Tõsisem elulisem lugemine, aga see mees on palju näinud ja teinud. Kes autobiograafiaid raamatu kujul nagunii ostab, see artikkel hea väärtus…
” Mida sa mäletad podcast’ist, mille sina käima tõmbasid ja kus käisid peale sinu õiendamas Manona, Martin Helme ja mina?
Küllap tuli selle peale Ville Jehe tollasest juhtkonnast, kes teadis, et mul on raadiokogemus. Haarasingi kohe härjal sarvist. Algus oli jube keeruline, sinna kuuti andis ikka inimesi meelitada.
#### Ega sellel vist eriti kuulajaid olnud? Mäletan, et minu isa kuulas ja isa vend, aga see oli vist kõik.
Mida rohkem me neid tegime, seda rohkem kuulati. Kuigi, sellal ei olnud väga kombeks raadiot arvutist kuulata. Me olime kõvasti ajast eest. Väga lõbus oli igatahes, madistada sai kõvasti. Manona ja Martin möllasid ikka nii, et vähe ei olnud.”
On aeg hakata mõtlema väärika suremise peale. Miks hoida inimest elus, kui on näha, et ta on kas piinades või teistele inimestele koormaks? Lemmikloomad pannakse suht varakult magama, aga inimest hoitakse nagu sitta pilpa otsas.
Kas peaks ise ennast mürgitama või kusagilt kõrgelt alla hüppama, et kiiremini enda elu lõpetada? Ise küll ei plaani surma oodata, kui vanurina tunnen, et minu elu on ennast ammendanud. Õnneks on veel palju asju, mida enne ära teha tahan, aga mandudes surma ootmine ei ole üks neist.
Mul on tihti hommikuti samad mõtted peas, oleks võinud ärkamata jääda.
Selliseid artikleid nähes tuleb endiselt meelde see, et kui eelmine kord natuke tõsisemalt räägiti nendel teemadel, siis Priit Sibul võttis sel teemal üsna emotsionaalsel toonil osa, väites, et inimestel peab olema lubatud VÄÄRIKAL viisil surra, mitte lasta end eutaneerida. Tema oli siis igasuguse “inimene valib ise millal ja kuidas surra” variandi vastu, kuna see polevat väärikas.
Mida väärikat on piinlevas surmas tänapäeva Eestis? Meil räägitakse, et oleks vaja rohkem hospiitsikohti (varasemast tean, et Eestis olla hospiitsikohti haiglates vist alla 20 – Tallinnas ca 10 ja äkki nüüd Tartus ka?), aga neid kohti lihtsalt pole. Hospiitsi puhul räägitakse ka sellest, et leevendame inimese valu ja vaeva, teeme tema viimased elupäevad mugavaks, aga elus on haigusi, kus inimese valu ja vaevade leevendamine pole elu lõpus enam eriti võimalik. Nt osa vähihaigeid sureb tõesti vaikselt, aga osad surevad ikka suurtes piinades ja valudes – sellistes valudes, et ka kõige kangemad valuvaigistid enam ei aita ning morfiini antakse nii piiri peal (et kogemata inimest ära ei tapetaks). Mida väärikat saab sellises surmas olla? Piinelda, isegi kui inimene on selleks ajaks enamasti teadvuseta, aga oigab siiski?
Ma olen kahe käega selle poolt, et meil tuleb seda asja põhjalikult uurida ning kaaluda ning sellistele otsustele peaks eelnema kohtumised psühhiaatrite ning arstide komisjoniga (ning nt protseduur ise võib ju olla ka selline kus patsient on see, kes nupule vajutab/ravimi võtab ja arst seda talle ise ei anna), et vältida olukorda kus haigus justkui on veel ravitav või kus lapsed soovivad eakast inimesest vabaneda. Need kõik on riskid, mis tuleks läbi mõelda.
Aga tuleks ikkagi kaaluda seda, et raskelt haige inimene, keda enam ravida ei saa – et ta saaks ka äkki ise otsustada, millal ja kuidas tema viimane päev tuleb. Mitte iga haige ei tormaks siis seda võimalust kasutama – täpselt nii nagu abortidega ei otsusta iga naine juhuslikust rasedusest loobuda.
Ma tõesti ei saa aru sellest, miks me – või osa meie poliitikuid – vaatab valudega surijatele otsa ja väidab, et selline surm on väärikas ja kahtlemata parem kui patsiendi enda otsus oma surma üle.
Varem või hiljem tuleb see seadus vastu võtta. Esiteks kuna rahvastik vananeb, eluiga pikas perspektiivis tõuseb ja neid, kelle viimased aastad on piin, tuleb seega ainult juurde. Teiseks puhtalt inimlikust vaatenurgast võiks lubada inimesel ise oma elu üle otsustada, kui ta terviseliku seisundi tõttu on piinades või ootab nagunii iga hetk saabuda võivat surma.
5 comments
Tõsisem elulisem lugemine, aga see mees on palju näinud ja teinud. Kes autobiograafiaid raamatu kujul nagunii ostab, see artikkel hea väärtus…
” Mida sa mäletad podcast’ist, mille sina käima tõmbasid ja kus käisid peale sinu õiendamas Manona, Martin Helme ja mina?
Küllap tuli selle peale Ville Jehe tollasest juhtkonnast, kes teadis, et mul on raadiokogemus. Haarasingi kohe härjal sarvist. Algus oli jube keeruline, sinna kuuti andis ikka inimesi meelitada.
#### Ega sellel vist eriti kuulajaid olnud? Mäletan, et minu isa kuulas ja isa vend, aga see oli vist kõik.
Mida rohkem me neid tegime, seda rohkem kuulati. Kuigi, sellal ei olnud väga kombeks raadiot arvutist kuulata. Me olime kõvasti ajast eest. Väga lõbus oli igatahes, madistada sai kõvasti. Manona ja Martin möllasid ikka nii, et vähe ei olnud.”
On aeg hakata mõtlema väärika suremise peale. Miks hoida inimest elus, kui on näha, et ta on kas piinades või teistele inimestele koormaks? Lemmikloomad pannakse suht varakult magama, aga inimest hoitakse nagu sitta pilpa otsas.
Kas peaks ise ennast mürgitama või kusagilt kõrgelt alla hüppama, et kiiremini enda elu lõpetada? Ise küll ei plaani surma oodata, kui vanurina tunnen, et minu elu on ennast ammendanud. Õnneks on veel palju asju, mida enne ära teha tahan, aga mandudes surma ootmine ei ole üks neist.
Mul on tihti hommikuti samad mõtted peas, oleks võinud ärkamata jääda.
Selliseid artikleid nähes tuleb endiselt meelde see, et kui eelmine kord natuke tõsisemalt räägiti nendel teemadel, siis Priit Sibul võttis sel teemal üsna emotsionaalsel toonil osa, väites, et inimestel peab olema lubatud VÄÄRIKAL viisil surra, mitte lasta end eutaneerida. Tema oli siis igasuguse “inimene valib ise millal ja kuidas surra” variandi vastu, kuna see polevat väärikas.
Mida väärikat on piinlevas surmas tänapäeva Eestis? Meil räägitakse, et oleks vaja rohkem hospiitsikohti (varasemast tean, et Eestis olla hospiitsikohti haiglates vist alla 20 – Tallinnas ca 10 ja äkki nüüd Tartus ka?), aga neid kohti lihtsalt pole. Hospiitsi puhul räägitakse ka sellest, et leevendame inimese valu ja vaeva, teeme tema viimased elupäevad mugavaks, aga elus on haigusi, kus inimese valu ja vaevade leevendamine pole elu lõpus enam eriti võimalik. Nt osa vähihaigeid sureb tõesti vaikselt, aga osad surevad ikka suurtes piinades ja valudes – sellistes valudes, et ka kõige kangemad valuvaigistid enam ei aita ning morfiini antakse nii piiri peal (et kogemata inimest ära ei tapetaks). Mida väärikat saab sellises surmas olla? Piinelda, isegi kui inimene on selleks ajaks enamasti teadvuseta, aga oigab siiski?
Ma olen kahe käega selle poolt, et meil tuleb seda asja põhjalikult uurida ning kaaluda ning sellistele otsustele peaks eelnema kohtumised psühhiaatrite ning arstide komisjoniga (ning nt protseduur ise võib ju olla ka selline kus patsient on see, kes nupule vajutab/ravimi võtab ja arst seda talle ise ei anna), et vältida olukorda kus haigus justkui on veel ravitav või kus lapsed soovivad eakast inimesest vabaneda. Need kõik on riskid, mis tuleks läbi mõelda.
Aga tuleks ikkagi kaaluda seda, et raskelt haige inimene, keda enam ravida ei saa – et ta saaks ka äkki ise otsustada, millal ja kuidas tema viimane päev tuleb. Mitte iga haige ei tormaks siis seda võimalust kasutama – täpselt nii nagu abortidega ei otsusta iga naine juhuslikust rasedusest loobuda.
Ma tõesti ei saa aru sellest, miks me – või osa meie poliitikuid – vaatab valudega surijatele otsa ja väidab, et selline surm on väärikas ja kahtlemata parem kui patsiendi enda otsus oma surma üle.
Varem või hiljem tuleb see seadus vastu võtta. Esiteks kuna rahvastik vananeb, eluiga pikas perspektiivis tõuseb ja neid, kelle viimased aastad on piin, tuleb seega ainult juurde. Teiseks puhtalt inimlikust vaatenurgast võiks lubada inimesel ise oma elu üle otsustada, kui ta terviseliku seisundi tõttu on piinades või ootab nagunii iga hetk saabuda võivat surma.