„Savisaare ümber tiirlesid sajad inimesed, kes tahtsid, et Edgar võluks neile välja töökohad ja rahad ja varandused. Sõpradeks jäid aga väga vähesed.“
„Savisaare ümber tiirlesid sajad inimesed, kes tahtsid, et Edgar võluks neile välja töökohad ja rahad ja varandused. Sõpradeks jäid aga väga vähesed.“
8 comments
„Savisaare ümber tiirlesid sajad inimesed, kes tahtsid, et Edgar võluks neile välja töökohad ja rahad ja varandused. Sõpradeks jäid aga väga vähesed.“
„Need lihtsamad inimesed, keda ta varem ei tundnudki, osutusid raskel hetkel truumateks sõpradeks kui need, keda ta oli eluaeg oma sõbraks pidanud. See võis olla väga valus. Ma arvan, et see võis olla valusam kui füüsiline valu,“ meenutab Edgar Savisaart kauaaegne kaasteeline ja -tööline Urmi Reinde.
Kes mäletab Kesknädalast peatoimetaja Urmi Reinde kirjatöid või tema sõnavõtte Tallinna TV saates „Meedia keskpunkt“, võib Reindet pidada üheks paljudest Edgar Savisaare fännidest. Proua ise pole selle määratlusega nõus.
„Ma olin Keskerakonna patrioot, kui parteid juhtis Savisaar, me töötasime 20 aastat koos – no see ei ole ju fänlus, see on saatus!“ õhkab Reinde. Lisades, et kui Kadri, Jüri ja Mailis – mis neist nüüd on saanud, ah? – talle 2016. aastal Kesknädala peatoimetaja kohalt kinga andsid, algas tal suhtlemises Savisaarega uus periood, mida võib nimetada sõpruseks.
„Savisaarele sobisid ausad inimesed.“
2016. aasta sügis oli Keskerakonnale pöördeline. Osa parteist valmistas ette esimehevahetust, osa oli kaljukindlalt Savisaare seljataga. Väga selgelt positsioneeris end ka Kesknädala peatoimetaja Reinde.
„Ma deklareerisin päevapealt, et ajaleht jääb senise esimehega. Kui tuleb uus esimees, siis tema valib endale poliitika ja inimesed, aga mina olin liitunud Savisaare parteiga ja ütlesin, et siis ma suren ka koos Savisaarega,“ meenutab Reinde.
„Muide, küüditamise ajal olid mu vanaema ja vanaisa ning nende neli last siinsamas Esnal juba autosse pandud, kui üks Vene sõdur tõstis minu ema, kes oli siis kaheksa-aastane, uuesti välja, et jätame selle tüdruku koju, ärme vii teda Siberisse. Minu vanaema võttis aga oma kõige noorema tütre tagasi autosse ja ütles, et kui sureme, siis sureme kõik koos. See on mulle jäänud elukreedoks, et kui me oleme kord alustanud koos, siis me peame ka koos lõpetama.“
Savisaare ja Reinde ühisele tööajale tõmbas joone alla 2016. aasta.
„Nüüd me saime olla normaalsed inimesed ja omakasupüüdmatult sõbrad, sest muidu oli ikka nii, et… Savisaare ümber tiirlesid sajad inimesed, kes tahtsid, et Edgar võluks neile välja töökohad ja rahad ja varandused. Sõpradeks jäid aga väga väheseid,“ jutustab Reinde. „Tohutu galerii inimesi käis Savisaare lähikonnast läbi. Muide, Urmas Otti nägin ma ka elusast peast ja ehedas suuruses esimest korda Savisaare juures Hundisilmal peol. See tabas mind ikka üllatusena, sest Ott oli ju võrdlemisi terav kõigi ja kõige suhtes ning ta tegi ka Savisaarega teravaid intervjuusid, aga, vaat, ta oli jällegi inimene, kes Savisaarele sobis.
Savisaarele sobisid ausad inimesed. Ja ta pidas kokkuleppeid. Savisaare tohutu tugevus oli see, et ta pidas kokkulepetest kinni. Ainult siis ta ei saanud neid täita, kui tal ei lastud neid täita.“
Milline oli Edgar Savisaar poliitiku, ülemuse ja sõbrana? Urmi Reinde jutustab.
„Sa pead ärritama, kui oled poliitikas.“
„Mina pole mitte iialgi olnud Edgarisse armunud, mitte iialgi! Mina ikka imetlesin tema vaateid.
Kui ma hakkasin Savisaart telekast nägema, see oli Rahvarinde päevil, siis ma ikka imetlesin tema säravat mõistust, ja mis põhiline – tal oli Eesti poliitikutest kõige parem eesti keel üldse: rikas ja õige.
Väga hea eesti keel on ka perekond Helmel, eks see viitab ühelt poolt haridusele ja teiselt poolt andele. Sa võid läbida kõik koolid, aga kui sa ikka rääkida ei oska… no vaadake neid tänapäeva pudikeelseid poliitikuid. Ja mis põhiline häda on poliitikutel – vaene sõnavara.
Helmed on väga värvikad ja selle pärast neid ju süüdistatigi, et nad on oma väljendustes… no et „Oi, kui õudne!“.
Tegelikult on see särav kirjanduslik väljendusviis, emotsionaalne ja ärritav. Sa pead ju ärritama, kui sa poliitikas oled, mis sa muidu muned seal.“
„Hingamisruumi polnud, oodati Savisaart.“
„Juht peab mõjuma. Ma mäletan, kui Savisaar tuli Rahvarinde päevil tehnikaülikooli rääkima. Mina töötasin siis veel tehnikaülikooli ajalehe toimetuses.
Kui aula oli tagumise auditooriumiga ühendatud, mahtus sinna umbes tuhat inimest. Saal oli puupüsti täis, hingamisruumi polnud, oodati Savisaart.
Ma mäletan, et kui ta saali sisenes, siis need tuhat inimest ei hinganud ka, oli kuulda, kuidas Savisaar astus mööda pehmet vaipa lava poole.
See oli see juhi mõju!
Ma ei tea, kus on veel selliseid juhte, keda sa austad sõnatult või tahtmatult.
Tänapäeval on kõik üks vastumölisemine ja plagisemine kogu aeg: „Mina olen ikka kõige targem, mis ta siin üldse seletab!“
Ühesõnaga: kõik on ikka nii liberaliseerunud, et me ei austa enam inimesi, kes on meist paremad.“
2)„Savisaar ei sobinud argipäeva!“
„Praegu koostatakse mingeid mõjukate nimekirju, kus esimesed viis inimest on umbes sellised, et keegi ei tunnegi neid. Naeruväärne!
Savisaare puhul sa hoidsid hinge kinni, kui ta astus – tema aura või aupaiste oli niivõrd suur.
Oleks ta olnud Napoleoni sõdade ajal lahinguväljal, olnuks ta hiljem ausambal. Kuna ta aga töötas väikeses Eestis, kees siinses kitsas potis koos teiste poliitikutega, siis loomulikult avaldusid ka tema palju negatiivsemad omadused ja raskemad iseloomujooned – mida ei ole ju keegi eitanud, kaasa arvatud tema ise.
Ta ikka ütles: „Sul on minuga raske, aga sa ju tunned mind!“
Ta oli väga äkiline, mõnikord tegi või ütles midagi, ja siis järgmisel päeval helistas: „Kuule, ega sa solvunud? Sa ju tunned mind!“ See oli põhiline. Muidugi ma hiljem enam ei solvunud, aga alguses ehmatas ikka ära.
Mõnikord, kui ta põrutas väga kõvasti kellelegi peale, tundus see mulle ebaõiglane, et võiks rahulikumalt. Aga mina ei ole inimene, kes võiks teda kritiseerida, sest hiljuti ühes seltskonnas öeldi, et Savisaar oli ikkagi suurmees. Kui me järele mõtleme, siis suurmeestele on antud palju, aga neilt on ka võetud palju, ja neilt on võetud just nimelt ära see väikekodanlikkus.
Savisaar ei sobinud argipäeva! Tema ei sobinud prügikasti välja viima ja lapsi lasteaiast kella järgi ära tooma – no kui koosolek kestab 11ni. Ta ei võtnudki endale selliseid kohustusi või kui keegi temalt neid eeldas, siis ta pahandas.
Suurmeestel on teised reeglid ja meiesugused väikesed inimesed ei saagi sellest aru, sest meile on need väikesed asjad palju tähtsamad. See oli see kon ikti alus ja põhjus, miks Savisaarel oli nii palju vaenlasi. Tõsised ja igavesed sõbrad lihtsalt andestasid selle kõik, ja
Savisaar oskas tänulik olla. Tema oma sõpru ei reetnud.“
„Inimesed väsisid tema kõrval ära.“
„Edgar oli üks demokraatlikumaid juhte, kellega ma olen töötanud. Teda peeti väga autoritaarseks, aga see on minu meelest täiesti vale. Ta võis olla autoritaarne otsuse elluviimisel, aga mitte otsuse väljatöötamisel. Tema kuulas kõik inimesed ära, kes laua taga olid: „Mis sina arvad? Mis sina arvad? Mis sina arvad?“
Kindlasti oli ka selliseid, kes püüdsid ära arvata, mis Edgarile meeldib, aga osa läksid suhteliselt teravaks. Minu meelest oligi see üks tema geniaalsuse näiteid, et ta arvamuse paljususest noppis välja ühe ja õige lahenduse ning suutis panna meeskonna selle nimel tööle. No juht, sündinud juht!
Kätega ta ei teinud midagi, ei pannud hobust vankri ette ega sõitnud sinuga, ohjad peos, aga ta pani su tegutsema.
Ja see oli ju õudne, kui ta tuli nädala pärast vastu ja küsis, et noh, kuidas sul sellega läheb?
Tal oli ju mälu ka veel kõigele lisaks. „Kaugel sa oled? Millal sa valmis saad?“ No lootust ka ei olnud, et sa vingerdad kuhugi kõrvale. Siis sa ei töötanud Edgar Savisaarega koos!
Muidugi tegi ta mõnikord inimestele liiga ja tema kohta tarvitati väljendit „poliitiline loom“. Tegelikult on võimekad paljud inimesed, kes jõuavad vabariigi valitsusse ja riigikokku. Ega seal ole ju ainult põmmpead, seal on palju tarku ja häid inimesi, aga niisugust töölooma nagu Savisaar ei ole! Inimesed väsisid tema kõrval ära. See oli muide üks põhjus, miks paljud ära läksid. No lihtsalt ei jõudnud – muud elu enam ei olnudki! Ja Savisaar tundus kogu aeg olevat rahulolematu. Inimesed käisid maha. Oma teistes eludes on nad kõik olnud ju edukad. Nad lihtsalt ei ole enam eesliinil.“
„Kuidas talle pannkooke tassiti.“
„Meedia püüdis luua kuvandit, et Savisaart kummardavad roosas kleidis igavad mutid. Muidugi oli inimesi igasuguseid. Oh issand, ma ei hakka rääkimagi, kuidas talle pannkooke tassiti ja kindaid kooti ja mütse osteti – et ta ei külmetaks. Suuresti tegi seda seltskond, kes koos Edgari ja Rahvarindega võitles Eestile vabaduse välja. Kes oli käinud nii lauluväljakul kui ka riigikogu ees.
1990ndatel olid need prouad kõik nooremad ja siis nad tegid Rahvarindes nii-öelda musta tööd: näiteks korjasid, kui oli vaja, Raekoja platsis tuhandeid allkirju. Hiljem nad jäid vanaks ja pensionile ning hakkasid lihtsalt meil büroos käima, sest seal oli huvitav. Meil oli kohvimasin ja inimesed, kes nendega rääkisid – elu käis.
Proua Agnes, erakordselt tore inimene, rahu tema põrmule, tõigi meile ühtelugu sooje pannkooke, niimoodi kausi sees kaane all. Neid ma olen ise ka söönud, aga selliseid lugusid on rohkem.
See kõik on olnud. Aga Edgari ümber oli ka palju säravaid noori, Sven Mikser rajas isegi Savisaare fänniklubi. Sellest aga ei räägitud, sest oli vaja luua kuvand, et Savisaart toetab pensionäride, eriti vene pensionäride seltskond. Tegelikult ei olnud nii.“
„Edgar tegi väga pikki telefonikõnesid.“
„Kõigepealt kaotas Edgar tervise. Ta ju üritas ühe jalaga veel erakonna esimees edasi olla, aga vastased haistsid, et tegemist on haavatud liidriga – no nagu loomariigis. Seda oli päris kole ja kurb vaadata.
Eriti kurb oli, et see tabas Edgarit ootamatult. Ma küsisin, et millele sa lootsid, miks sa haiglast tulles ei kirjutanud kohe lahkumisavaldust. Edgar ütles: „Ma lootsin, et nad aitavad mind – nii, nagu mina olen neid aidanud.“
Ta oli terve elu külvanud seemneid, aga elu lõpus, viimased kuus aastat, olid need õied või viljad, mis talle jäid, ainult mõned truud sõbrad.
Nüüd oli tal hästi palju aega. Edgar tegi sõpradele väga pikki telefonikõnesid, eriti õhtutundidel. Tal olid ju valud…
Meie muidugi rääkisime talle, et ta peab leidma endale Tallinnasse korteri. Sealt oleks mina võinud… no kas just igal õhtul läbi jalutada, aga nädalas korra oleksin ikka Edgari juures tassi kohvi joonud. Hundisilmale aga nii lihtsalt ei sõida. Sõprade seltskond ju ka vananes.“
„Meil on üldse praegu selline liidrikriis.“
„Ma surmani kahetsen, et ei konspekteerinud Edgari kõnesid, aga ma ei jaksanud. Edgar helistas näiteks kell kolmveerand kaksteist õhtul: „Ma teen lühidalt.“ No ja siis oli kell järsku pool kaks, sest temaga rääkides sa ise ka süttisid, hakkasid kaasa mõtlema.
Mõnikord helistas ta ka päeva ajal, kui läks koeraga nii-öelda jalutama. Edgaril oli selline ratastool, et vajutas nupule ja sai sõita. Kuni koer metsavahel jooksis, oli Edgaril igav ja siis ta helistas.
Vestlesime ikka igasugustest asjadest – maailma, Eesti ja siis kasvõi oma asjadest. Edgaril oli hämmastav mälu, ta mäletas näiteks minu lastelaste nimesid, mina küll ei ole kindel, et ma tean oma sõprade lastelaste nimesid.
Vaat, mida tema viimased kuus aastat tegi: luges läbi tohutu raamatukogu, elulugusid ja kõike, ning tahtis siis paksust teosest leitud lause üle arutleda või seda laiendada, aga mina ei olnud selleks õige vestluspartner.
Minu funktsioon oli rääkida talle, mis Eestis uudist. Edgar muidugi vaatas telekat, aga mitte Eesti kanaleid. Ilmselt selle pärast, et neis oli teda nii palju solvatud. Ma siis vahendasin talle päevauudiseid ja sealt läksid juba teemad edasi.
Eelmisel nädalal oleks ma kindlasti Edgarile öelnud, et lahkus Tina Turner. Ma usun, et Edgarile ka meeldis Tina Turner. Ta oleks mulle ilmselt vastu põrutanud: „Maleva lõpupeol tantsisime ühe tüdrukuga just nimelt Tina Turneri laulu saatel.“
Praegu ma tajun, et minu telefon ei helise enam nii tihti ja see on märk meie põlvkonna äraminekust. Ma tunnen seda tühimikku, mis on Edgarist jäänud. Ma näen, et ühiskonnas ei ole teist sellist… meil on üldse praegu selline liidrikriis. Ma ei taha nimesid nimetada, las ta olla.“
Heimar Lenk: Savisaar kui püha mees
Edgari pühakuks kuulutamine võib seista alles ees. Praegu saame talle anda vaid püha mehe austava nime. Nii öeldakse inimese kohta, kes pole elus ainult omaenda õnne otsinud, vaid elanud rohkem teiste heaolu nimel. Kes pühendas end jäägitult oma rahva teenimisele. Kes elas suure eesmärgi saavutamise nimel. See mees unistas õnnelikust eesti rahvast. Tema loodud Keskerakonna esimesse programmi sai kirja pandud parteijuhi helge unistus: „Me tahame üles ehitada Eesti, kus kõigil oleks hea elada!“ See saigi Savisaare elu mõtteks. Aidata neid, kel veel hästi ei lähe!
Kahjuks pidi ta oma unistuse elluviimise nimel, nagu pühade meeste puhul ikka juhtub, väga palju kannatama. Ise ütles, et hõbekuul teda ei võta. Kuid nõiajaht lõpeb enamasti ikka tuleriidaga. Lõpuks rauges ka Ninasarviku jõud. Aga kohtukulli ees jäi ta puhtaks. Nagu prillikivi! Süüdimõistjad kroonumehed pidid häbist silmad maha lööma. Pole imestada, kui ühel ilusal päeval, paljude aastate pärast, tuleb kõrge vaimulikkonna otsus kunagine Tallinna linnapea Edgar Savisaar pühakuks kuulutada. Lisaks kõigele on ta ju mees, kes ehitas kiriku!
Vaid uhhuud jäid sellise selgrootu limuka sõpradeks.
Urmas Sõõrumaa on üks neist, kes tänu sellele tegelasele on nii kaugele jõudnud. Minu jaoks täielik müsteerium kuidas see inimene pole veel üheski korruptsiooni asjas kahtlustust saanud. Kui palju on just tema kuidagi neid kõige magusamaid Tallinna krunte enda valdusesse saanud ja lisaks veel see tulus koolide haldusleping.
>„Savisaarele sobisid ausad inimesed.“
Kõlab loogiliselt, aga palju halvemini kui see tädi mõtles.
Artikli järgi oli tegu lausa pühakuga, kes metsikult töökas ja õilis jne.
Kahjuks ajas ta täitsa valet asja, algusest peale. Oli vastu Eesti vabariigi taastamisele, tahtis luua uut riiki kus kõik siin elanud venelased oleks saanud kodanikeks ja hääleõiguse ka.
Tahaks kah. Mis Savipätis number on?
Eesti Logan Roy