ONU HEINOD SIIN EI JÕLLITA Eesti esimese naistejõusaali omanik: viimane piisk karikasse oli siis, kui treener minu peale näpuga näitas ja naeris

by railnordica

5 comments

  1. Kuna ebameeldivad pilgud ja kohatud kommentaarid on paljudele naistele jõusaalis käies igaveseks peavaluks, avas kevadel Tallinnas uksed jõusaal, mis mõeldud üksnes naistele.

    See on Eestis esimene. „Me ei väida, et kõik mehed on nõmedad. Selliseid [ebameeldivaid] asju paratamatult aga juhtub. Kui vaadata näiteks kirju, mis me saanud oleme, siis on mingisugune grupp, kes ei saa üldse probleemist aru,“ sõnavad treeningsaali omanikud Andra Heinat (32) ja Karmen Meier (30).

    Naistejõusaali Wimin Fitness loonud Andra ja Karmen on kaks tavalist naist, kes pole olnud spordiga maast madalast seotud. Vastupidi. Andra igapäevatööks on hoopis kultuuri- ja noorteprojektidega tegelemine ning Karmen toimetab nantsalal. Sporti on nad õppinud nautima tasa ja targu. Mõlemad teavad omast kogemusest, mida tähendab võitlus nii kehakaalu kui vaimse tervise muredega.

    Andra sõnab, et on kehakaaluga jagelenud peaaegu terve oma elu. „Kogu aeg oli tunne, et tahaks trenni minna ja midagi teha. Samas, kui minna jõusaali kohale ja isegi kui tead, et keegi tegelikult ei vahi, oli ikka vastik tunne. Nõnda hakkasin algul käima ujumas – vesiaeroobikas, kus on vanemad prouad. See tundus justkui *safe zone* (turvatsoon – ingl. k.).“

    Kui ta sellega järje peale sai, võttis naine ühendust oma vana tuttavaga, kes on Karmeni elukaaslane. „Hakkasimegi siis Karmeniga koos trennis käima ja mõtlesime, kui äge see oleks, kui saaks käia sellises saalis, mis on privaatne, väike ja kus oleks ainult naised, et tunda end natuke julgemalt ja hubasemalt,“ sõnab Andra.

    Karmen lisab, et teistes riikides on ainult naistele mõeldud jõusaalid üsna tavapärased, Eestis mingil põhjusel aga veel mitte. Olles elanud mõnda aega Soomes, teab ta öelda, et põhjanaabritelgi on ka kõige tavalisematel kommertssaalidel eraldi naistetuba. „Seal oli alati nii *chill* ja tore. Vahet üldiselt polegi, kas keegi sind vaatab või ei vaata – minu jaoks olid hirmsad need suured musklis mehed. Ja siis lähed sinna, et hakata nende keskel mingeid asju tegema… Selles naistetoas oli aga hoopis teine õhkkond. Mul on probleeme ärevusega ja rahvarohketes kohtades olemisega. Eestisse tagasi tulles ja

    kommertssaalides, kus on palju inimesi, käies hakkasin tundma paanikat. Ma ei tundnud end hästi,“ avaldab ta.

    **Kus viga näed laita, seal tule ja aita**

    Taoliste murede ja mõtetega on naiste sõnul kimpus paljud. Karmen arutleb: „Selleks, et ärevushäireid ja masendust ning kõiki selliseid vaimse tervise probleeme kontrolli all hoida, on füüsiline aktiivsus number üks. Kui seda ei julge või ei saa teha, tekib nagu nõiaring.“

    Olles kuulnud, et huvi vaid naistele mõeldud treeningsaali vastu on suur, otsustasidki nad Eesti turul oleva puudujäägi ise täita. Kõige keerulisemaks väljakutseks jõusaali rajamisel oli sobivate ruumide leidmine.

    „Mõtlesimegi võtta esialgu väikesed ruumid ja proovida, et kui nõudlust rohkem, saame muretseda ka suuremad ruumid,“ jutustab Karmen. Naised sõnavad, et praegune jõusaal on küll pisike ja sealt ei leia ka kõiki treeningseadmeid nagu mõnes suuremas spordiklubis, kuid seal on siiski olemas kõik hädavajalik põhiliste lihasgruppide treenimiseks. Tiimis on ka personaaltreener, kes on valmis kõiki kliente nõu ja jõuga abistama.

    Teadagi pole jõusaali rajamine – arvestades juba üsna kalleid treeningseadmeid – kaugeltki mitte odav lõbu. Seda enam, et üüripinnal oli vaja teha ka remonti. Peamine rahaline panus tuli aga naiste enda säästudest. Täpsemaid summasid naised ütlema ei kipu, ent annavad mõista, et alati on võimalusi ka odavamalt läbi ajada. „Mõned masinad on kasutatud, mõned uued,“ räägib Karmen. Ometi kinnitavad mõlemad, et ettevõtmine tasub end ära. „Meie kõige suurem hirm oligi, et jääme kuidagi miinusesse või peame hakkama oma taskust veel juurde panema, ent seda ohtu pole. Trend läheb vaid positiivses suunas,“ kinnitab ta.

    **Hüppelaud julguse kogumiseks**

    Jõusaali omanikud sõnavad, et on palju inimesi, kel rahvarohketes kohtades treenimisega probleeme pole. Sealjuures pole aga vähemtähtsamad ka nende inimeste tunded, kellele suures rahvahulgas sportimine ebameeldivust tekitab.

    „Olen eri inimestega jõusaalis jõllitamisest vestelnud. Mõni ütleb, et las inimesed vaatavad, savi, tehku pilti ka,“ ütleb Karmen. Ometi võib algaja, kes võitleb näiteks ülekaaluga ega tunne end trenni tehes veel kuigi enesekindlalt, end rahvarohkes saalis üsna ebamugavalt tunda.

    Karmen jagab oma kogemust: „Olen olnud terve oma elu ülekaalus. Nüüd tänu treeningule, elustiili muutmisele ja vaimse tervise paranemisele olen saanud normaalkaalu. Mäletan aga, kuidas läksin suures ülekaalus olles jõusaali. Jooksin parasjagu lindil, kui minu taga näitas personaaltreeneri särgiga töötaja teisele töötajale minu peale näpuga ja nad naersid minu üle. Seejärel pöördus ta minu poole – pealtnäha hästi sõbralikult – ja küsis, kas mul on abi vaja. Nemad arvasid, et ma näpuga näitamist ei näinud. Ometi nägin seda akna peegeldusest. Rohkem ma sinna ilmselgelt ei läinud. Usun, et selliseid olukordi on ette tulnud paljudel.“

    Karmen lisab: „Me ei väida, et kõik mehed on nõmedad. Selliseid [ebameeldivaid] asju paratamatult aga juhtub. Kui vaadata näiteks kirju, mis me saanud oleme, siis on mingisugune grupp, kes ei saa üldse probleemist aru. Ja selle pärast ongi meil vaja eraldi naiste jõusaali. On justkui suhtumine, et mis sa siis tuled end jõusaali näitama, kui kriitikat ei talu… Usun, et paljud naised on seda kogenud.“

    Ka Andra sõnab, et on tundnud end justkui samasuguses lõksus olevat. „Mina olen samamoodi palju vaimse tervisega tegelenud ja kõik muudkui soovitasid, et hakka spordiga tegelema, mine jõusaali või tee midagi. Kui sa lähed sinna ja tunned, et vaimne tervis läheb palju hullemaks, siis… See on pigem eneseväärtuse ja enesehinnangu teema, ent minus tõmbas jõusaalis käimine need automaatselt alla.“

    Jõusaali omanikud sõnavad, et nende missiooniks ongi luua võimalusi, et sookaaslased saaksid jõusaalis käia ilma stressi, hirmu ja häbitundeta, muutudes seeläbi julgemaks ning enesekindlamaks. Andra sõnul võib seda nimetada ka hüppelauaks enne suurde jõusaali minemist.

    Koht, kus moslemnaised ei pea end katma

    Naised räägivad, et nende saalis käib kõiksugu naisi. „Käib ka selliseid gruppe, mille peale esmalt isegi ei tulnud. Näiteks olid esimesed kaks klienti moslemid. Siis hakkasin mõtlema, et nad ei saagi ju Eesti tavalisse saali ilma end katmata minna. Siin nad ei pea seda tegema ja võivad end vabalt tunda ning sporti teha. Käib ka inimesi, kes pole kaua trennis käinud ja võitlevad näiteks ülekaaluga, ent ei julge veel suurde saali minna. On ka noori, kes lihtsalt eelistavad privaatsust,“ sõnab Karmen. Andra lisab, et nende juures käib veel üks grupp naisi. „Need on naised, kes on kannatanud koduvägivalla all. Nad on meile kirjutanud ja südamest tänanud. Nad on öelnud, et tahaksid teha trenni, et saada juurde füüsilist jõudu. Ometi kui nad jõusaali lähevad ja neid suuri ning tugevaid mehi näevad, tekitab see neis juba refleksist hirmu. Meie juures on neil võimalus treenida end lõpuks nii, et nad tunnevad end mugavalt.

  2. Aga kui mees ennast naiseks peab, mis on tänapäeva ühiskonnas juba üsna tavaline nähtus, siis võib minna?

Leave a Reply