Tegusad sõjapõgenikud panid oma äri püsti: „Me ei usu, et pagulasena on elu otsas. Kui olid vajalik Ukrainas, oled vajalik ka siin.“

2 comments

1. 1) „Toetuste najal elutsemise asemel on igaühel võimalik ise toime tulla,“ on veendunud hiljuti Ukrainast põgenenenud naistele korraldatud äriloomekonkursi võitjad Anna Lõtvõn ja Marina Prittšina.

   Anna Lõtvõn (32) saabus koos tütre Kira ja sõbrannast ristiema Marina Prittšinaga (33) Eestisse läinud aasta märtsis. Kiievit pommitati nii ööl kui päeval. Anna majori auastmega reservohvitserist abikaasa ja Anna isa olid läinud kohe vabatahtlikena rindele, kus võitlevad venelaste vastu tänini.

   Tõsi, Annat oleks Tallinnasse ka ilma sõjata peatselt tööülesannete tõttu lähetusse saadetud, kuid pommide langemise ajal polnud enam aega kaht suurt kohvrit pakkida. Kumbki haaras kaasa vaid seljakotitäie asju: paar komplekti aluspesu, mõni sviiter, pesemisvahendid ja ongi kõik.

   „Töötasin finantsist-ökonomistina, samal ajal tegelesin avalike suhete korraldamisega. Marina oli ametilt kokk,“ valgustab Anna nende elu Kiievis. „Elasime varem suurepäraselt. Kaks nädalat pidasime sõja alguses vastu, aga tahtsime, et laps kõiki neid koledusi ei näeks.“ Vintsutav teekond Naised tunnistavad, et rongisõit Lvivi meenutas õudusunenägu. „Lvivi minna oli äärmiselt keeruline, sest rongijaama platvorm oli inimesi, eeskätt naisi, lapsi ja lemmikloomi väga paksult täis ning meid sõna otseses mõttes topiti vagunisse,“ meenutab Anna. Reis, mille pikkus oli tegelikult kõigest 550 kilomeetrit, kestis 14 tundi ja see ei kulgenud sugugi mitte mugavalt istudes, vaid püstijalu vagunite vahelises tamburis seistes. Sealsamas, kus muidu suitsetamas käiakse.

   Tookord mõistagi keegi seal ei tossutanud. „Isegi tualettruum oli inimesi täis,“ meenutavad naised. „Kui kellelgi oli seal tõepoolest vajalik kehalisi toiminguid teostada, trügiti sealt viisakalt välja ja tehti see hädalisele võimalikuks.“ Lvivis möödus veel poolteist päeva ja siis suunduti Poolasse, kus peatuti piirilähedases jagamiskeskuses veel päevaks . Lõpuks ometi sai rahvasumma sees natuke välivooditel magada, anti ka süüa. „Raske ja harjumatu oli see kõik, eriti lapsele,“ möönab Anna. „Teisalt oleme poolakatele väga tänulikud, sest meie eest üritati hoolitseda parimal võimalikul moel,“ lisab Marina.

   Mõtted on kodumaal

   Tallinnasse väljus tasuta buss ning kohapeal kulusid eestlaste annetatud üleriided ja jalatsid marjaks ära. „Kuna mina saabusin siia ikkagi tänu tööandja kutsele, saime alguses üheks kuuks ühetoalise korteri mu tööandja poolt. Elasime seal neljakesi, sest siia tuli ka Marina õde,“ selgitab Anna. Edasi leidsid nad kolmetoalise üürikorteri Kalamajas, kus nõuti sissekolimiseks ka ettemaksu ja tagatisraha, mis kõik kokku moodustas kolmekordse kuutasu.

   Marina sõnul oli isegi 600-eurose kuuüüriga korterit väga raske leida. Koos kommunaalmaksetega tuleb nelikul igakuiselt välja käia 1000 euro ringis, sest maja on gaasiküttega, kuid mitme peale tullakse kenasti toime. Kuid mõtted on ikka kodumaal – sinna jäid ju päris kodud, vanemad, sõbrad. Kogu elu. Lisaks sellele, et Marina töötab juba uue tööandja juures ning Anna leidis endale kiiresti rakendust restoranis kokana, on nad kogu aeg tegelenud vabatahtlikkuse alusel Ukraina abistamisega.

   Naiste eestvõttel on nii nende enda kui ka mujale Euroopasse sattunud ukrainlaste abiga kogutud hulk raha, mille eest on kodumaale saadetud sooje vormiriideid, autosid, kiivreid, droone, kuulikindlaid veste, kõrvaklappe ning isegi sääsetõrjevahendeid ja päevitusevastast kreemi. Asju, mille peale mõnusalt tugitoolis istudes ei tulekski, aga rindel on vaja sõna otseses mõttes kõike. Olgu öeldud, et kurikuulsa Slava Ukrainiga pole naistel mingit pistmist.

   Raske eesti keel

   Naiste sõnul pole nad eesti keelt enam kui aastaga siiski selgeks saanud, sest on kogu aeg millegagi hõivatud olnud ning keeruline põlisrahva keel nõuab süvenemist. Õnneks saab nende sõnul siin kenasti ka vene või inglise keelega hakkama, kuid eesti keele õpingud on järgmise poole aasta plaanis kindlasti sees. Seda enam, et üks äriloomekonkursi auhindu oli tasuta eesti ärikeele kursus. Viimane kulub eriti Annale ära, sest Marina saab oma töökohas vene keelega hakkama, aga ilma eesti ärikeeleta oleks esimesel karjääri teha võimatu. Midagi tervislikku Kui Anna ja Marina inglise keele kursustel kuulsid, et MTÜ Hands For Ukraine koos CAdFE ehk frankofoonia äriklubi ja FICE ehk välisinvestorite klubiga Eestis loomevõistluse korraldab, otsustasid nad kohe osaleda. Tõtt öelda – ega ettevõtlikke ukrainlannasid mõõduvõtul teab mis palju osa võtnudki. Kokku laekus neli äriideed, millest Anna oma kuulutati parimaks. Naist innustas eelkõige see, et peaauhinnaks lubati idee teostamiseks soetada vajalikud töövahendid, tuge raamatupidamiseks ning tootmispinna leidmiseks.

2. 2)

   „Lisaks sellele, et tahame 40 protsenti sissetulekust suunata Ukraina abistamisele, soovime Eestis arendada tervislike suupistete tarbimise kultuuri,“ avaldavad naised. Anna täpsustab, et kui tütar lasteaias suppi või hautatud kapsast ei söö, siis pakutakse talle seal selle asemel sõõrikut, pirukat või keeksilõiku. Aga ta pole neid samuti sööma harjunud. Tüdruk tahab näksida midagi, mis pole sellest ooperist – pontšikuid ja keeksi pole kunagi koju ostetud. „Nii mõtlesime, et peaks teistelegi pakkuma midagi tervislikku. Midagi, mida me Ukrainas elades sõime,“ täpsustab Anna. „Siinsete toidukaupade sisse on millegipärast väga tihti pandud suhkrut,“ imestab Marina. „Isegi leiva sisse pannakse suhkrut, me pole Eestis leidnud ühtki leivasorti, milles seda sees poleks! Ukrainas leiab suhkruvaba leiva igast supermarketist.“ Samuti imestasid naised, et siin pole võimalik leida suupistete valmistamiseks hädavajalikku tehnikat. Kõike tuleb tellida Lätist või Leedust. Isegi lihtlabaseid käsitsi kasutatavaid viilujataid pole võimalik niisama lihtsalt osta. „Fruitiki“ – nii liha kui puuviljasõpradele Ukrainlannade tervislikud suupisted koosnevad marineeritud ja kuivatatud kalkunilihast, kuivatatud pähklitest ja puuviljadest (ananass, apelsin, õun, kiivi ja pirn) ja kaheksast sordist pastilaast. Vaakumpakendis on seda kõike hea kaasa haarata, kui hommikusöögi aega väheks jääb. Ja kindlasti on seda kõike märksa tervislikum õhtul teleka ees kommide, keeksi ja kookide asemel nosida. Isegi mett pole lisatud, sest see ei pruugi allergikutele sobida. On nii tervele perele mõeldud vaakumpakendeid kui ka väiksemaid, mis taskusse mahuvad.

   „Me ei usu, et pagulasena on nüüd elu otsas ja edasi elada pole võimalik,“ kinnitab Anna. „Jah, raske on, aga Ukrainasse jäänutel on kordades raskem. Kui siin olles suunata oma energia nende abistamisele, hakkab endal kergem.“ Ukrainlannade loodud tervislikud suupisted näksimiseks nii suurtele kui väikestel

   Naiste tutvusringkonna rahvuskaaslastel läheb enamasti hästi, nad saavad kenasti hakkama, kuid jagub neidki, kes pole rahul. Eriti leiduvat neid aasta aega reisilaeval elanute seas, kel paluti kajutid vabastada. „Lisaks sellele, et arendame oma ettevõtmist, on nii minul kui ka Marinal töökohad. Ka need inimesed, kes olid laeval, töötasid ju kodumaal olles kusagil. Loogiline on, et kui olid vajalik Ukrainas, siis oled vajalik ka siin. Jah, on keeleprobleeme, aga isegi keelt oskamata on võimalik tööd leida, seda enam, et vene või inglise keelt valdab siin pea igaüks. Küsimus on lihtsalt selles, et need inimesed ei viitsi ennast pingutada,“ põrutab Anna. Kuigi juba kõvasti rohkem kui aasta Eestis, pole üllatusena ükski eestlane taibanud neid kostitada Mulgi kapsaste või kamaga. Loodetavasti on see kõik alles ees.