu eest hooldajad, sest saan neile maksta, kuna pole saanud last.
Inimesed ei saa aru, et raha on vahend kaupade ja teenuste vahetamiseks, mitte mingi maavaim, kes sind riietab ja toidab.
Ma kardan, et ‘Liisa’ on väljamõeldis.
> aga kui meie naaberriik on pidev ohuallikas, siis mul ei ole mingit soovi olla ühel hetkel olukorras, kus mul on käe otsas 4aastane laps, kellega pean siit põgenema.
Ja miks sa pole juba põgenenud? Miks tahad selles ohus elada täna ja üksi?
> Tean nii paljusid inimesi, kes ei suhtle oma vanematega ega tee neile lapselapsi.
‘Tee neile’? wtf
> Vanemad inimesed üldjuhul kahetsevad ainult seda, et neil pole peret või peres häid suhteid, mitte, et mõne hobiga tegelemata jäi.
!!!
Tekstis jauratakse mingist ~kliimast ette ja taha, aga tegelt on kõik väga lihtne:
https://i.imgur.com/ZXeZR20.png
Muretsen pigem selle üle, kui krõmpsud mu maal elavad vanemad enam 10 aasta pärast on ja selle raha üle mis sinna minema hakkab. Nemad on mu “lapsed”.
Minu teada Aafrikas on nälgivaid lapsi, keda saaks sisse importida, et ei tundu suurt probleemi olevat.
Minu jaoks tundus täiesti absurdne see, kui samasooliste paaride abielu vastuargument oli “aga nad ei saa ju lapsi, nad on ühiskonnale kasutud”.
Nii palju siis ongi inimesel väärtust – see, kui palju ta suudab lapsi teha?
Ma ise ei tahaks lapsi, aga põhjuseid ei hakka siin välja tooma, nkn keegi hakkab mind ümber veenma siin 🙂
Vaadates lastele mõeldud toodete hindu ning lugedes uudiseid ei ole väga raske öelda, et noortel lihtsalt puudub igasugune riigi poolt pakutav kindlustunne. Jah, kui mõlemad vanemad teenivad üle keskmise, siis saab ilmselgelt hakkama, aga 2 tavalist lihttööga tegelevat noort naljalt seda teed ette võtta ei saa.
33, mees, pole suhtes olnud, pole enam huvi ka, ühiskonnal poogen kas ma elan või suren. tulevik on ebakindel kindlasti läheb halvemaks. kuidagi seda värki mõjutada ei saa. käin tööl ja tegelen enda hobidega
Ilmselt tüüpilise eesti mehena olen ma enamuse ajast tööl ja kodunt eemal…isegi mitte samas riigis. See minu meelest nüüd küll mingi eriline kooselu ei oleks.
olen abielus ja me ei taha lapsi. oleme mõlemad autistid ja meile meeldib chillida
Ise olen 40, kolm last, kaks algkoolis ja üks läheb sügisel lasteaeda. Lapsed olid (va esimene) planeerimata, aga oodatud. Abikaasa on lastega kodune, käsil õpingud, 100% pere finantskohustustest minu kanda.
Teen Norras kuni 80-tunniseid töönädalaid (rekord 94), koju saan 4-6 nädala tagant paariks nädalaks. Hetkel tõmbab ehitus ka siin otsi kokku, tööd ületundideks väga pole, koju saan kahe kuu takka. Sotsiaalelu pole, sõpru pole, õnneks ei ole väga karjaloom nagunii. Kogu teenitud raha (2022 ligi €70k neto) läheb majaehituse alla ja perele elamiseks. Tänu inflatsioonile aina vähem ehitusele ja aina enam elamiseks.
Sügisel läheb vast kergemaks, kuna abikaasa läheb praktikale ja seal makstakse ka päris korralikku palka. Kolme aasta pärast samas plaanis uus maja ehitada, kuna praegune liiga perifeeria ning lapsed ei mahu ära.
​
Ma ei hala kindlasti mitte, ma ei vahetaks oma elu päris mitme tuttava elu vastu, kel lapsi ja laene pole. Aga ma saan täiesti aru, miks ilma rikaste vanemateta alustades inimesed valivad elu lastevabalt.
Mehena oman veendumust ja teadmist, et tahan saada isaks. See tähendab, et panustan ja investeerin oma aega ja ressurssi lapse kasvatamisse. Täna, 30-ndate alguses veel lapsi tegema ei hakka, sest töötan ja kogun ressurssi tulevikuks. Olen oma elu teadlikult suunanud nõnda ja plaani järgmine samm näeb ette, et võtan ~10 aastat noorema, terve ja fertiilse naise, kellega on vaimne ja füüsiline klapp ning kes enda, laste ja pere majandusliku tuleviku pärast muretsema ei pea.
a) sellisesse maailma ei taha kedagi tuua-luua
b) pärilik vaimse tervise haigus, avaldus suguvõsas esimest korda minul & this shit is gonna end right here
M30 – praegu on küll selline tunne, et oleks lasteks valmis. Jama aga selles, et ma olen vallaline.
Umbes 7 aastat tagasi, kui ma olin suhtes, siis ma lapsi ei tahtnud, sest me elasime üürikorteris. Laste saamiseks võiks olla ikka oma elamine.
Ma 40+ , kahe lapse isa , võin vabalt teha 2-3 last veel ja ei kurdaks, kui peaksin kõik neile andma mis mul on. Lihtsalt vanemana oled lapse elust liialt vara kadumas. Muidugi ma ei saa lapsi teha üksi ja laste saamine peaks olema partnerite vahel väga selge otsus, sest lapsi tuleb kasvatada ja nende eest vastutada.
Ainus asi mis valesti tegin on see, et laspi ei planeerinud juba 20+ eas ja alles 30+. Sai poetud ka selle finantsvabaduse- ja tugevuse taha, elu vaja elada jne. Tagasivaadates see ei olnud eriti oluline. Pea kõike mida saab teha lasteta saab teha ka lastega. Vaadates karjääri, finantskindlust jne , siis seda tekitasin endale oluliselt rohkem juurde just 30 – 40 vahemikus ja ilmselt oleks tekkinud seda rohkem, kui lapsed oleks olnud juba suured.
Olulisem on oma energia ja jõud lastele pühendada ja nendega koos avastada ka seda mis endal veel avastamata. Mida vanem oled seda vähem on endas avastamisrõõmu, sest palju on juba lihtsalt avastatud. Lisaks oleks 30+ juba lapsed olnud nii suured, et oma arengus saabki pühenduda karjäärile, partnerile ja tegeleda sellega mis ennast õnnelikumaks teeb.
Lapsi saadakse enamasti enda kasu jaoks ning enamus vanemaid ei oska lapsi kasvatada. Samuti, kui sa ühel päeval ärkad ja tunned et sa ei saa enam hakkama/ei taha enam vanem olla siis pole võimalik last “tagasi võtta”, põhjus mida paljud läbi ei mõtle. Kokkuvõttes negative outweighs the positive.
> „Lastetuna on tööks rohkem energiat“
Feminism on patriarhaadi tõhus leiutis palgaorjade arvu kahekordistamiseks.
Mida tänapäeva maailmas teha lapsega… Nii ise kui ka kuidas ma talle pärast seletan et lasin sul sündida surevale planeedile
Lisaks on mul päritav haigus kus 1 sajast on võimalus et mu laps seda EI saaks. Niisiis sorri vanemad, kes väga ootaksid järelkasvu minult, aga teie vereliin tõenäoliselt minuga kaob
Olen mees, 30+, pikaajalises õnnelikus suhtes. Ei ole kunagi soovinud isaks saada, puudub see instinkt täielikult ja tundub julm tuua siia ilma last, keda ei taheta.
Ma suudan vaevu iseendagagi toime tulla, lapse saamine oleks tore kui kõik muu nii perses poleks
Mul on 2 last, mees, kolmekümnendates
Imelik on mulle alati tundunud mingite pseudoargumentide taha peitumine ütlemaks, miks lapsi ei taheta.
See on täiesti okei, kui lapsi ei taha või ei saa ning seda otsust ei pea kuidagi ratsionaliseerima või õigustama. Jääb nagu mulje, et inimesed üritavad rohkem ennast veenda kui teisi.
Et küsimus on rahas? Ei ole. Elatustaseme tõusul on selge ülemaailme negatiivne korrelatsioon iibega, olenemata kultuurist või muudest teguritest. Raha ja võimaluste rohkus kahandab selgelt laste saamise tahet. See ei ole üllatav. Laste saamine paneb sind mitmeteks aastateks sundolukorda, mis tähendab võimaluste kahanemist muudes väljundites. See on paratamatus, aga selle nähtuse ulatus, millest inimesed sageli netis räägivad on jaburalt ülepakutud. Su elu ei kao mitte kuskile, sina isikuna ei kao mitte kuskile kui sa seda ise ei lase. Tuleb rohkem planeerida ja kompromisse teha ning oma FOMO-st lahti lasta.
Noortel inimestel eriti tundub olevat arusaam, et enne lapsi peab olema justkui kõik olemas, täiuslik ja ära lahendatud. See on täielik illusioon ja müüt. Sellist olukorda ei saavuta mitte keegi, mitte kunagi. Lapsi saades ei jää maailm seisma. Teed tööd edasi, teenid, kogud kapitali ja tulevad ka kõik x, y ja z mida inimesed arvavad, et nad vajavad.
Üks väheseid argumente, mis reaalselt pädeb, on kaaslase puudumine.
Keda kotib, mida mehed arvavad? Seemnel pole mingit turuväärtust, seda on lõpmatuseni, üsasi on ainult üks ühe naise kohta ja seegi on pikaks ajaks hõivatud peale. Seega kauplemisjõud sünnitamisturul on puhtalt naiste käes, juba puhtalt bioloogia pärast. Kui ma oleks mingi geeniuse geenidega või midagi sellist, siis ehk oleks rohkem sõnaõigust, aga kindlasti mitte kõigi naiste üle.
Absull ei koti mida ühiskond sellest arvab, et mul lapsi pole 36selt. Absull pohhui kas eesti rahvas väheneb või mitte. See on valitsuse probleem, mitte minu. Minu poolest võikski inimkonda vähem olla. Ma elan oma elu. Elu on ainult üks. Tahan reisida ja rõõmu tunda.
keegi ei taha sitases süsteemis lapsi ju mis sa ise arvad
Lihtsalt ei taha. Ei taha tegeleda kasvatamise, harimise, probleemide, draama, haiguste ja muu peavaluga.
Terve elu pead ümber korraldama ja aastakümned ohverdama.
Isegi kui oleks miljoneid ja tulevik utoopia, ei taha neid.
Kôik lapsevanemad loevad seda threadi:
Kui ei saa lapsi, siis see on tervise tõttu. Üldiselt kui saab lapsi siis saab. Oleme kaaslasele kenasti toeks ja kanname võrdselt nii kuidas suudame, Kuna mul füüsiliselt raskem tegutseda, siis kannan rohkem emotsionaalse töö vaeva peres suure tõenäosusega. *
Ühiskonna üle ei muretse – minu arust ise reguleeriv probleem. Kartlikud, nihilistlikud või muud “vigased”(nagu normied arvavad) surevad välja ning nende asemele tulevad usklikud või muud paljulapseliste perede järglased ja asendavad neid. Lõpp kokkuvõttes rahvast vähem ja kontingent mulle ehk mitte kõige meeldivam, aga elan oma pere mullis nii nagu ise soovin (kui just usklikud mingi lambi teemaga kuklasse hingama ei tule).
P.s. Katoliiklikust töökaaslasel on 7 last ja oma koguduses pole ta väga haruldus, sellest ka siis arvamus
Olen 22-aastane, enamus minuvanuselistel tuttavatel naistel on juba laps olemas. Minuvanuseid mehi kes on isad tean aint paari.
Enda põhjus on see et korterit ega kodu pole. Kui oleks siis hakkaks juba mõtlema.
Ma tahan väga loota, et see, et meie generatsioon laste saamisega ootab, annab lõppkokkuvõttes aluse uuele vaimselt stabiilsemale ja elujaatavamale generatsioonile.
Ei taha lapsi, ei tea ka ühtegi teist meest, kes tegelikult tahaks ja neid juba pole.
Noor mees, plaanin enne 30 isaks saada. Tänu elukaaslase sugulastele on tekkinud rohkem kokkupuuteid väikelaste ja nende kasvatamisega ning see on andnud ettekujutuse lapsevanema elust. Emotsionaalselt tundus isa roll alati üsna hirmuäratav, aga praeguseks on mõtteviis tänu partnerile muutunud ja nüüd tundub laste saamine lihtsalt üks etapp selles elus. Eks ma kaldun rohkem hõimu usku ikka olema ja suur pere/ suguvõsa on alati tundunud ilus eesmärk. Mis puudutab rahalisi vahendeid vms siis pigem arvan, et tuleme oma sissetulekutega ilusti toime ja lapse saamine ei tohiks oluliselt elu kvaliteeti muuta.
20a mees, naine on mul trans, ise ka, seega koduste vahenditega enam ei saa.
Tahaksime, aga lapsendada meil tõenäoliselt ei lasta (minu tähelepanuhäire ja ühiskondlikud hoiakud) ja muu on kallis või juriidiliselt keeruline.
iibe pärast pole mõtet karta, minu pensionieelikust lapsevanem juba tegi meie osa ka ära. Nüüd on peres ca 5a puudega väikevend, kelle koduvägivalla halvenedes peame ilmselt tulevikus enda juurde võtma.
Aga samuti tema vanemad, kes on vaimselt haiged, vajavad varsti hoolt, minu ema ja tema partner samuti, naise vanemad ilmselt kõige varem, kuna nemad on ka füüsiliselt krooniliselt haiged.
Meie kanda on jäänud kokku 3 paari eelmist põlvkonda ja ka osake järgmist, kelle tulevikuks ja heaoluks on vaja töötada ilmselt kauem ja rohkem, kui tavalise lapse puhul. Hetkel elame omaette ja kogume selleks sääste, et olemasoleva pere eest tulevikus hoolitseda.
Järgnevat argumenti pole ma veel näinud esitatavat.
Mina, naine, kaksikute ema, ja mu lapsed oleksime võinud sünnitusel surra.
Naised surevad sünnitusel. Lapsed surevad sünnitusel. Naise tervis võib põhjalikult tuksi minna, lapse omast rääkimata. Raseduse väljakandmine ja sünnitus on suur risk. Ainult naine saab otsustada, kas ta soovib sellisel viisil oma keha ja eluga riskida. Õnneks naised mõtlevad, et ega nendega ei juhtu. Kui nad nii ei mõtleks, siis ei saakski ükski naine lapsi.
Ei ole mees. Küsimus pole selles, et aktiivselt ei taha. Ma poleks ehk ka kõige halvem lapsevanem, pikaajaline elukaaslane on olemas ning me pole puruvaesed. Aga plusse ja miinuseid kaaludes on miinuseid selgelt rohkem, neist määrava tähtsusega on kõrgendatud risk saada puudega laps (elukaaslase geenides, ei ole selline asi, mis NIPT vms testiga välja tuleks, diagnoos paremal juhul 2-3-aastaselt) ja kliimaärevus (ma arvan, et läheb kiiremini ja rängemalt pekki kui halvemad stsenaariumid). Ehk parem piirdun tädi olemisega.
See on nii veider, kui erinev on inimeste vaade samale elule ja samale keskkonnale. Minu 45 eluaasta jooksul on võimalused ja heaolu aina kasvanud ja kasvavad jätkuvalt. Kui ma praegu kusagil keset metsa jõevoolu silmitsedes hallitusjuustu ja krevette näost sisse ajan audioraamatut kuulan ning lastele vihiku ostmiseks näpuliigugusega ülekannet teen, siis ma ei suuda uskuda, kui võimalusterohke on mu elu võrreldes noorusajaga. Mul on doktorikraad ja kolm last ja ma ei saa aru, kuidas mugavus saab olla kütkestavam kui väljakutsed. Ei ole lapsed takistanud mind karjääri tegemisel, ei ole karjäär takistanud mul laste elus osalemist. Logistilise puzzle kokkupanek pakub väljakutseid aga ka rahulolutunnet, et saad hakkama kõigega, mis elu kaasa toob. Raske on ilmselt neil inimestel, kelle jaoks paindlikult plaanide muutmine on raske. Mugav on minule igav ja ei anna seda enesekindlust ja enesega rahulolu, mida annab väljakutsetega toimetulek. Kuidas küll õpetada noortele mugavustsoonist väljumise mõnusid? Ei ole ju nii, et lapsed viivad vaesusesse, laste tulek perre lihtsalt tekitab selgema arusaama, mis on päriselt tähtis ja kuhu on päriselt vaja oma ressursse paigutada. Ülearune tarbimisballast visatakse üle parda. Aga minu jaoks ei tähenda vaesust vaid prioriteetide paikaloksumist. Minu suhtumine on see, et ühiskond ja teised inimesed ei ole mulle midagi võlgu, mina olen ise oma õnne valaja ja kui jaksu üle jääb olen nõus veidi ka ühiskonna hüvanguks panustama. Aga ma ei oota, et keegi teine mulle võimalused loob. Ikka ise tuleb need luua.