Sildistatud kui “varia”, sest uudis see ei tohiks enam olla. 🙂
Mati Laur on ajakirjas Tuna avaldanud pika ja huvitava artikli 18. sajandi maarahva abielu eelsetest suhetest.
Materjalina on ta kasutanud kohtutoimikuid, kuna seal lahendati vaidlusi vallaslaste, alimentide, abielust keeldumise ja muude teemade üle.
Autor järeldab, et Liivimaa talurahvas elas üsna vabameelselt, kiriku õpetustest palju kinni pidamata. Kirik omakorda küll nõudis õpetuste järgimist, aga arvestas asjaoluga, et niikuinii tehakse teisiti.
Levinud käitusmismuster talurahva seas oli abiellumine pärast seda, kui rasedus tekkinud oli. Nimelt peeti paari võimet lapsi saada niivõrd oluliseks, et kirikuseadused sobis pigem tahaplaanile lükata.
Lisaks kohtumaterjalidele, mis paistavad olevat rikkalikud olnud, uuris autor natuke pastor Hupeli kirjutisi, kes üritas ammusel ajal uurida, mida maarahvas neitsilikkusest arvab – ning sai teada, et midagi nad ei arva. Termin oli nende jaoks võõras ja seda pidi seletama. Hupeli küsitlusele vastanud kaldusid arvama et, neitsi kindlaim tunnusmärk on tanu puudumine (abielus mitte olemine). Ka ristiusu pühak Neitsi Maarjat ei tuntud neitsilikkuse kaudu, vaid Jumalaemana. Artikli autor võttis Hupeli avastuste kontrollimiseks kõrvale Poola uuringud, kus jõuti sõltumatult sama järelduseni.
Ehal käimise praktika kohta 18. sajandil ühtegi tõendit välja ei tulnud, tõenäoliselt on komme hilisem. Õitsil käimisel (hobuste öisel karjatamisel) toimunud seksuaalsuhetest on aga materjalides märk maas.
On tähelepanuväärne, et kõrgematel seisustel oli talurahvaga võrreldes seksuaalvabadusi märksa vähem.
Ka ühel minu esivanemal 18. sajandil oli kirikuraamatu järgi korduvalt hooramise eest trahvi määratud.
2 comments
Sildistatud kui “varia”, sest uudis see ei tohiks enam olla. 🙂
Mati Laur on ajakirjas Tuna avaldanud pika ja huvitava artikli 18. sajandi maarahva abielu eelsetest suhetest.
Materjalina on ta kasutanud kohtutoimikuid, kuna seal lahendati vaidlusi vallaslaste, alimentide, abielust keeldumise ja muude teemade üle.
Autor järeldab, et Liivimaa talurahvas elas üsna vabameelselt, kiriku õpetustest palju kinni pidamata. Kirik omakorda küll nõudis õpetuste järgimist, aga arvestas asjaoluga, et niikuinii tehakse teisiti.
Levinud käitusmismuster talurahva seas oli abiellumine pärast seda, kui rasedus tekkinud oli. Nimelt peeti paari võimet lapsi saada niivõrd oluliseks, et kirikuseadused sobis pigem tahaplaanile lükata.
Lisaks kohtumaterjalidele, mis paistavad olevat rikkalikud olnud, uuris autor natuke pastor Hupeli kirjutisi, kes üritas ammusel ajal uurida, mida maarahvas neitsilikkusest arvab – ning sai teada, et midagi nad ei arva. Termin oli nende jaoks võõras ja seda pidi seletama. Hupeli küsitlusele vastanud kaldusid arvama et, neitsi kindlaim tunnusmärk on tanu puudumine (abielus mitte olemine). Ka ristiusu pühak Neitsi Maarjat ei tuntud neitsilikkuse kaudu, vaid Jumalaemana. Artikli autor võttis Hupeli avastuste kontrollimiseks kõrvale Poola uuringud, kus jõuti sõltumatult sama järelduseni.
Ehal käimise praktika kohta 18. sajandil ühtegi tõendit välja ei tulnud, tõenäoliselt on komme hilisem. Õitsil käimisel (hobuste öisel karjatamisel) toimunud seksuaalsuhetest on aga materjalides märk maas.
On tähelepanuväärne, et kõrgematel seisustel oli talurahvaga võrreldes seksuaalvabadusi märksa vähem.
Ka ühel minu esivanemal 18. sajandil oli kirikuraamatu järgi korduvalt hooramise eest trahvi määratud.