Toomas Paul: ei ole võimalik tahta ainult lahedat ja lõbusat. Nukrus, kurbus, lein ja valu on eluks vajalikud

1 comment

1. ” Paanikahoog on nagu suitsuandur

   Aeg-ajalt tükib esile mõni piinarikas mälestus. Aju püüab meid kaitsta, et sama asja uuesti ei juhtuks. Mälestust ikka ja jälle elustades meenutab ta, kuidas sa eelmisel korral käitusid. Sinu halb enesetunne selle peale ei mängi aju jaoks erilist rolli, kuna tema on ju kohastunud sind elus hoidma, mitte sulle head enesetunnet tagama.

   Paanikahoog, ärevuse kõige intensiivsem vorm, tabab elu jooksul ligi veerandit meist. See on erakordselt tugev ja ebameeldiv tunne: süda klopib, raske on hingata ja inimest halvab hirm, et ta kaotab kontrolli.

   Piisab, et vaid murdosa kõigist paanikahoogudest meid kunagi päästis, ja aju kohastus vähimagi kahtluse korral ohulippu heiskama. Aju vaatepunktist võib põhjuseta paanikahoogu pidada valehäireks või märgiks, et süsteem töötab õigesti. Samal moel nagu suitsuandur pistab kisama kõrbema läinud röstsaia peale ja annab sellega märku, et on töökorras. Stressisüsteemi komme reageerida pigem rohkem kui vähem on eesmärgipärane ega ole viga.

   Tihti peetakse depressiooni ja stressi vallandajateks suhteid teistega – enamasti survestab meid ju psühhosotsiaalne stress. Ent aju vaatevinklist ja meditsiiniliste uuringute viimaste kümnendite raputavamate avastuste valguses vaadeldakse seda ka seoses bakterite ja viirustega. Depressiivsete sümptomite arenemise võime võib olla sügaval peituv kaitsemehhanism, mis muiste on meid päästnud nakkustest. Osa depressioone – küll mitte kõik – võib nimelt vallanduda immuunsüsteemi tõttu.

   Ameerika psühhiaatri Charles Raisoni arvates on stress kogu inimajaloo jooksul olnud keha usaldusväärne märguanne suurenenud ohust haigeks jääda. Immuunsüsteem kasutab keha energiast 15–20 protsenti ja on seega nii suur tarbija, et ei saa kogu aeg täistuuridel töötada. Ta peab valima, millal gaas põhja vajutada, ja stress annab märku, kui selleks on õige aeg. Aga vahel ka liiga tundlikult.

   See on väga põnev. Siinkohal sain vaid riivata neid uusi avastusi.

   Kõik on kõigega kummaliselt – või imeliselt – põimunud. Ei ole võimalik tahta ainult lahedat ja lõbusat. Nukrus ja kurbus, lein ja valu on eluks vajalikud. Kui valu edukalt elimineerida, muutud tundetuks zombiks.”