Huvitav millal naised selle peale tulevad, et nad on XX kromosoomidest. Ühe X saaks ühelt naiselt, teise teiselt, nahui naada selle Y’ga : )
Nagu teada värk, ostke kaamerad. Pange igasse tuppa. Kandke ise ka, nagu mentidel on nii parda kui ka kehakaamerad. Livestriimige kah, et ei saaks ära kustutada ja saate kindlalt vägistaja vangi. Ah, et ei meeldi või? Noh, sellisel juhul pigem las kriminaal jäägu vabadusse kui süütu vangi. Seega süsteem töötab.
Lugu on meeletult pikk, aitäh, siin on palju huvitavat.
Antud kuriteo puhul võimu juures õigust ei otsita… tõenäoline põhjus on, et võimu juurest õigust eriti ei saa.
> Pannes protsendid absoluutarvudesse, on Eestis ainuüksi viimasel aastal vägistamist kogenud umbkaudu 7400, vägistamiskatset 12 300 ja sundi osalema seksuaalses tegevuses 19 700 inimest. Sarnaseid suurusjärke on näidanud ka teised ohvriuuringud, näiteks Euroopa Põhiõiguste Ameti tehtu.
> Samal ajal registreeriti möödunud aastal Eestis 567 seksuaalkuritegu, sealhulgas 152 vägistamist. Neist 81 juhul oli ohver täisealine ja 71 juhul alaealine.
> /…/
> Need 1–2 protsenti ohvritest, kes politseisse jõuavad, ei näe tõenäoliselt süüdlase karistamist.
Ühiskonna suhtumine on imelik…
> „Näiteks on minuni günekoloogi kaudu jõudnud noored naised, kelle juhtum on värske. Nad on nii noored, et käivad veel gümnaasiumis. Nemad ei taha politseisse pöörduda, sest ei taha asju hullemaks ajada. Nad kardavad, et sõbrad saavad teada. Et neid mõnitatakse sotsiaalmeedias,“ räägib Sööl.
Kes ja kuidas saab tulla mõttele, et kannatanut (võidakse / võib) sotsiaalmeedias mõnitada? Kui see on reaalne nähtus, siis mis on tüüpilised stsenaariumid? Anonüümsed trollid ideoloogilistel põhjustel? Süüdistatava lähedased? Süüdistatav isiklikult? Tahaks mõista, aga andmeid pole ees.
> Tal tuleb sageli ohvreid veenda politseisse pöörduma, et vägivald oleks vähemalt tuleviku mõttes fikseeritud
Statistika peab olema. Sest kui pole statistikat, siis ametkonna jaoks ei tarvise olla piisavat probleemi.
> Räägin Heinikesega, kelle lapsepõlv 1990ndatel oli täis vägivalda, ka seksuaalset. Ta pöördus lapsena ise kaks korda politseisse, et abi saada.
> „Keegi mind ei kuulanud. Saan aru, et ajad olid teised ja suhtuti teistmoodi, aga tookord jäi tunne, et mine koju tagasi, oled ise paha laps. Ja kui nüüd täiskasvanuna uuesti pöördusin, öeldi, et asi on aegunud,“ räägib Heinike.
Ühiskond on kahtlemata olnud veel imelikum.
> Minu loogika on see, et tuleb algatada menetlus ja koguda tõendeid,“ ütleb Sinisalu.
Nõustun loogikaga. Tõendid võivad olla raskelt leitavad, aga kui neid mitte otsida, siis kindlasti ei leia.
> Kevadel otsustas politsei lõpetada kriminaalmenetluse juhtumi puhul, kus noor naine ärkas õues palja alakehaga, tal olid randmetel ja kätel verevalumid (mis tavaliselt tekivad kinnihoidmisest) ja vigastused suguelunditel. Samuti olid tal akuutsed traumareaktsioonid. Politsei leidis, et „kriminaalmenetluse alus puudub“. Lõpetamise otsus kaevati edasi riigiprokuratuuri, kes seda ei rahuldanud.
> Vigastused (ka hematoomid) ei tõenda üheselt, et toime oleks pandud vägistamine. Sellised vigastused võivad tekkida ka tahtliku seksuaalvahekorra käigus.
Siin oleks Rootsi politsei garanteeritult teist moodi teinud.
> Ohvrid, kes jäid asutuste tööga rahule: ohvriabi 78 protsenti, politsei 36 protsenti, prokuratuur 37 protsenti, kohus 19 protsenti. Läbivalt madalalt hinnati kategooriat „Minuga suheldi empaatiliselt ja hinnanguid andmata“, kõige madalamalt politsei puhul.
> „Olen näinud, kuidas noored naised tulevad politseist tagasi ja värisevad,“ räägib Helen Sööl. „Ohvrid tunnevad, et neid süüdistatakse ja nad peavad mitu korda ütlusi andma. Paljud kahetsevad politseisse minekut.“
Politsei näib olevat õppinud koolis, et kui võimukandja inimese tunnistused kahtluse alla seab, siis inimene annab õigemad tunnistused. Oot, ja siis saab ju öelda, et inimene räägib endale vastu ja paberid sahtlisse panna…
Mis puudutab vägistamise definitsiooni, siis märkan, et Eesti õiguses näib puuduvat ähvardamise mõiste.
> Nimelt eeldab karistusseadustik vägistamise puhul kas vägivalda või abitusseisundi ärakasutamist. Kui vähemalt ühte neist ei ole, ei saa olla vägistamist – ja seda näitab ka õiguspraktika.
Rootsi õiguses on väga teistmoodi, nagu all räägib:
> Naistearstid on öelnud, et seadust tuleb muuta nõusolekust lähtuvaks. Et kuritegu kvalifitseeruks vägistamiseks, peaks piisama sellest, kui tegu oli tahtevastane ja vägivald või abitusseisund oleksid edaspidi raskendavad asjaolud, mitte kohustuslikud kriteeriumid.
…ja Rootsi õiguse kriitika on, et siis peab vähese usalduse korral kõik nõusolekud dokumenteerima, sest keegi ei riski seksida, kui midagi hiljem valesti võib mõista. Ehk siis, Rootsi õigus surub ühiskonnast välja madala usaldusega seksuaalsuhted, kuna meeste perspektiivist muutuvad need riskantseks (ei ole saladus, et valdav osa seksuaalkuritegusid tehakse meeste poolt). See ei ole tingimata hea ega õige – aga mis on alternatiiv? Et naiste perspektiivist pole vägistamisel kui kuriteol reeglina karistust ja võimult ei saa õigust? See pole kah hea ega õige.
Kõik vägistamisohvrid keda tean. Pole politsei poole pöördunud. Mitte ükski neist.
Kohe tekib õigustatud küsimus, et **kuidas seda on võimalik teada**?
Artiklist selgubki kuidas nii totter number teada on saadud: jumal teab kuidas tehtud ja kuidas formuleeritud küsitlustest, mitte objektiivsetest faktidest. “Onju sind on ahistatud ja vägistatud, *wink wink, nudge nudge*?” — “Mhm jajaa” x (1,35M / valimisuurus).
Sama võltsidel andmetel põhinevat feministlikku propagandat on ennegi nähtud. Näiteks leiti sarnase metoodikaga mõni aasta tagasi, et roosa ja naiste juhitav Soome olevat Euroopa kõige rassistlikum riik. 🙂 Ülejäänud artikkel ei jäta ka mingit kahtlust sellest, miks ja millistel eesmärkidel sääraste võltsandmetega välja on tuldud. Kõike seda on teistes riikides juba korduvalt nähtud.
PS: Sisuliselt mitte ükski küsimus, ükskõik millisel küsitlusel ei anna rohkem kui 99% ühesugust vastust. Võid küsida kasvõi seda et kas sa oled Marsil käinud, ent “ei” vastab sellele mitte rohkem kui 99% ning tõenäoliselt veelgi vähem. See peaks siis tõestama et ka Marsi-rändureid on ainuüksi meil Eestis kümneid tuhandeid.
Lugesin seda ja kratsisin kukalt. (Muide kes ei tea, siis ca 80% selles tsiteerituid on aktiivsed Woolflased.) Kas keegi seletaks mulle mis selle kuriteo selliseks teeb, et selle suhtes läbiviidav menetlus peaks erinema teistest, st miks just selles tõendamiskoormis ümber on pööratud? Kui palju on aastas lahendita vargusi ja tapmisi? Ei meiki nagu senssi, et kui Jarmoga ühel ööl tina panid, peab tõestama, et sel ööl ta ka maha löid, aga kui Tiinaga seksisid, siis ei pea tõestama, et Tiinat hoopis vägistasid. Pmst hakkab kehtima teatud radfem kontingendi eeldus, et heteroseksuaalne vahekord on vägistamine – et ei ole jääb “vägistaja” tõendada.
Keegi seda Taani praktikat oskab seletada? Et kas ongi nii, et kui tuvastatakse vahekord, siis peab süüdistatu kuskilt klaaskuuli võtma ja “jah”-sõna sellest välja võluma või kinni istuma? See kõlab liiga sõge et isegi seal nii oleks.
Kas juhul, kui Eesti jõuab selleni, et vägistamise definitsioon muutub nõusoleku tasemele, peaksid
A) Karistused samaks jääma ?
B)Karistusi tuleks karmistada?
C) Karistusi tuleks leevendada?
Kas probleem on vaid selles, et juhud jäävad registreerimata, mistõttu teo toimepanojatel tekib karistamatude tunne, nagu on probleem püstitatud, või selles et need üldse aset leiavad?
Tundub nagu kogu seda teemat lahatakse kuidagi valest otsast, isegi kui saavutatakse nõusoleku tase, siis kuidas see hiljem tõestatav on?
Antud juhtudel tundub ainuõige lahendus vanahea omakohus?
et siis pmtslt 100% ???? kahtlane värk, selle järgi poleks muhhamedidel mingit probleemi siin
Kahe otsaga asi. #MeToo on ilmselgelt kõike ülevõimendanud ning seetõttu ei saagi iga nö vägistamisjuhtumit tõepähe võtta. Aga seetõttu võivadki mõned tõesed juhtumid lihtsalt kaotsi minna.
Samas, kuidas sa tõestad kas seks või mõni muu suhe oli konsensuslik või mitte? Võib-olla jääbki abituse tunne, aga tõendamiskoormuse leevendamist selliste raskete kuritegude puhul samuti ei sooviks. Ilmselgelt esineb palju juhtumeid, kus inimese maine rikutakse puhtalt selle pealt ära, et keegi kedagi väidetavalt ahistas või vägistas ning alles hiljem menetluse käigus selgub, et midagi taolist tegelikult ei olnudki (kuid nö süüdistatava maine on igal juhul juba rikutud – nt Aivar Mäe keiss).
Kuidas vägistamine nii populaarne on? Kui mulle on vägisi külge tikitud, olen koheselt tugevalt eemale tõuganud, rusikad kasutusele võtnud ja karjunud/näkku sülitanud. Ausaltõeldes on alati aidanud, sest kõik kutid on siis vihaselt minema tõmmanud. Samuti oman ma kaitsevahendit (mitte pipragaas) aga seda pole veel pidanud kasutama heh
Ei tea ühtegi vägistajat ega ohvrit.
Küll aga teadsin ülikooliaeg mitut tüdrukut, kes meelega flirtisid, käisid seksikalt riides, tulid välja õhtusöögile ja provotseerisid, aga kätte ei andnud. Olles Internetis naiste fantaasiaid lugenud, kahtlustan nüüd, et õrritasidki, sest neil oli mingi vägistamisfetish. Õnneks ma pole piisavalt loll, et üheöönussi nimel riskiks vanglaga ja oma mainega. Lisaks absoluutselt ei eruta see, kui tibi käitub nagu skisofreenik.
Valesüüdistused on ainult 1% kogu reporteeritud vägistamiskeissidest. Mittereporteeritud keisse on muidugi tuhandetes rohkem. Mida vittu see kommentaarium on siin?
kuidas see kalkuleeritud on? Kus nad selle teada said?
Ikka väga masendav oleks ise sellisesse olukorda sattuda. Selle vältimiseks on ka väga raske (suht võimatu) ise midagi ette võtta.
16 comments
Huvitav millal naised selle peale tulevad, et nad on XX kromosoomidest. Ühe X saaks ühelt naiselt, teise teiselt, nahui naada selle Y’ga : )
Nagu teada värk, ostke kaamerad. Pange igasse tuppa. Kandke ise ka, nagu mentidel on nii parda kui ka kehakaamerad. Livestriimige kah, et ei saaks ära kustutada ja saate kindlalt vägistaja vangi. Ah, et ei meeldi või? Noh, sellisel juhul pigem las kriminaal jäägu vabadusse kui süütu vangi. Seega süsteem töötab.
Lugu on meeletult pikk, aitäh, siin on palju huvitavat.
Kes ei pääse maksumüürist üle, saab lugeda [siit](https://paste.ee/r/cqpMD/0).
Lugesin läbi. Mõned mõtted…
Antud kuriteo puhul võimu juures õigust ei otsita… tõenäoline põhjus on, et võimu juurest õigust eriti ei saa.
> Pannes protsendid absoluutarvudesse, on Eestis ainuüksi viimasel aastal vägistamist kogenud umbkaudu 7400, vägistamiskatset 12 300 ja sundi osalema seksuaalses tegevuses 19 700 inimest. Sarnaseid suurusjärke on näidanud ka teised ohvriuuringud, näiteks Euroopa Põhiõiguste Ameti tehtu.
> Samal ajal registreeriti möödunud aastal Eestis 567 seksuaalkuritegu, sealhulgas 152 vägistamist. Neist 81 juhul oli ohver täisealine ja 71 juhul alaealine.
> /…/
> Need 1–2 protsenti ohvritest, kes politseisse jõuavad, ei näe tõenäoliselt süüdlase karistamist.
Ühiskonna suhtumine on imelik…
> „Näiteks on minuni günekoloogi kaudu jõudnud noored naised, kelle juhtum on värske. Nad on nii noored, et käivad veel gümnaasiumis. Nemad ei taha politseisse pöörduda, sest ei taha asju hullemaks ajada. Nad kardavad, et sõbrad saavad teada. Et neid mõnitatakse sotsiaalmeedias,“ räägib Sööl.
Kes ja kuidas saab tulla mõttele, et kannatanut (võidakse / võib) sotsiaalmeedias mõnitada? Kui see on reaalne nähtus, siis mis on tüüpilised stsenaariumid? Anonüümsed trollid ideoloogilistel põhjustel? Süüdistatava lähedased? Süüdistatav isiklikult? Tahaks mõista, aga andmeid pole ees.
> Tal tuleb sageli ohvreid veenda politseisse pöörduma, et vägivald oleks vähemalt tuleviku mõttes fikseeritud
Statistika peab olema. Sest kui pole statistikat, siis ametkonna jaoks ei tarvise olla piisavat probleemi.
> Räägin Heinikesega, kelle lapsepõlv 1990ndatel oli täis vägivalda, ka seksuaalset. Ta pöördus lapsena ise kaks korda politseisse, et abi saada.
> „Keegi mind ei kuulanud. Saan aru, et ajad olid teised ja suhtuti teistmoodi, aga tookord jäi tunne, et mine koju tagasi, oled ise paha laps. Ja kui nüüd täiskasvanuna uuesti pöördusin, öeldi, et asi on aegunud,“ räägib Heinike.
Ühiskond on kahtlemata olnud veel imelikum.
> Minu loogika on see, et tuleb algatada menetlus ja koguda tõendeid,“ ütleb Sinisalu.
Nõustun loogikaga. Tõendid võivad olla raskelt leitavad, aga kui neid mitte otsida, siis kindlasti ei leia.
> Kevadel otsustas politsei lõpetada kriminaalmenetluse juhtumi puhul, kus noor naine ärkas õues palja alakehaga, tal olid randmetel ja kätel verevalumid (mis tavaliselt tekivad kinnihoidmisest) ja vigastused suguelunditel. Samuti olid tal akuutsed traumareaktsioonid. Politsei leidis, et „kriminaalmenetluse alus puudub“. Lõpetamise otsus kaevati edasi riigiprokuratuuri, kes seda ei rahuldanud.
> Vigastused (ka hematoomid) ei tõenda üheselt, et toime oleks pandud vägistamine. Sellised vigastused võivad tekkida ka tahtliku seksuaalvahekorra käigus.
Siin oleks Rootsi politsei garanteeritult teist moodi teinud.
> Ohvrid, kes jäid asutuste tööga rahule: ohvriabi 78 protsenti, politsei 36 protsenti, prokuratuur 37 protsenti, kohus 19 protsenti. Läbivalt madalalt hinnati kategooriat „Minuga suheldi empaatiliselt ja hinnanguid andmata“, kõige madalamalt politsei puhul.
> „Olen näinud, kuidas noored naised tulevad politseist tagasi ja värisevad,“ räägib Helen Sööl. „Ohvrid tunnevad, et neid süüdistatakse ja nad peavad mitu korda ütlusi andma. Paljud kahetsevad politseisse minekut.“
Politsei näib olevat õppinud koolis, et kui võimukandja inimese tunnistused kahtluse alla seab, siis inimene annab õigemad tunnistused. Oot, ja siis saab ju öelda, et inimene räägib endale vastu ja paberid sahtlisse panna…
Mis puudutab vägistamise definitsiooni, siis märkan, et Eesti õiguses näib puuduvat ähvardamise mõiste.
> Nimelt eeldab karistusseadustik vägistamise puhul kas vägivalda või abitusseisundi ärakasutamist. Kui vähemalt ühte neist ei ole, ei saa olla vägistamist – ja seda näitab ka õiguspraktika.
Rootsi õiguses on väga teistmoodi, nagu all räägib:
> Naistearstid on öelnud, et seadust tuleb muuta nõusolekust lähtuvaks. Et kuritegu kvalifitseeruks vägistamiseks, peaks piisama sellest, kui tegu oli tahtevastane ja vägivald või abitusseisund oleksid edaspidi raskendavad asjaolud, mitte kohustuslikud kriteeriumid.
…ja Rootsi õiguse kriitika on, et siis peab vähese usalduse korral kõik nõusolekud dokumenteerima, sest keegi ei riski seksida, kui midagi hiljem valesti võib mõista. Ehk siis, Rootsi õigus surub ühiskonnast välja madala usaldusega seksuaalsuhted, kuna meeste perspektiivist muutuvad need riskantseks (ei ole saladus, et valdav osa seksuaalkuritegusid tehakse meeste poolt). See ei ole tingimata hea ega õige – aga mis on alternatiiv? Et naiste perspektiivist pole vägistamisel kui kuriteol reeglina karistust ja võimult ei saa õigust? See pole kah hea ega õige.
Kõik vägistamisohvrid keda tean. Pole politsei poole pöördunud. Mitte ükski neist.
Kohe tekib õigustatud küsimus, et **kuidas seda on võimalik teada**?
Artiklist selgubki kuidas nii totter number teada on saadud: jumal teab kuidas tehtud ja kuidas formuleeritud küsitlustest, mitte objektiivsetest faktidest. “Onju sind on ahistatud ja vägistatud, *wink wink, nudge nudge*?” — “Mhm jajaa” x (1,35M / valimisuurus).
Sama võltsidel andmetel põhinevat feministlikku propagandat on ennegi nähtud. Näiteks leiti sarnase metoodikaga mõni aasta tagasi, et roosa ja naiste juhitav Soome olevat Euroopa kõige rassistlikum riik. 🙂 Ülejäänud artikkel ei jäta ka mingit kahtlust sellest, miks ja millistel eesmärkidel sääraste võltsandmetega välja on tuldud. Kõike seda on teistes riikides juba korduvalt nähtud.
PS: Sisuliselt mitte ükski küsimus, ükskõik millisel küsitlusel ei anna rohkem kui 99% ühesugust vastust. Võid küsida kasvõi seda et kas sa oled Marsil käinud, ent “ei” vastab sellele mitte rohkem kui 99% ning tõenäoliselt veelgi vähem. See peaks siis tõestama et ka Marsi-rändureid on ainuüksi meil Eestis kümneid tuhandeid.
Lugesin seda ja kratsisin kukalt. (Muide kes ei tea, siis ca 80% selles tsiteerituid on aktiivsed Woolflased.) Kas keegi seletaks mulle mis selle kuriteo selliseks teeb, et selle suhtes läbiviidav menetlus peaks erinema teistest, st miks just selles tõendamiskoormis ümber on pööratud? Kui palju on aastas lahendita vargusi ja tapmisi? Ei meiki nagu senssi, et kui Jarmoga ühel ööl tina panid, peab tõestama, et sel ööl ta ka maha löid, aga kui Tiinaga seksisid, siis ei pea tõestama, et Tiinat hoopis vägistasid. Pmst hakkab kehtima teatud radfem kontingendi eeldus, et heteroseksuaalne vahekord on vägistamine – et ei ole jääb “vägistaja” tõendada.
Keegi seda Taani praktikat oskab seletada? Et kas ongi nii, et kui tuvastatakse vahekord, siis peab süüdistatu kuskilt klaaskuuli võtma ja “jah”-sõna sellest välja võluma või kinni istuma? See kõlab liiga sõge et isegi seal nii oleks.
Kas juhul, kui Eesti jõuab selleni, et vägistamise definitsioon muutub nõusoleku tasemele, peaksid
A) Karistused samaks jääma ?
B)Karistusi tuleks karmistada?
C) Karistusi tuleks leevendada?
Kas probleem on vaid selles, et juhud jäävad registreerimata, mistõttu teo toimepanojatel tekib karistamatude tunne, nagu on probleem püstitatud, või selles et need üldse aset leiavad?
Tundub nagu kogu seda teemat lahatakse kuidagi valest otsast, isegi kui saavutatakse nõusoleku tase, siis kuidas see hiljem tõestatav on?
Antud juhtudel tundub ainuõige lahendus vanahea omakohus?
et siis pmtslt 100% ???? kahtlane värk, selle järgi poleks muhhamedidel mingit probleemi siin
Kahe otsaga asi. #MeToo on ilmselgelt kõike ülevõimendanud ning seetõttu ei saagi iga nö vägistamisjuhtumit tõepähe võtta. Aga seetõttu võivadki mõned tõesed juhtumid lihtsalt kaotsi minna.
Samas, kuidas sa tõestad kas seks või mõni muu suhe oli konsensuslik või mitte? Võib-olla jääbki abituse tunne, aga tõendamiskoormuse leevendamist selliste raskete kuritegude puhul samuti ei sooviks. Ilmselgelt esineb palju juhtumeid, kus inimese maine rikutakse puhtalt selle pealt ära, et keegi kedagi väidetavalt ahistas või vägistas ning alles hiljem menetluse käigus selgub, et midagi taolist tegelikult ei olnudki (kuid nö süüdistatava maine on igal juhul juba rikutud – nt Aivar Mäe keiss).
Kuidas vägistamine nii populaarne on? Kui mulle on vägisi külge tikitud, olen koheselt tugevalt eemale tõuganud, rusikad kasutusele võtnud ja karjunud/näkku sülitanud. Ausaltõeldes on alati aidanud, sest kõik kutid on siis vihaselt minema tõmmanud. Samuti oman ma kaitsevahendit (mitte pipragaas) aga seda pole veel pidanud kasutama heh
Ei tea ühtegi vägistajat ega ohvrit.
Küll aga teadsin ülikooliaeg mitut tüdrukut, kes meelega flirtisid, käisid seksikalt riides, tulid välja õhtusöögile ja provotseerisid, aga kätte ei andnud. Olles Internetis naiste fantaasiaid lugenud, kahtlustan nüüd, et õrritasidki, sest neil oli mingi vägistamisfetish. Õnneks ma pole piisavalt loll, et üheöönussi nimel riskiks vanglaga ja oma mainega. Lisaks absoluutselt ei eruta see, kui tibi käitub nagu skisofreenik.
Valesüüdistused on ainult 1% kogu reporteeritud vägistamiskeissidest. Mittereporteeritud keisse on muidugi tuhandetes rohkem. Mida vittu see kommentaarium on siin?
kuidas see kalkuleeritud on? Kus nad selle teada said?
Ikka väga masendav oleks ise sellisesse olukorda sattuda. Selle vältimiseks on ka väga raske (suht võimatu) ise midagi ette võtta.