Kiirkohtingul [speed dating] käimise kogemused?

14 comments

1. See nagu mingi real life online dating ma kujutan ette, kus reeglid samad – its all about the looks boiii

2. Korraldajad enamasti vahendavad kontakte ja ainult siis kui inimene, kellest oled huvitatud, on nõus sinuga edasi suhtlema

3. Elukaaslase leidmine on õnnemäng ja ainuke viis šansse parandada on lihtsalt rohkem mängida. Kodus istudes ei leia kedagi aga partneripoodi ka pole, ainult kaart on. Mina leidsin oma elukaaslase Tinderist pärast päris pikka tuima kerimist ja viljatuid deite ja juba kuus aastat koos olnud. Sõpradest kes leidis silmarõõmu töölt, kes koolist, kes baarist. Ei tundu üldse mingit loogikat ega parimaid kohtasid olevat, ainult kohtud nii paljuste lambiste inimestega kui endal viitsimist ja huvi on kuni leiad selle erilise.

4. Ei ole põhjust käia sellisel üritusel aga arvan et kui läheks siis parim taktika on küsida otsekoheselt huvide kohta. Niisama small talki teha pole väga mõtet ja sellest kas välimus meeldib saab aru hetkega.

   Näiteks küsiks kas neile lauamängud meeldivad ja milline on nende lemmik Dark Souls. See viimane on trikiga küsimus sest mulle meeldivad kõik kolm ja valesi vastuseid ei ole.

5. Olen kunagi huvi pärast speed datimas käinud, ühegi pikema asjani see ei viinud, küll aga võiks see minu arust olla hea viis sotsiaalsest hirmust üle saada kui see peaks kohtingutel mureks olema.

6. ise pole käinud ja ega väga ei soovitaks ka. sama põhimõtteliselt nagu tinder. parem võimalus elukaaslast leida on ikka inimestega koos aega veetes ja neid tundma õppides. mõned nagu mina leiavad kellegikeda nad armastavad interneti kaudu.

7. Kui alles kolisin Eestisse, käisin sarnasel ESNi üritusel nimega “Speed-friending”. Tutvusin seal ühe Slovakkia poisiga, kellega deitisime 1 nädal, misjärel ta ütles, et ei taha suhet. (Mis oli ainult paremaks, sest ta plaanis olla Eestis ainult üks semester ja kaugsuhe on kahtlane perspektiiv). Nii see lõppeski.

   Üritus oli põnev, aga rääkida 30-le inimesele järjest “Hi, my name is A., I’m from X, and I study Y” oli suht tüütu. Nii et parem on rääkida erinevate inimestega erinevatel teemadel. Lõppkokkuvõttes otsustab ju üldine atraktiivsus, mitte suhtlusteemad.

   >mis on tänapäeval parim viis endale elukaaslase leidmiseks?

   Kui ma vaid teaks! Aga sain juba aru, et kindlasti mitte Tinder.

   Minu poliitika on üldse pigem proovida suhelda inimestega, kes meeldivad, ja siis juba vaadata, kas nad tahaksid sinuga sõprust, suhet või midagi muud. Ehk siis keskel on teine inimene ja tema soovid, mitte suhtestaatus.

   Mõned otsivad kohe kandidaati elukaaslase “positsioonile”, mis on ka okei, aga pole minu teema (kuidas sa võid teada, kas sa ise tahaksid kellegagi püsisuhet, kui te saite alles täna tuttavaks?) Aga eks igaüks ise otsustab, kuidas talle rohkem sobib.

8. Ma olen isegi mõelnud proovida. Kust nende toimumise kohta üldse infot leitakse?

9. Ma kunagi korraldasin Tartus ühte sellist eventi äkki tudengipäevade vms raames ja paar aastat hiljem üks osalejatest saatis emaili, et nad olid just abiellunud neiuga kellega seal üritusel kohtusid. 🙂

10. Küsi mis nende starter Pokemon on

11. f I’m too old for this shit 😀

12. Jah, äge oli. Mine sina ka

13. Mõtle välja paar head küsimust millele lihtne vastata on, nt: kuiend huvitavad arvutimängud, siis sinul võiks olla ka mingi selline küsimus a la “kui oleksid arvutimängutegelane, siis kes oleksid”? See annab kohe teada, kas teda ka huvitavad arvutimängud ja kui huvitab, siis saad kuulda ka täpsemalt, mis tüüpi mängud. Samas näitad ka, et sina huvituda mängudest.

    Saad n.ö. ühe küsimisega mitu vastust kohe selgusele.

    Endale meeldis küsida raamatute kohta. Kui inimene raamatuid ei lugenud/kuulanud, siis meie ühist keelt ilmselt ei oleks leidnud.

14. Huvitav, kui ma olen ja näen välja ilmselgelt alla 27-aastane, kas siis saadetakse mind ukse pealt tagasi?