Pealtnäha hakkajad noored ärimehed, igal oma firma taskus, otsisid töötajaid näiteks külapoe eest, bussijaamast ja sotsiaalmajast. Potentsiaalsed töötajad pidid olema vähemalt 21-aastased, maksehäireteta ja võimalikult digivõõrad.
27-aastane Kevin Gabriel Matthias Kadakas, 21-aastane Karl Veskimägi ja 27-aastane Indrek Jõemetsa leidsid üles need kõige haavatavamad, petsid välja nende ID-kaardid ja paroolid ning võtsid tuhandeid eurosid laenu.
Äraspidine diil
Tunamullu 17. veebruaril oli kümmekonna miinuskraadiga krõbe talveilm. Kaheliitrise õlle kulistanud Rein* (ohvrite nimed on loos muudetud) puhkas Pärnus Martensi Rimi kõrval pingil jalga. Rein elab maal, aeg-ajalt sõidab aga asjatoimetusteks bussiga linna. Olgu selleks siis poetiir või pangas raha järel käimine. Toona 49aastase Reinu teadmised digimaailmast on olematud. Helistamiseks on tal nuppudega telefon ja internetti pole tal kunagi asja olnud. Raske puudega mees elatub sotsiaaltoetustest.
Tol veebruarikuu kolmapäeval tulnud Reinuga Martensi Rimi kõrvale juttu tegema kaks noormeest. Muu tühja-tähja vahel küsis ennast Egoniks nimetanud Kadakas temalt ID-kaarti ja selle paroole. Pakkus selle eest 500 eurot. “Mina olen väga väikese sissetulekuga ja mulle tundus see hea võimalus paremini elada,” põhjendas mees, miks ta pakkumisega nõustus, hiljem tunnistust andes. “Kui ta oleks öelnud, et ta teeb midagi ebaseaduslikku kaardiga või petab kedagi, siis ma ei oleks kohe kindlasti andnud talle seda. Mina tean, et ID-kaardiga saab pangas käia ja sealt raha välja võtta, kuid ma ei tea, et sellega saab teise nimele laenu võtta.”
ID-kaarti Reinul polnud. Kadakas ja Veskimägi viisid ta samal päeval tol ajal Aida tänaval asunud politsei- ja piirivalveameti kontorisse dokumenti taotlema. Andsid talle kaasa 65 eurot ja käskisid teha kiirdokumendi. Paari päeva pärast käisid nad Reinul kodus järel ja sõidutasid ta pealinna dokumenti tooma. Dokument ja sellega kaasas olnud paroolid jäid Kadaka ja Veskimäe kätte.
Sealtmaalt oleks Rein justkui unest ärganud ja üüratu digipöörde teinud. Siiani pangakaartigi mitte kasutanud ja passiga sularaha järel käinud mehe ID-kaart läks aktiivsesse kasutusse. Tema nimel avati elektrooniliselt eri pankades arvelduskontod ja võeti laene ligikaudu 18 000 euro eest: Bondora, TF Bank, LHV, Coop Finants.
Selleks, et laenufirmade kontroll läbida, tekitasid sulid Reinule maksu- ja tolliametis töötamise ajaloo. Sinna tehtud kannete järgi oli Rein justkui töötanud näiteks ehitusettevõttena registreeritud osaühingus Blckbuild, Kadakale kuuluvas Klabaramas ja büroohaldusega tegelevas Karl Veskimäe juhitavas Veskimägi Grupp OÜs.
Laenusummad laekusid Reinu nimele tehtud uuele arvelduskontole.
See, kuhu raha sealt edasi läks ja kus lõpetas, on paras sasipundar: see liikus osaühingule Percoest, mille juhatusse kuulub Indrek Jõemetsa, siis Reinu Swedbanki kontole, sealt Blckbuildile, mille kontolt see sularahas välja võeti. Viimasele tehtud ülekandega jäeti mulje, nagu Rein maksaks ehitusettevõttele arveid.
Reinu nimel telliti e-poodidest ka järelmaksuga telefone (Apple, Samsung) ja seikluskaamera.
Võidujooks ajaga
Äriregistri andmete järgi ei ole Blckbuild loo peategelastega seotud. Uurimisdokumentidest ei tule selle seotus samuti kuidagi välja. Kui siinkirjutaja helistas Blckbuildi juhile Lauri Loosaarele ja küsis Reinule esitatud arvete kohta, väitis mees, et firma ei ole tegev ja tema ei tea kogu sellest asjast mitte kui midagi.
Lääne ringkonnaprokurör Triin Tumala selgitas, et sellesse lülisse ei süvenetud põhjalikumalt, sest aega oli vähe ja tõendeid kurikaelte vastutusele võtmiseks jagus. “Prokuratuuri jaoks oli selle juhtumi puhul oluline teo toimepanijad kiiresti vastutusele võtta ning nende kuritegelikule käitumisele piir panna, et järgmised inimesed ei langeks noormeeste kelmuse ohvriks,” lausus Tumala.
Prokuröri ütlust mööda valitseb niisuguste kriminaalasjade puhul oht, et laenuandjad lähevad kannatanu vastu kohtusse, et nõuda neilt välja raha, mille kurjategijad kannatanu teadmata tema nimele taotlesid. “Seega piltlikult öeldes jookseme kriminaalasja uurimisel ajaga võidu,” märkis prokurör. Kui selline kelmus, nagu siin juttu on, õnnestub kohtus tõestada, tehakse kannatanuks tunnistamise määrus ja laenatud raha peab tagasi maksma see, kes selle päriselt võttis.
Õigel ajal õiges kohas. Või kas ikka?
Taavi* hängis sõpradega 2021. aasta veebruarikuu viimasel päeval Vändra Konsumi ees, kui tuttav külamees ta taaraautomaadi juurde kutsus. Tumeda Audiga poe ette sõitnud ja ennast Tanelina tutvustanud Indrek Jõemetsa küsis sigaretile tuld ja pakkus nii muuseas taaraga askeldavale mehele tööd. Viimane ei olnud huvitatud. Nüüd tuligi mängu töötu Taavi, kes parasjagu tööd vajas. Pakkuda oli laotöö Tallinnas. Palk 1500 kuni 3000 eurot ning elamise ja transpordi eest hoolitseb tööandja.
Selleks, et pealinnas tööd alustada, Taavil raha polnud, kuid Jõemetsa lubas avanssi. “Pakkumine tundus ahvatlev ja pakkus huvi,” rääkis Taavi hiljem uurijatele.
Mõne päeva pärast saadi uuesti sama poe ees kokku. Seekord tulid ärimehed Tarmo ja Tanel, kes tegelikult olid Kevin Kadakas ja Indrek Jõemetsa, kohale tumehalli linnamaasturi Nissan Qashqaiga. Reinu nimel laenatud raha põles siis juba heleda leegiga. Uurimise käigus sai selgeks, et tegemist oli üürimasinaga. Auto rentis Kadakas, kes sellega nädala jagu ringi vuras.
Taavi sõitis tulevaste tööandjatega Pärnusse. Tööasjadest rääkides küsis Jõemetsa tema ID-kaarti ja paroole. Muuseas uuriti ka seda, ega inkassofirmat turjal ole.
ID-kaart oli Taavil olemas, kuid paroole polnud. Jõemetsa sõnutsi aga ei saavat ilma nendeta töölepingut sõlmida. Taavile anti kümme eurot näppu ning viidi politsei- ja piirivalveameti teenindusse uusi paroole saama. Seejärel andis Taavi oma ID-kaardi koos paroolidega nende kätte. Tuli välja, et Taavil ei ole ka internetipanka. Sulid väitsid, et neidki paroole on mehe tööle vormistamiseks tarvis, ning viisid ta Pärnu SEB panga kontorisse. “Minul oli teadmine, et neid on vaja minu tööle vormistamiseks. Ma ei ole ise kunagi internetipanka kasutanud ega tea, miks seda võiks üldse vaja olla,” ütles toona 41aastane mees hiljem uurijatele.
Kui peatse töölesaamise üle rõõmustanud Taavi uudist oma tädile rääkis, lõi viimasel dokumendi ja paroolide osa kuuldes kohe ohutuli põlema ja Taavi lähedased lasid tema ID-kaardi blokeerida.
Enne jõudsid aga Kadakas, Veskimägi ja Jõemetsa esitada Taavi nimel Bestcredit OÜ-le laenutaotluse summas 3700 eurot. Taotlus jäi aga rahuldamata, sest nad esitasid võltsitud kontoväljavõtte. Täpsemalt oli võetud Veskimäe väljavõte, milles muudeti nimi, kontaktandmed ning märkimisväärselt ka kontoväljavõtte sisu, üritades jätta töötust Taavist laenuandjale ettekujutuse kui maksejõulisest isikust.
2)
Legend PRIA toetusega betoonifirmast
Reinu rahakraanid olid kinni ja Taaviga läks plaan vett vedama. Aprilli lõpus helistasid hamba verele saanud ärikad väikeses maakohas asuva sotsiaalmaja perenaisele. Nad küsisid ühe kindla elaniku kohta.
Väitsid, et soovivad talle tööd pakkuda. Too elanik viibis aga haiglas. Seepeale uurisid nad, kas perenaine oskab kedagi teist töökat soovitada. Perenaine soovitas Vellot*.
Praeguseks 80aastane, toona paar aastat noorem Vello oli päri ja ootas pakkumist põnevusega. Järgmine päev, pühapäeval juba tööpakkujad helistasidki. Lepiti kokku, et suurte plaanidega ärimehed tulevad esmaspäeval tema juurest läbi ja räägivad asjast lähemalt. Esmaspäeval olidki mehed ukse taga. Seekord tutvustas Kevin end õige nimega.
Nad rääkinud, et neil on plaanis teha sinnasamma maakohta betoonifirma. Vellole pakuti valvuri kohta: istub oma soojakus ja kirjutab koormaid üles. Palgaks lubanud Kadakas neli eurot tunnis, seda ümbrikus ja iga kahe nädala tagant.
Peale esmast kohtumist olid tööpakkujad paar nädalat kadunud. Vello jõudis muretsema hakatagi: ta oli mõtte püsivast tööst juba omaks võtnud. Ühel maikuu pühapäeval aga oodatud kõne tuli. Vello leppis tulevaste tööandjatega kokku kohtumise. Ta sai Kadaka ja Veskimäega kokku sealsamas külas garaažide juures. Räägiti tööst ja tutvuti tulevase betoonifirma ruumidega.
Seejärel tulnud mehed lagedale jutuga, et tahavad betooniettevõtte loomiseks saada PRIA-lt toetust. Selleks olevat vaja ka Vello allkirja. Allkirja eest pakkusid nad Vellole 500 eurot. Heausklik vanahärra ei osanud halba kahtlustada ja andis sulidele oma dokumendi ühes salasõnadega. Jutt betoonifirmast ja PRIAst oli ilmselge väljamõeldis. Tegelikult oli kelmidel vaja uut rahasüsti.Sealsamas autos lükati vanahärra dokument arvutisse ja sõlmiti CoopPank ASiga arvelduskonto leping ning esitati Coop Finantsile laenutaotlus summas 3000 eurot. Taotlus jäeti rahuldamata. Lubatud 500 eurot Vello ei saanud, selle pidi ta saama siis, kui PRIA annab rohelise tule.
Süüd ei olnud raske tõendada
Mai keskpaigaks oli sulidel jalgealune juba tuline, politseil oli pilt Kadaka, Veskimäe ja Jõemetsa tegevusest selgeks saanud ja nad nabiti kinni. Reinu, Taavi ja Vello juttu kinnitasid turvakaamera salvestised, kõnelogid, pangaväljavõtted. Jälgede peitmisele ei paistnud nad eriti rõhku panevat. Näiteks Kadakas helistas Vellole samalt numbrilt, mis ta politseile oma kontakttelefonina andis, ja tellis Reinu nimel pangakaarte enda aadressile.
Prokuratuur ja süüdistatavad läksid kohtus kokkuleppele: kolm meest võtsid süü omaks ja nõustusid korvama tekitatud kahju. See tähendab, et kõik laenud kirjutati petturite nimele. Pärnu maakohus mõistis aasta alguses Kadaka, Veskimäe ja Jõemetsa süüdi teise inimese dokumentide kuritarvitamises, dokumentide võltsimises ja arvutikelmuses.
Kadaka mõistis kohus samas asjas süüdi veel korduvas kriminaalses joobes autojuhtimises. Kadakas jäi politseile täis peaga roolis vahele 9. augustil 2020 ja 2. märtsil 2022, joove oli vastavalt 1,69 ja 1,82 promilli.
Veskimäe mõistis kohus süüdi veel selle eest, et ta kasvatas mullu garaažis seitset kanepitaime, mille politseinikud läbiotsimise järel ära viisid.
Varem kriminaalkorras karistamata Kadakas ja Veskimägi said liitkaristusena aasta ja kümme kuud tingimisi vangistust, Jõemetsale mõistis kohus kaheksa kuu pikkuse tingimisi vangistuse.
Kadakal tuleb kahe ja Jõemetsal ühe aasta jooksul alluda käitumiskontrollile. Veskimäele käitumiskontrolli ei määratud, kuid ta peab vangimaja vältimiseks suutma hoiduda kahe ja poole aasta jooksul kuritegude toimepanemisest.
Pärnu maakohtust kinnitati, et kriminaalhooldaja ei ole noormeeste kohta kohtule erakorralisi ettekandeid teinud. Seega võib eeldada, et kriminaalhooldus on rahuldavalt kulgenud.
Kevin Kadakas jäi Pärnu Postimehe ajakirjaniku küsimustele vastates Reinu juhtumi keskseks ja väitis, et ID-kaartide väljapetmine ei ole korrektne väide. “Inimene andis selleks nõusoleku, et teenida ja jagada minuga hõlptulu, hiljem tõstis lihtsalt käed üles,” märkis ta. Veel ütles ta, et ei tegele enam sellist laadi asjadega ja kahetseb kordasaadetut.
Laenufirmad: Kontroll on piisav
Suurem osa Eesti laenulepingutest sõlmitakse elektrooniliselt ja laenufirmad tuvastavad laenutaotlejad peamiselt digitaalselt. Isikud tuvastab ja laenutaotlusi vaatab läbi automatsüsteem. Automaatsüsteemi kasutab Raha24 kaubamärgi alt laenu pakkuv BB
Finance laenu- ja makseosakonna juhi Aljona Treibergi ütlust
mööda just selle tõhususe ja turvalisuse tõttu. Et Raha24st laenu saada, peab tema sõnul olema korralik maksekäitumine, püsiv sissetulek ja Eesti residentsus. Ohumärkide tuvastamisest ei taha Treiberk rääkida, et kurikaeltele mitte ideid anda.
“Võimalikele pettustele või identiteedi kuritarvitusele viitavaid vihjeid võtame väga tõsiselt ning kontrollime kättesaadavate võimaluste piires,” nentis Treiberk. Kui kuritegelikele tunnustele viitavad asjaolud ilmnevad, tehakse tema kinnitusel koostööd politseiga.
“Ainuüksi elektroonilise isikutuvastuse vahendi ja digiallkirja kasutamine ei anna alust kahtlustada identiteedi kuritarvitamist või pettust,” lisas laenufirma makseosakonna juht. “Laenulepingute koguarvu silmas pidades on identiteedi kuritarvitamise juhud siiski erandlikud.”
Coop Finants teeb Coop Panga kommunikatsioonijuhi Katre Tatriki sõnul kõigile väikelaenu taotlejatele kontoväljavõtte kontrolli olenemata laenusummast. “Positiivse laenuotsuse saamiseks peavad konto väljavõtte kontrollid kinnitama laenutaotleja krediidivõimekust ja korrektset maksekäitumist,” märkis Tatrik.
Sulid tegid Reinu nimele taotluse ühel päeval kümmekonda laenufirmasse. Kokku saadi laenu ligi 18 000 eurot. Kui laenufirmadel oleks ligipääs infole, kust ja kui palju inimene juba laenanud on, aitaks see paremini maksevõimekust hinnata. Kuid sellist infot finantsettevõtted tulenevalt andmekaitseseadusest omavahel jagada ei tohi.
Kõige suurem abi on teadlikkus
Selleks, et vältida sääraste finantspettuste ohvriks langemist, aitab eelkõige teadmine, et oma dokumenti ei tohi võõraste kätte usaldada.
Mis ajast tavalisi sulisid ja vargaid ettevõtjateks kutsutakse?
3 comments
Pealtnäha hakkajad noored ärimehed, igal oma firma taskus, otsisid töötajaid näiteks külapoe eest, bussijaamast ja sotsiaalmajast. Potentsiaalsed töötajad pidid olema vähemalt 21-aastased, maksehäireteta ja võimalikult digivõõrad.
27-aastane Kevin Gabriel Matthias Kadakas, 21-aastane Karl Veskimägi ja 27-aastane Indrek Jõemetsa leidsid üles need kõige haavatavamad, petsid välja nende ID-kaardid ja paroolid ning võtsid tuhandeid eurosid laenu.
Äraspidine diil
Tunamullu 17. veebruaril oli kümmekonna miinuskraadiga krõbe talveilm. Kaheliitrise õlle kulistanud Rein* (ohvrite nimed on loos muudetud) puhkas Pärnus Martensi Rimi kõrval pingil jalga. Rein elab maal, aeg-ajalt sõidab aga asjatoimetusteks bussiga linna. Olgu selleks siis poetiir või pangas raha järel käimine. Toona 49aastase Reinu teadmised digimaailmast on olematud. Helistamiseks on tal nuppudega telefon ja internetti pole tal kunagi asja olnud. Raske puudega mees elatub sotsiaaltoetustest.
Tol veebruarikuu kolmapäeval tulnud Reinuga Martensi Rimi kõrvale juttu tegema kaks noormeest. Muu tühja-tähja vahel küsis ennast Egoniks nimetanud Kadakas temalt ID-kaarti ja selle paroole. Pakkus selle eest 500 eurot. “Mina olen väga väikese sissetulekuga ja mulle tundus see hea võimalus paremini elada,” põhjendas mees, miks ta pakkumisega nõustus, hiljem tunnistust andes. “Kui ta oleks öelnud, et ta teeb midagi ebaseaduslikku kaardiga või petab kedagi, siis ma ei oleks kohe kindlasti andnud talle seda. Mina tean, et ID-kaardiga saab pangas käia ja sealt raha välja võtta, kuid ma ei tea, et sellega saab teise nimele laenu võtta.”
ID-kaarti Reinul polnud. Kadakas ja Veskimägi viisid ta samal päeval tol ajal Aida tänaval asunud politsei- ja piirivalveameti kontorisse dokumenti taotlema. Andsid talle kaasa 65 eurot ja käskisid teha kiirdokumendi. Paari päeva pärast käisid nad Reinul kodus järel ja sõidutasid ta pealinna dokumenti tooma. Dokument ja sellega kaasas olnud paroolid jäid Kadaka ja Veskimäe kätte.
Sealtmaalt oleks Rein justkui unest ärganud ja üüratu digipöörde teinud. Siiani pangakaartigi mitte kasutanud ja passiga sularaha järel käinud mehe ID-kaart läks aktiivsesse kasutusse. Tema nimel avati elektrooniliselt eri pankades arvelduskontod ja võeti laene ligikaudu 18 000 euro eest: Bondora, TF Bank, LHV, Coop Finants.
Selleks, et laenufirmade kontroll läbida, tekitasid sulid Reinule maksu- ja tolliametis töötamise ajaloo. Sinna tehtud kannete järgi oli Rein justkui töötanud näiteks ehitusettevõttena registreeritud osaühingus Blckbuild, Kadakale kuuluvas Klabaramas ja büroohaldusega tegelevas Karl Veskimäe juhitavas Veskimägi Grupp OÜs.
Laenusummad laekusid Reinu nimele tehtud uuele arvelduskontole.
See, kuhu raha sealt edasi läks ja kus lõpetas, on paras sasipundar: see liikus osaühingule Percoest, mille juhatusse kuulub Indrek Jõemetsa, siis Reinu Swedbanki kontole, sealt Blckbuildile, mille kontolt see sularahas välja võeti. Viimasele tehtud ülekandega jäeti mulje, nagu Rein maksaks ehitusettevõttele arveid.
Reinu nimel telliti e-poodidest ka järelmaksuga telefone (Apple, Samsung) ja seikluskaamera.
Võidujooks ajaga
Äriregistri andmete järgi ei ole Blckbuild loo peategelastega seotud. Uurimisdokumentidest ei tule selle seotus samuti kuidagi välja. Kui siinkirjutaja helistas Blckbuildi juhile Lauri Loosaarele ja küsis Reinule esitatud arvete kohta, väitis mees, et firma ei ole tegev ja tema ei tea kogu sellest asjast mitte kui midagi.
Lääne ringkonnaprokurör Triin Tumala selgitas, et sellesse lülisse ei süvenetud põhjalikumalt, sest aega oli vähe ja tõendeid kurikaelte vastutusele võtmiseks jagus. “Prokuratuuri jaoks oli selle juhtumi puhul oluline teo toimepanijad kiiresti vastutusele võtta ning nende kuritegelikule käitumisele piir panna, et järgmised inimesed ei langeks noormeeste kelmuse ohvriks,” lausus Tumala.
Prokuröri ütlust mööda valitseb niisuguste kriminaalasjade puhul oht, et laenuandjad lähevad kannatanu vastu kohtusse, et nõuda neilt välja raha, mille kurjategijad kannatanu teadmata tema nimele taotlesid. “Seega piltlikult öeldes jookseme kriminaalasja uurimisel ajaga võidu,” märkis prokurör. Kui selline kelmus, nagu siin juttu on, õnnestub kohtus tõestada, tehakse kannatanuks tunnistamise määrus ja laenatud raha peab tagasi maksma see, kes selle päriselt võttis.
Õigel ajal õiges kohas. Või kas ikka?
Taavi* hängis sõpradega 2021. aasta veebruarikuu viimasel päeval Vändra Konsumi ees, kui tuttav külamees ta taaraautomaadi juurde kutsus. Tumeda Audiga poe ette sõitnud ja ennast Tanelina tutvustanud Indrek Jõemetsa küsis sigaretile tuld ja pakkus nii muuseas taaraga askeldavale mehele tööd. Viimane ei olnud huvitatud. Nüüd tuligi mängu töötu Taavi, kes parasjagu tööd vajas. Pakkuda oli laotöö Tallinnas. Palk 1500 kuni 3000 eurot ning elamise ja transpordi eest hoolitseb tööandja.
Selleks, et pealinnas tööd alustada, Taavil raha polnud, kuid Jõemetsa lubas avanssi. “Pakkumine tundus ahvatlev ja pakkus huvi,” rääkis Taavi hiljem uurijatele.
Mõne päeva pärast saadi uuesti sama poe ees kokku. Seekord tulid ärimehed Tarmo ja Tanel, kes tegelikult olid Kevin Kadakas ja Indrek Jõemetsa, kohale tumehalli linnamaasturi Nissan Qashqaiga. Reinu nimel laenatud raha põles siis juba heleda leegiga. Uurimise käigus sai selgeks, et tegemist oli üürimasinaga. Auto rentis Kadakas, kes sellega nädala jagu ringi vuras.
Taavi sõitis tulevaste tööandjatega Pärnusse. Tööasjadest rääkides küsis Jõemetsa tema ID-kaarti ja paroole. Muuseas uuriti ka seda, ega inkassofirmat turjal ole.
ID-kaart oli Taavil olemas, kuid paroole polnud. Jõemetsa sõnutsi aga ei saavat ilma nendeta töölepingut sõlmida. Taavile anti kümme eurot näppu ning viidi politsei- ja piirivalveameti teenindusse uusi paroole saama. Seejärel andis Taavi oma ID-kaardi koos paroolidega nende kätte. Tuli välja, et Taavil ei ole ka internetipanka. Sulid väitsid, et neidki paroole on mehe tööle vormistamiseks tarvis, ning viisid ta Pärnu SEB panga kontorisse. “Minul oli teadmine, et neid on vaja minu tööle vormistamiseks. Ma ei ole ise kunagi internetipanka kasutanud ega tea, miks seda võiks üldse vaja olla,” ütles toona 41aastane mees hiljem uurijatele.
Kui peatse töölesaamise üle rõõmustanud Taavi uudist oma tädile rääkis, lõi viimasel dokumendi ja paroolide osa kuuldes kohe ohutuli põlema ja Taavi lähedased lasid tema ID-kaardi blokeerida.
Enne jõudsid aga Kadakas, Veskimägi ja Jõemetsa esitada Taavi nimel Bestcredit OÜ-le laenutaotluse summas 3700 eurot. Taotlus jäi aga rahuldamata, sest nad esitasid võltsitud kontoväljavõtte. Täpsemalt oli võetud Veskimäe väljavõte, milles muudeti nimi, kontaktandmed ning märkimisväärselt ka kontoväljavõtte sisu, üritades jätta töötust Taavist laenuandjale ettekujutuse kui maksejõulisest isikust.
2)
Legend PRIA toetusega betoonifirmast
Reinu rahakraanid olid kinni ja Taaviga läks plaan vett vedama. Aprilli lõpus helistasid hamba verele saanud ärikad väikeses maakohas asuva sotsiaalmaja perenaisele. Nad küsisid ühe kindla elaniku kohta.
Väitsid, et soovivad talle tööd pakkuda. Too elanik viibis aga haiglas. Seepeale uurisid nad, kas perenaine oskab kedagi teist töökat soovitada. Perenaine soovitas Vellot*.
Praeguseks 80aastane, toona paar aastat noorem Vello oli päri ja ootas pakkumist põnevusega. Järgmine päev, pühapäeval juba tööpakkujad helistasidki. Lepiti kokku, et suurte plaanidega ärimehed tulevad esmaspäeval tema juurest läbi ja räägivad asjast lähemalt. Esmaspäeval olidki mehed ukse taga. Seekord tutvustas Kevin end õige nimega.
Nad rääkinud, et neil on plaanis teha sinnasamma maakohta betoonifirma. Vellole pakuti valvuri kohta: istub oma soojakus ja kirjutab koormaid üles. Palgaks lubanud Kadakas neli eurot tunnis, seda ümbrikus ja iga kahe nädala tagant.
Peale esmast kohtumist olid tööpakkujad paar nädalat kadunud. Vello jõudis muretsema hakatagi: ta oli mõtte püsivast tööst juba omaks võtnud. Ühel maikuu pühapäeval aga oodatud kõne tuli. Vello leppis tulevaste tööandjatega kokku kohtumise. Ta sai Kadaka ja Veskimäega kokku sealsamas külas garaažide juures. Räägiti tööst ja tutvuti tulevase betoonifirma ruumidega.
Seejärel tulnud mehed lagedale jutuga, et tahavad betooniettevõtte loomiseks saada PRIA-lt toetust. Selleks olevat vaja ka Vello allkirja. Allkirja eest pakkusid nad Vellole 500 eurot. Heausklik vanahärra ei osanud halba kahtlustada ja andis sulidele oma dokumendi ühes salasõnadega. Jutt betoonifirmast ja PRIAst oli ilmselge väljamõeldis. Tegelikult oli kelmidel vaja uut rahasüsti.Sealsamas autos lükati vanahärra dokument arvutisse ja sõlmiti CoopPank ASiga arvelduskonto leping ning esitati Coop Finantsile laenutaotlus summas 3000 eurot. Taotlus jäeti rahuldamata. Lubatud 500 eurot Vello ei saanud, selle pidi ta saama siis, kui PRIA annab rohelise tule.
Süüd ei olnud raske tõendada
Mai keskpaigaks oli sulidel jalgealune juba tuline, politseil oli pilt Kadaka, Veskimäe ja Jõemetsa tegevusest selgeks saanud ja nad nabiti kinni. Reinu, Taavi ja Vello juttu kinnitasid turvakaamera salvestised, kõnelogid, pangaväljavõtted. Jälgede peitmisele ei paistnud nad eriti rõhku panevat. Näiteks Kadakas helistas Vellole samalt numbrilt, mis ta politseile oma kontakttelefonina andis, ja tellis Reinu nimel pangakaarte enda aadressile.
Prokuratuur ja süüdistatavad läksid kohtus kokkuleppele: kolm meest võtsid süü omaks ja nõustusid korvama tekitatud kahju. See tähendab, et kõik laenud kirjutati petturite nimele. Pärnu maakohus mõistis aasta alguses Kadaka, Veskimäe ja Jõemetsa süüdi teise inimese dokumentide kuritarvitamises, dokumentide võltsimises ja arvutikelmuses.
Kadaka mõistis kohus samas asjas süüdi veel korduvas kriminaalses joobes autojuhtimises. Kadakas jäi politseile täis peaga roolis vahele 9. augustil 2020 ja 2. märtsil 2022, joove oli vastavalt 1,69 ja 1,82 promilli.
Veskimäe mõistis kohus süüdi veel selle eest, et ta kasvatas mullu garaažis seitset kanepitaime, mille politseinikud läbiotsimise järel ära viisid.
Varem kriminaalkorras karistamata Kadakas ja Veskimägi said liitkaristusena aasta ja kümme kuud tingimisi vangistust, Jõemetsale mõistis kohus kaheksa kuu pikkuse tingimisi vangistuse.
Kadakal tuleb kahe ja Jõemetsal ühe aasta jooksul alluda käitumiskontrollile. Veskimäele käitumiskontrolli ei määratud, kuid ta peab vangimaja vältimiseks suutma hoiduda kahe ja poole aasta jooksul kuritegude toimepanemisest.
Pärnu maakohtust kinnitati, et kriminaalhooldaja ei ole noormeeste kohta kohtule erakorralisi ettekandeid teinud. Seega võib eeldada, et kriminaalhooldus on rahuldavalt kulgenud.
Kevin Kadakas jäi Pärnu Postimehe ajakirjaniku küsimustele vastates Reinu juhtumi keskseks ja väitis, et ID-kaartide väljapetmine ei ole korrektne väide. “Inimene andis selleks nõusoleku, et teenida ja jagada minuga hõlptulu, hiljem tõstis lihtsalt käed üles,” märkis ta. Veel ütles ta, et ei tegele enam sellist laadi asjadega ja kahetseb kordasaadetut.
Laenufirmad: Kontroll on piisav
Suurem osa Eesti laenulepingutest sõlmitakse elektrooniliselt ja laenufirmad tuvastavad laenutaotlejad peamiselt digitaalselt. Isikud tuvastab ja laenutaotlusi vaatab läbi automatsüsteem. Automaatsüsteemi kasutab Raha24 kaubamärgi alt laenu pakkuv BB
Finance laenu- ja makseosakonna juhi Aljona Treibergi ütlust
mööda just selle tõhususe ja turvalisuse tõttu. Et Raha24st laenu saada, peab tema sõnul olema korralik maksekäitumine, püsiv sissetulek ja Eesti residentsus. Ohumärkide tuvastamisest ei taha Treiberk rääkida, et kurikaeltele mitte ideid anda.
“Võimalikele pettustele või identiteedi kuritarvitusele viitavaid vihjeid võtame väga tõsiselt ning kontrollime kättesaadavate võimaluste piires,” nentis Treiberk. Kui kuritegelikele tunnustele viitavad asjaolud ilmnevad, tehakse tema kinnitusel koostööd politseiga.
“Ainuüksi elektroonilise isikutuvastuse vahendi ja digiallkirja kasutamine ei anna alust kahtlustada identiteedi kuritarvitamist või pettust,” lisas laenufirma makseosakonna juht. “Laenulepingute koguarvu silmas pidades on identiteedi kuritarvitamise juhud siiski erandlikud.”
Coop Finants teeb Coop Panga kommunikatsioonijuhi Katre Tatriki sõnul kõigile väikelaenu taotlejatele kontoväljavõtte kontrolli olenemata laenusummast. “Positiivse laenuotsuse saamiseks peavad konto väljavõtte kontrollid kinnitama laenutaotleja krediidivõimekust ja korrektset maksekäitumist,” märkis Tatrik.
Sulid tegid Reinu nimele taotluse ühel päeval kümmekonda laenufirmasse. Kokku saadi laenu ligi 18 000 eurot. Kui laenufirmadel oleks ligipääs infole, kust ja kui palju inimene juba laenanud on, aitaks see paremini maksevõimekust hinnata. Kuid sellist infot finantsettevõtted tulenevalt andmekaitseseadusest omavahel jagada ei tohi.
Kõige suurem abi on teadlikkus
Selleks, et vältida sääraste finantspettuste ohvriks langemist, aitab eelkõige teadmine, et oma dokumenti ei tohi võõraste kätte usaldada.
Mis ajast tavalisi sulisid ja vargaid ettevõtjateks kutsutakse?