Kui keegi mäletab eelmise kevade lugusid: umbes maikuus, hakkas tulema signaale, et rinde tagaküljel viibivad ja Venemaa kaudu põgenevad Ukraina kodanikud on hädas Eesti piiri ületamisega – PPA ei luba. Osad hakkasid Soome kaudu minema ja selgus, et Soome lubab. Eestis oli keegi mingid instruktsioonid andnud – millised täpselt, pole teada. Mingil hetkel olukord leevenes ja Eesti kohta rohkem hädakisa polnud. (Sügisel andis hädakisaks alust Venemaa piirivalve, kes hakkasid külma ilmaga järjekordi tekitama ja nende järjekordade tõttu ka üks inimene Pihkvas suri.)
Eelmise mai juhtumitest on nüüd üks kohtust läbi jõudnud ja väärib tähelepanu, kuna PPA on toime pannud õigusrikkumise. Kas ka rohkem? Ei tea. Kokku 2100 isikut saadeti tagasi, 4 kaebas ja 1 on võitnud. Ülejäänud 2096 ei kaevanud. Mingi osa ilmselt saadeti tagasi põhjusega. Siiski ei pea olema detektiiv, et aimata: enamus ei pidanud kohtuvaidlust omale arusaamatus keeles ja võõras süsteemis jõukohaseks. Neil polnud juristi, kes aitaks, mistõttu nad loobusid. Kas tehti õiglust või ebaõiglust, ei saa isegi teada – ja nii töötab iga suur süsteem.
Loo peategelane elas Krimmis. Selleks oli tal põhjust kah – Krimmis elas ka tema eakas ema ja Krimm on tänaseni juriidiliselt Ukraina (faktiliselt võib loota, et saab kunagi taas). Kui Venemaa aastal 2014 Krimmi annekteeris, tehti Ukraina passiga inimestel elu raskeks. Et teda inimeseks peetaks, võttis ta vastu topeltkodakondsuse, et saaks pangas ja Ukrainas käia. Eestis elas aga tema nõbu.
Peategelase üks viga oli seega aidata eakat ema. Teine viga oli teenida Nõukogude ajal madrusena tuumaallveelaeval. Üldiselt, mitte keegi ei hõisanud rõõmust, kui ta kolmeks aastaks Artktikasse ja tükiks ajaks vee alla kupatati, mis võib tänapäeva PPA ametnikele veidi arusaamatu olla, aga ajalooga saab end soovi korral kurssi viia.
Igatahes tahtis see mees, Roman nimeks, tulla nõbu juurde Eestisse ja taotleda ajutist kaitset. Algul üritas Narva kaudu. Nähti VF passi, põrgatati tagasi. Siis sisenes Türgi ja Saksamaa kaudu Euroopa Liitu ja üritas uuesti. Jõudis Eestisse, jäi nõbu juurde majutuma, esitas ajutise kaitse taotluse. Edasi läks asi õige imelikuks.
> “Sain aru, et mind kutsuti ajutise elamisloa saamise põhjuste väljaselgitamiseks. Ajutise kaitse saamiseks. See tähendab, et mul polnud, ütleme, soove ega kavatsusi Eestist lahkuda,” ütles Roman.
Ometi lõpetas ta päeva Ivangorodis, kaasas telefon ja näpuotsatäis raha. Nimelt suudeti teda 6 tundi üle kuulata ja selle käigus kas peedistati või hämati niipalju (protokolli ei ole, salvestist kah mitte), et ta oma kaitse taotluse tagasi võttis. Et tal elu veel raskemaks teha, võeti PPA poolt väljasaatmisel ära Ukraina pass, mis sulges talle kõik normaalsed väljapääsud Venemaalt.
> Kui küsitlemine kestis juba kuuendat tundi, kaotas Roman kannatuse. “Romaniga juhtus see, et ta oli väga frustreeritud, et teda väga detailselt küsitleti, võeti välja detailselt kõik need kohad, kus ta on töötanud, mis ta on toimetanud, kus ta on teinud ja mingil hetkel oli tal tekkis frustratsioon ja viha,” ütles politsei esindaja.
> “Ma sain aru, et see on politsei vestluste läbi viimise metoodika. Algul räägitakse sinuga pehmelt, nagu öeldakse paitatakse, ja nii kui sa midagi teisiti ütled, nii kohe toon muutub ja siis sulle öeldakse, et ei – nüüd sa praegu solvasid mind, sa solvad naist, sa väljendud ebatsensuurselt. Ma ütlesin jaa, ma olen süüdi, aga ma ei teinud seda tahtlikult,” ütles Roman.
> Kuna kummalisel kombel pole sellest jutuajamisest protokolli ega salvestust, siis pole täpselt teada, mida räägiti, aga fakt on, et Roman teeb selle vestluse tulemusel avalduse, et loobub ajutise kaitse ehk sõjapõgeniku staatuse taotlusest.
> /…/
> Hiljem leidis kohus, et sel hetkel ajasid ametnike väärad selgitused Romani segadusse ja ta ei esitanud avaldust kaitse taotlusest loobumiseks vabatahtlikult. Veel enam – kohtu hinnangul käitus PPA ka edasi ebakorrektselt. Esiteks võeti Romanilt ära tema Ukraina välis- ja sisepass väitega, et tuleb kontrollida nende ehtsust. Romanile jäid sel hetkel kätte Venemaa sise- ja välispass.
> “Sellel hetkel, kui politsei need passid enda valdusesse võttis, siis ta ütles, et sul ei ole justkui Ukraina kodakondsust enam, kuna passid on meie käes, siis sa ei saa oma Ukraina kodakondsust tõendada meile. Siis justkui oled riigis kohe illegaalselt. See oli täiesti arusaamatu loogikakäik politsei poolt, see oli menetleja viga siis,” rääkis Romani kaitsja.
> Hiljem osutusid Romani Ukraina passid ekspertiisis ehtsaks. Teine viga oli, et isegi kui mees loobus vabatahtlikult kaitse taotlemisest, oleks PPA pidanud andma talle võimaluse ise riigist lahkuda. Selle asemel pandi ta politseibussi kongi ja kärutati Narva piirile.
> /…/
> Politsei jutt oli nii vastuoluline, et kohus pidi hiljem tõe tuvastamiseks appi võtma nende enda valvekaamerate videod. “Pealtnägija” on neid materjale näinud, aga ei saa neid avaldada, sest väidetavalt on kaamerate asukoht salastatud.
> “Ma ütlesin neile, et ma ei lähe Venemaa territooriumile. Tähendab, ma ei lähe. See tähendab, et ma ei taha sinna minna, ma ei taha sinna minna. Nad ütlevad, et ei, kui te praegu ei taha, siis me võtame nüüd inimesed, nüüd võtame teie kätest ja jalgadest ja viivad su sinna. Kas sa tahad seda? Ma ütlen, et noh, tõenäoliselt ma ei taha seda. See tähendab, et siis, noh, see on kõik, lähme. See tähendab, et me kolmekesi, need kaks poissi ja mina, läksime,” ütles Roman.
> “Ja siis sa oledki selle kahe Vene passiga keset silda, sul kaasas on ainult telefon, natukene sularaha, kõik su asjad on kodus ja muidugi oled segaduses. Kell on 10 õhtul. Roman üritas veel tagasi tulla selle sama silla pealt. Teda eskorditi kuni silla keskele välja, siis nad natukene seal seisid, ootasid, et ta ära läheks ka. Siis ta ei läinud, ta jäi sinna seisma tükk aega, helistas oma sugulastele, üritati meiega ühendust võtta ka ja siis ta hakkas vaikselt tagasi tulema Eesti poole, sest ta ei tahtnud sinna Venemaa Föderatsiooni poole isegi minna. Siis tuli teine politseiametnik vastu ja siis ütles, et ei tohi minna,” kirjeldas Romani kaitsja.
> Sugulaste kaudu sai Roman lõpuks ühendust Eesti Inimõiguste Keskusega, kus teda hakkas esindama Uljana Ponamarjoova. 2022. aasta novembris pääses ta Inimõiguste keskuse juristude abil uuesti üle piiri. PPA pidas meest esialgu kinni, kuid kohtu käsul ta vabastati.
> Märtsis lõpus jõustus Tallinna halduskohtu otsus, mis teeb PPA tegutsemise pihuks ja põrmuks ning nimetab kohati politsei ütlusi otsesõnu ebausaldusväärseks.
Kohtus võidu saanud visa vaidleja loost paistab paraku välja: kui politsei on midagi pähe võtnud, siis nad on suutelised eirama seadusi, et jonni abil saavutada tulemust. Anarhistide keeles: “ment on inimese sõber ilusa ilmaga, kui päike paistab”. Ülejäänud ajal ei ole ment inimese sõber (mis ei tähenda veel, et tingimata vaenlane).
Tüüpiline retsidiivne käitumine PPA poolt. Kurb ja pettumust valmistav.
2 comments
Kui keegi mäletab eelmise kevade lugusid: umbes maikuus, hakkas tulema signaale, et rinde tagaküljel viibivad ja Venemaa kaudu põgenevad Ukraina kodanikud on hädas Eesti piiri ületamisega – PPA ei luba. Osad hakkasid Soome kaudu minema ja selgus, et Soome lubab. Eestis oli keegi mingid instruktsioonid andnud – millised täpselt, pole teada. Mingil hetkel olukord leevenes ja Eesti kohta rohkem hädakisa polnud. (Sügisel andis hädakisaks alust Venemaa piirivalve, kes hakkasid külma ilmaga järjekordi tekitama ja nende järjekordade tõttu ka üks inimene Pihkvas suri.)
Eelmise mai juhtumitest on nüüd üks kohtust läbi jõudnud ja väärib tähelepanu, kuna PPA on toime pannud õigusrikkumise. Kas ka rohkem? Ei tea. Kokku 2100 isikut saadeti tagasi, 4 kaebas ja 1 on võitnud. Ülejäänud 2096 ei kaevanud. Mingi osa ilmselt saadeti tagasi põhjusega. Siiski ei pea olema detektiiv, et aimata: enamus ei pidanud kohtuvaidlust omale arusaamatus keeles ja võõras süsteemis jõukohaseks. Neil polnud juristi, kes aitaks, mistõttu nad loobusid. Kas tehti õiglust või ebaõiglust, ei saa isegi teada – ja nii töötab iga suur süsteem.
Loo peategelane elas Krimmis. Selleks oli tal põhjust kah – Krimmis elas ka tema eakas ema ja Krimm on tänaseni juriidiliselt Ukraina (faktiliselt võib loota, et saab kunagi taas). Kui Venemaa aastal 2014 Krimmi annekteeris, tehti Ukraina passiga inimestel elu raskeks. Et teda inimeseks peetaks, võttis ta vastu topeltkodakondsuse, et saaks pangas ja Ukrainas käia. Eestis elas aga tema nõbu.
Peategelase üks viga oli seega aidata eakat ema. Teine viga oli teenida Nõukogude ajal madrusena tuumaallveelaeval. Üldiselt, mitte keegi ei hõisanud rõõmust, kui ta kolmeks aastaks Artktikasse ja tükiks ajaks vee alla kupatati, mis võib tänapäeva PPA ametnikele veidi arusaamatu olla, aga ajalooga saab end soovi korral kurssi viia.
Igatahes tahtis see mees, Roman nimeks, tulla nõbu juurde Eestisse ja taotleda ajutist kaitset. Algul üritas Narva kaudu. Nähti VF passi, põrgatati tagasi. Siis sisenes Türgi ja Saksamaa kaudu Euroopa Liitu ja üritas uuesti. Jõudis Eestisse, jäi nõbu juurde majutuma, esitas ajutise kaitse taotluse. Edasi läks asi õige imelikuks.
> “Sain aru, et mind kutsuti ajutise elamisloa saamise põhjuste väljaselgitamiseks. Ajutise kaitse saamiseks. See tähendab, et mul polnud, ütleme, soove ega kavatsusi Eestist lahkuda,” ütles Roman.
Ometi lõpetas ta päeva Ivangorodis, kaasas telefon ja näpuotsatäis raha. Nimelt suudeti teda 6 tundi üle kuulata ja selle käigus kas peedistati või hämati niipalju (protokolli ei ole, salvestist kah mitte), et ta oma kaitse taotluse tagasi võttis. Et tal elu veel raskemaks teha, võeti PPA poolt väljasaatmisel ära Ukraina pass, mis sulges talle kõik normaalsed väljapääsud Venemaalt.
> Kui küsitlemine kestis juba kuuendat tundi, kaotas Roman kannatuse. “Romaniga juhtus see, et ta oli väga frustreeritud, et teda väga detailselt küsitleti, võeti välja detailselt kõik need kohad, kus ta on töötanud, mis ta on toimetanud, kus ta on teinud ja mingil hetkel oli tal tekkis frustratsioon ja viha,” ütles politsei esindaja.
> “Ma sain aru, et see on politsei vestluste läbi viimise metoodika. Algul räägitakse sinuga pehmelt, nagu öeldakse paitatakse, ja nii kui sa midagi teisiti ütled, nii kohe toon muutub ja siis sulle öeldakse, et ei – nüüd sa praegu solvasid mind, sa solvad naist, sa väljendud ebatsensuurselt. Ma ütlesin jaa, ma olen süüdi, aga ma ei teinud seda tahtlikult,” ütles Roman.
> Kuna kummalisel kombel pole sellest jutuajamisest protokolli ega salvestust, siis pole täpselt teada, mida räägiti, aga fakt on, et Roman teeb selle vestluse tulemusel avalduse, et loobub ajutise kaitse ehk sõjapõgeniku staatuse taotlusest.
> /…/
> Hiljem leidis kohus, et sel hetkel ajasid ametnike väärad selgitused Romani segadusse ja ta ei esitanud avaldust kaitse taotlusest loobumiseks vabatahtlikult. Veel enam – kohtu hinnangul käitus PPA ka edasi ebakorrektselt. Esiteks võeti Romanilt ära tema Ukraina välis- ja sisepass väitega, et tuleb kontrollida nende ehtsust. Romanile jäid sel hetkel kätte Venemaa sise- ja välispass.
> “Sellel hetkel, kui politsei need passid enda valdusesse võttis, siis ta ütles, et sul ei ole justkui Ukraina kodakondsust enam, kuna passid on meie käes, siis sa ei saa oma Ukraina kodakondsust tõendada meile. Siis justkui oled riigis kohe illegaalselt. See oli täiesti arusaamatu loogikakäik politsei poolt, see oli menetleja viga siis,” rääkis Romani kaitsja.
> Hiljem osutusid Romani Ukraina passid ekspertiisis ehtsaks. Teine viga oli, et isegi kui mees loobus vabatahtlikult kaitse taotlemisest, oleks PPA pidanud andma talle võimaluse ise riigist lahkuda. Selle asemel pandi ta politseibussi kongi ja kärutati Narva piirile.
> /…/
> Politsei jutt oli nii vastuoluline, et kohus pidi hiljem tõe tuvastamiseks appi võtma nende enda valvekaamerate videod. “Pealtnägija” on neid materjale näinud, aga ei saa neid avaldada, sest väidetavalt on kaamerate asukoht salastatud.
> “Ma ütlesin neile, et ma ei lähe Venemaa territooriumile. Tähendab, ma ei lähe. See tähendab, et ma ei taha sinna minna, ma ei taha sinna minna. Nad ütlevad, et ei, kui te praegu ei taha, siis me võtame nüüd inimesed, nüüd võtame teie kätest ja jalgadest ja viivad su sinna. Kas sa tahad seda? Ma ütlen, et noh, tõenäoliselt ma ei taha seda. See tähendab, et siis, noh, see on kõik, lähme. See tähendab, et me kolmekesi, need kaks poissi ja mina, läksime,” ütles Roman.
> “Ja siis sa oledki selle kahe Vene passiga keset silda, sul kaasas on ainult telefon, natukene sularaha, kõik su asjad on kodus ja muidugi oled segaduses. Kell on 10 õhtul. Roman üritas veel tagasi tulla selle sama silla pealt. Teda eskorditi kuni silla keskele välja, siis nad natukene seal seisid, ootasid, et ta ära läheks ka. Siis ta ei läinud, ta jäi sinna seisma tükk aega, helistas oma sugulastele, üritati meiega ühendust võtta ka ja siis ta hakkas vaikselt tagasi tulema Eesti poole, sest ta ei tahtnud sinna Venemaa Föderatsiooni poole isegi minna. Siis tuli teine politseiametnik vastu ja siis ütles, et ei tohi minna,” kirjeldas Romani kaitsja.
> Sugulaste kaudu sai Roman lõpuks ühendust Eesti Inimõiguste Keskusega, kus teda hakkas esindama Uljana Ponamarjoova. 2022. aasta novembris pääses ta Inimõiguste keskuse juristude abil uuesti üle piiri. PPA pidas meest esialgu kinni, kuid kohtu käsul ta vabastati.
> Märtsis lõpus jõustus Tallinna halduskohtu otsus, mis teeb PPA tegutsemise pihuks ja põrmuks ning nimetab kohati politsei ütlusi otsesõnu ebausaldusväärseks.
Kohtus võidu saanud visa vaidleja loost paistab paraku välja: kui politsei on midagi pähe võtnud, siis nad on suutelised eirama seadusi, et jonni abil saavutada tulemust. Anarhistide keeles: “ment on inimese sõber ilusa ilmaga, kui päike paistab”. Ülejäänud ajal ei ole ment inimese sõber (mis ei tähenda veel, et tingimata vaenlane).
Tüüpiline retsidiivne käitumine PPA poolt. Kurb ja pettumust valmistav.