Uuring: Eesti politseinikud peavad lähisuhtevägivalda probleemiks, kus vastutus on mõlemal poolel

by tarmortum

9 comments
  1. einoh, ma arvan ka, et ju need mehed ikka ise ka midagi peavad tegema, et naised nendega manipuleerima ja nende kallal näägutama hakkaks. vaevalt et seda tühja koha pealt tehakse. /s

    edit: mu lemmiktsitaat oli muidugi:

    >Mul ei ole vist olnud ühtegi sellist konkreetset juhust, kus täiskasvanud inimeste puhul ainult üks saaks süüdi olla, pigem on see, et kas teise käitumine lõpuks viib selle nii kaugele või ongi seesama alkohol, siis on vaja oma mõjuvõimu näidata, et pigem ikkagi see on kahepoolne.

    et siis teate, et alkohol on ka kahepoolne asi.

  2. Minu ebaprofessionaalne hinnang on, et lähisuhtevägivalla algpõhjused on tegelikult majandusliidud, kus mõlemad osapooled üksteist ei salli, kuid on liiga sõltuvad, et saaks minema jalutada. Seepärast peakski iga inimesel olema oma sissetulek ja see peab olema nii piisavalt suur, et iseseisvalt toime tulla.

  3. Aga mida te ootate tavapolitseinikust? Et tal oleks lisaks kõigele muule ka teaduskraad psühholoogias? Või käituks jänkimaa kombel: kui on LSV väljakutse siis esimese asjana mees raudu ja aresti?

    Aa, ok. Hoopis seda tahetakse, et politseinikud käiks kursustel. Huvitav, kas uuringu teostajad tegelevad ka koolitusega või jah.

  4. Olukord on hullem kui ma arvasin. Ühest küljest tuuakse välja, et naised pigem manipuleerivad (vaimne vägivald) ja mehed siis füüsiline ja teisalt imestatakse, et miks vägivaldses suhtes naises oma avaldusi tagasi võtavad. Mis te arvate, et ükski füüsiline vägivald käib ilma vaimseta või? Oo ilus perepiknik, sööme võileiba, korra kütan naeratades vastu lõugu rusikaga täiest jõust kaaslasele, siis kõik rõõmsalt naerame, et vat kus lops oli ja sööme võileiba edasi?

    Väga vajalik oleks suurendada mahtu kas või mingitel psühholoogia baaskursustel kui sellised delfi kommentaariumi stiilis mõtted ja arutlemised on politseil ja eriti veel uurivatel organisatsioonidel.

    Olles ise näinud reaalselt juhtumeid, kus üks pool pingutab suure armastuse nimel nina verest välja ja teeb kõik – ja teine läheb manipulatsioonidest ja patoloogilisest valetamisest, pidevast provotseerimisest (tülidele) tasapisi aina füüsilise vägivalla poole kompates piire, et millal võiks, siis võib täiesti 100% olla nii, et ühe poole süü on naiivsus ja suur armastus ja armumise roosad prillid. Või jah, näiteks ka ka puhas toores vägivald, kuna kujutatakse ette igasuguseid asju (tekib küsitavusi reaalsusega kontaktis olemise kohta?) – hiljem veel ahistatakse pikalt kui suhe läbi jne. Neid ikka päris palju, kus pole mingit pistmist, et “mõlemad süüdi”.

  5. Ülimalt depressiivne, aga oluline teema. Mõjutab otseselt seda, millistes kodudes meie inimesed elavad. Kodu peaks olema sinu turvalisuse koobas, mitte see koht kus Sind “omavahel” rünnatakse/töödeltakse.
    Sellised uuringud ja valusad tõdemused, julgus rääkida asjadest ilma poliitkorrektsuseta ongi otsetee parema ühiskonnani. Alguses on valus, aga hiljem kasvatame oma lapsi paremini.

    ​

    “**Samamoodi maakohtades, kus raha väga ei liigu. Mis ma kodus teen? Joon viina, peksan naist, lähen magama.**

    päästekorraldaja Artur ”

    “Kohati leiavad uuringus osalejad, et vaimset vägivalda ei peeta ühiskonnas niivõrd tõsiseks kui füüsilist.”

    „See on stereotüüp, et ainult naine on ohver. Me ise katsume ka ennast parandada, sest ohvriabi räägib meile palju juhtumitest – mis meieni ei jõua –, kus mehed kannatavad ka väga palju. Et ei saa ainult nii öelda, et naine kannatab. On selliseid naisi, kes on võimelised mehed meeleheiteni viima, mehed lihtsalt teavitavad sellest palju harvemini,“ tõi esile piirkonnapolitseinik Veera.

    **”Pigem on mehed füüsilisemad ja naised kontrollivamad ja manipuleerivad.**

    patrullpolitseinik Timo”

    “**See muutus peab olema ikkagi kultuuriline. Mitte et siia saaks igaüks panustada, aga see peab olema kollektiivne tahe ja püüdlus.**

    patrullpolitseinik Toivo”

    https://preview.redd.it/7npp6n4dwaxb1.png?width=548&format=png&auto=webp&s=78debea6195c1ff8cc0c920fbb4ec8d1cfc2ba67

  6. Vägivalla eest vastutab see, kes teisele inimesele käe külge paneb. Punkt.

    Solvamine, näägutamine, jne ei pane kedagi vägivalla eest kaasvastutama.

    Eriasi on see, kui naine hakkab enne nüpeldama ja siis mees annab vastu. Ka siin on mehel oluline oma jõudu hinnata ja kõrvakiilu eest tasuks mitte luid murdma hakata, aga sellisel juhul on tõesti vastutus mõlemal poolel.

    > Sest selliseid juhtumeid, kus siis ongi see naine väga alandlik, saabki peksa, neid on tegelikult vähe. Tavaliselt on need naised suhteliselt valjuhäälsed ja oskavad tegelikult ennast seal kodus kehtestada, lihtsalt see, et nad saavad peksa, siis nad teatavad: „Nüüd, vot nüüd sa lõid mind, nüüd see politsei tuleb ja viib su minema!“ Et hästi palju on sellist suhtumist ka,“ kirjeldab uurija Kerstin.

    Tule taevas appi. Naisterahva suust sellist iba?

    > „Kui naine karjub mehe peale, 15 aastat juba iga õhtu tänitab: „Midagi sa teha ei oska,“ siis mehel lihtsalt üks moment käib käsi ära või ei käi käsi ära, lihtsalt sõimab vastu. Tegelikult see on vaimne vägivald,“ arvas Meelika.

    “Vaimne vägivald” ei ole vägivald. Vägivald on by definition füüsiline. Siin kirjeldatakse ahistamist või kiusamist, mis on kindlasti taunitav tegevus ja inimene ei pea seda lihtsalt ära kannatama, aga see pole mitte mingil juhul kergendav asjaolu, mis õigustaks selle peale naisele molli andmist.

    EDIT: Classic reddit. Ütle, et näägutamine pole vägivald ega õigustus vägivalla kasutamiseks ja kohe saabub õrnahingeliste mehepojakeste lumesadu downvote nuppu muljuma.

  7. Eeldades, et mingisuguseid lähisuhtevägivalla- ja psühholoogiaalaseid koolitusi politseinikud ikkagi saavad, arvan ma, et on kohati üsna naiivne arvata, et ühiskonnas laialdaselt levinud arvamused ei ole levinud ka nende seas. Meie ühiskonnas on kohati väga palju neid, kes arvavad, et ohver ongi ise süüdi. Mis ta siis käib provokatiivselt riides kui peksa või vägistada ei taha saada? Miks ta siis norib tüli kui laksu vastu põske saada ei soovi? Miks ta siis vaatab mind baaris provokatiivselt kui ta mu rusikaid tunda ei soovi jne.?

    Tõsiasi on see, et meil maksavad inimesed eraviisiliselt ja ka riiklik haigekassa psühholoogiliste ja suhteprobleemide lahendamiseks väga suurt raha, ent mitte ükski riik maailmas pole veel lähisuhtevägivalda ega ebatervislikest käitumismustritest sunnitud suhteprobleeme lahendada suutnud. Suhteprobleemide lahendamisega seotud raamatute äri on vast määratlemata suur, aga ometi on aastast-aastasse probleemid ja küsimused samasugused – miks ta teeb nii? miks ta ära ei lähe kui nii halb on? kuidas ta lihtsalt kannatab?

    Omalt poolt ütleks nii palju, et probleem on väga mitmetahuline, lahendused keerulised. Kui pealtnäha on kõik ilus, siis võid sa ju ohver olla, aga nii mõnigi “heatahtlik” soovija võib su käitumisest hiljem hoopis vastupidise pildi maalida kui sa lõpuks otsustad, et aitab ja kõnnid minema. Siis oled võib-olla sina see “libu, kes perekonna lõhki ajas – enne oli kõik ju nii ilus”. Rahaline külg on ülioluline – naistel on tihti väiksemad palgad, raha minema minna lihtsalt ei ole ja hirm kõik maha jätta, uuesti alustada, on meeletu. Kujutate ette, et elate väliselt üsna head elu (mis siis, et sisemiselt võib-olla on tegu põrguga), ja siis peaksite psühholoogiliselt tegema otsuse, et lähete elama naiste ja laste varjupaika, kus teil võib-olla on oma tuba, aga võib-olla jagate seda koos teiste naistega – riideid, hüg. tarbeid ja muud vajalikku saate annetustest? Oma raha võib-olla on, aga võib-olla ei ole ka kui kasutasite mehega jagatud kontot ja see on teil nüüd blokeeritud? Korteri üürimine võib maksta 3×400/500 eurot kohe välja käia, ja kõige selle taustal on hirm – hirm, et mees tuleb ja peksab läbi; mees tuleb ja võtab lapsed; mees tuleb ja ähvardab või lõhub auto vms.

    Ma ei saagi seda täielikult mõista, sest mul puudub selline kogemus, aga ma võin üritada olla empaatiline ja üritada mõista. Ei minda minema, sest eneseusk on nii mutta tambitud, et ei usuta, et üldse ise hakkama saadakse. Ei minda ka minema, sest nt mõnikord ollakse “hea” lapsevanem lastele isegi kui abikaasana ollakse kurat ise. Ei minda minema, sest puudub absoluutne tugi ja inimene on olnud aastaid sõpradest ja perekonnast isoleeritud. Ja ei minda minema, sest ühiskond väga tegelikult ei toeta üksikvanemaid ja neid, kes ilusat pilti rikuvad.

    Kui palju on neid, kes teevad südame kõvaks ja lahkuvad, aga siis saavad aru, et tegelikult nad ongi suuresti üksi? Et altkulmu vaadatakse neid, kes lahkusid, mitte alati seda, kes aastaid ahistas või peksis? Et riigi poolt on mingi abi olemas, aga nagu kõige muuga, on seda vähe ja napilt.

    Mina tean ühest juhtumist, ca minuvanune või paar aastat vanem naine, kes ka “lahkus” mehe juurest. Pilt oli ideaalne – lapsed, edukas mees, kenad autod, imeilus kodu. Ja siis see naine jalutas justkui minema.

    Tegelikkuses teadsin juba ka mina, aastaid, et mees terroriseeris naist vaimselt, kas ka füüsiliselt jäi mulle teadmata. Nt kutsus naist halbade sõnadega, pidevalt. Ka rahaliselt oli nii, et oli mehe raha ja oli pere raha (st naise sissetulek) – naine nt ostis perele toidu ja lastele riided ja muud asjad, kui mees nt poes käis, siis ostis ta endale asju, aga mitte naisele või lastele. Kodu oli ostetud kahasse, aga see oli ainult mehe nimel, sh koos naise rahadega.

    Kindlasti võib küsida, et miks naine nii loll oli ja varem aru ei saanud ning üldse kuidas saab nii naiivne olla, aga see ei ole paraku erandjuhtum, vaid pigem ikkagi selliste juhtumite puhul tavaline.

  8. Politsei reageerib vägivaldsele sündmusele, mitte ei paku nõustamisteenust ja teraapiat. Patrullpolitseinikud ei tegele lsv teemadega sisuliselt, seega ma ei saa aru, miks see uuring üldse märkimisväärne on.

Leave a Reply