> …et Eesti tingimustes tagaks huumuse säilimise kasutuskord, kus viiele aastale põllupidamisele järgneks kümme aastat loomade karjatamist (see ei ole teaduslik arvutus, vaid kõhutunne väheste olemasolevate arvandmete baasil).
> Eestis oleks see ehk isegi teoreetiliselt mõeldav, kuid tooks kaasa loomulikult toidu mitmekordse hinnatõusu ja põllumajanduse efektiivsuse ja konkurentsivõime kadumise. Euroopas (rääkimata kogu maailmast) aga ei ole nii palju maad, et kogu rahvastikku jätkusuutlikult toita; eeldatavasti peaks selleks olema elanikkond alla 1 miljardi.
> Lohutuseks võin öelda niipalju, et suures plaanis ei sõltu meie tegemistest niikuinii miski. Kõigi eelduste kohaselt võime ka Eestis juba lähikümnenditel oodata miljoneid näljahädalisi, keda ei huvita ei jätkusuutlikkus, loodushoid ega kohalik rahvas ja kes teevad maa paljaks nagu rändtirtsuparv. Ühel hetkel aga väheneb rahvaarv niikuinii Maa taluvuspiirini – aga selleks ajaks on ilmselt kadunud ka meie tsivilisatsioon.
Lõppude lõpuks fakt on see, et maa kliima muutub. Kas see on inimtekkeline või mitte, ei tohiks olla mingi arutelu punkt.
Küsimus on selles, et mida me inimkonnana ette võtame.
2 comments
https://www.aripaev.ee/arvamused/2023/08/04/vastukaja-keskkonna-eest-seisjad-suudistavad-pollumehi-asjatult
Ma olen selle tüübi paadis:
> …et Eesti tingimustes tagaks huumuse säilimise kasutuskord, kus viiele aastale põllupidamisele järgneks kümme aastat loomade karjatamist (see ei ole teaduslik arvutus, vaid kõhutunne väheste olemasolevate arvandmete baasil).
> Eestis oleks see ehk isegi teoreetiliselt mõeldav, kuid tooks kaasa loomulikult toidu mitmekordse hinnatõusu ja põllumajanduse efektiivsuse ja konkurentsivõime kadumise. Euroopas (rääkimata kogu maailmast) aga ei ole nii palju maad, et kogu rahvastikku jätkusuutlikult toita; eeldatavasti peaks selleks olema elanikkond alla 1 miljardi.
> Lohutuseks võin öelda niipalju, et suures plaanis ei sõltu meie tegemistest niikuinii miski. Kõigi eelduste kohaselt võime ka Eestis juba lähikümnenditel oodata miljoneid näljahädalisi, keda ei huvita ei jätkusuutlikkus, loodushoid ega kohalik rahvas ja kes teevad maa paljaks nagu rändtirtsuparv. Ühel hetkel aga väheneb rahvaarv niikuinii Maa taluvuspiirini – aga selleks ajaks on ilmselt kadunud ka meie tsivilisatsioon.
Lõppude lõpuks fakt on see, et maa kliima muutub. Kas see on inimtekkeline või mitte, ei tohiks olla mingi arutelu punkt.
Küsimus on selles, et mida me inimkonnana ette võtame.