Loomaaiast helistati kohe Eesti Maaülikooli Loomakliiniku ülemarstile **Aleksandr Semjonovile**, kes oli käinud loomaaia loomi vajadusel ravimas ka varem. Semjonov oli just minemas Lõuna-Aafrikas lennukile, et sõita koju. Ta andis kohe soovitusi ninasarviku raviks.
Kui tema lennuk 4. septembril maandus, ei läinud Semjonov mitte koju, vaid otsejoones loomaaeda. Semjonov märkas, et Kibibi ravi toimib hästi, loom ei longanudki enam eriti.
„Üks liiges oli veidi paistes, kuid see pole midagi ohtlikku, loomad mängivad ja võivad liigeseid vigastada,“ selgitab ta.
Tasapisi ninasarvik taastus, hakkas ilusti jooma ja sööma, juba mängis. Semjonov andis ninasarviku jaoks range ravijuhise: loom peab olema öösiti siseruumides, õue teda lasta ei tohi. „See on nagu inimesegagi – kui palavik läheb ära, ega ta siis veel terve pole.“
18. septembril otsustasid aga ninasarvikuga töötanud inimesed, eesotsas kollektsioonijuht **Tõnis Tasasega**, et ninasarvik võib siiski ka öösel õueaedikusse minna, ja jätsid uksed lahti. Kibibi kasutas kohe seda võimalust ja läkski ööseks õue magama. Septembriööd olid aga jahedad ja hommikuks oli ninasarvik alajahtunud ja tema jalad olid halvatud. Ninasarviku puhul tähendab see eluohtlikku seisundit – kui nii suur loom jalgele ei tõuse, ei saa teda joota.
„Kui ma seda kuulsin, siis ma karjusin. Konkreetselt. Mind teatakse üldiselt kui väga rahulikku inimest,“ räägib Semjonov.
Ninasarviku haigestumisest andsid loomaaia töötajad kohe teada PTA ametnikele, kutsuti kokku kriisikoosolek.
Kibibi seisund päevhaaval muudkui halvenes.
22. septembril oli järjekordne kriisikoosolek. Otsus oli ränk: ninasarvik tuleb magama panna.
„Seda ju loom ise ei otsusta… See oli mulle esimene kord ninasarvikut eutaneerida,“ oli Semjonov raskes olukorras. Loomade eutaneerimist peetakse loomaarstide läbipõlemise juures üheks oluliseks teguriks.
Ninasarviku lahang kinnitas seda, mida Semjonov juba teadis: Kibibi suri närviparalüüsi, sest Tallinna loomaaia töötajad – kel puudus veterinaarharidus – ei pidanud kinni tema määratud raviskeemist.
Kibibi maeti Kigoma kõrvale.”
>Ent kõige kummalisem oli ametnike jaoks loomade ravimise töökorraldus: veterinaaril oli keelatud looma iseseisvalt ravida. Selleks oli vaja kollektsioonijuhi luba, sest just tema võttis vastu raviotsused. Samuti pidi loomaarst kooskõlastama kollektsioonijuhiga kõik juhtumid. Näiteks kui loomale oli vaja uuringute ajal teha narkoosi, tohtis seda teha vaid siis, kui kollektsioonijuht andis loa.
>
>Selgus, et veterinaar tohib loomi ravitoimingute välisel ajal vaatamas käia vaid siis, kui see on kooskõlastatud kuraatori või kollektsioonijuhiga. See tõi kaasa olukorra, et loomade ravi viibis.
6 comments
TLDR – enam vähem Eesti oma Harambe case
### “Kollektsioonijuht eiras arsti soovitust
Kibibi hakkas lonkama 2. septembril.
Loomaaiast helistati kohe Eesti Maaülikooli Loomakliiniku ülemarstile **Aleksandr Semjonovile**, kes oli käinud loomaaia loomi vajadusel ravimas ka varem. Semjonov oli just minemas Lõuna-Aafrikas lennukile, et sõita koju. Ta andis kohe soovitusi ninasarviku raviks.
Kui tema lennuk 4. septembril maandus, ei läinud Semjonov mitte koju, vaid otsejoones loomaaeda. Semjonov märkas, et Kibibi ravi toimib hästi, loom ei longanudki enam eriti.
„Üks liiges oli veidi paistes, kuid see pole midagi ohtlikku, loomad mängivad ja võivad liigeseid vigastada,“ selgitab ta.
Tasapisi ninasarvik taastus, hakkas ilusti jooma ja sööma, juba mängis. Semjonov andis ninasarviku jaoks range ravijuhise: loom peab olema öösiti siseruumides, õue teda lasta ei tohi. „See on nagu inimesegagi – kui palavik läheb ära, ega ta siis veel terve pole.“
18. septembril otsustasid aga ninasarvikuga töötanud inimesed, eesotsas kollektsioonijuht **Tõnis Tasasega**, et ninasarvik võib siiski ka öösel õueaedikusse minna, ja jätsid uksed lahti. Kibibi kasutas kohe seda võimalust ja läkski ööseks õue magama. Septembriööd olid aga jahedad ja hommikuks oli ninasarvik alajahtunud ja tema jalad olid halvatud. Ninasarviku puhul tähendab see eluohtlikku seisundit – kui nii suur loom jalgele ei tõuse, ei saa teda joota.
„Kui ma seda kuulsin, siis ma karjusin. Konkreetselt. Mind teatakse üldiselt kui väga rahulikku inimest,“ räägib Semjonov.
Ninasarviku haigestumisest andsid loomaaia töötajad kohe teada PTA ametnikele, kutsuti kokku kriisikoosolek.
Kibibi seisund päevhaaval muudkui halvenes.
22. septembril oli järjekordne kriisikoosolek. Otsus oli ränk: ninasarvik tuleb magama panna.
„Seda ju loom ise ei otsusta… See oli mulle esimene kord ninasarvikut eutaneerida,“ oli Semjonov raskes olukorras. Loomade eutaneerimist peetakse loomaarstide läbipõlemise juures üheks oluliseks teguriks.
Ninasarviku lahang kinnitas seda, mida Semjonov juba teadis: Kibibi suri närviparalüüsi, sest Tallinna loomaaia töötajad – kel puudus veterinaarharidus – ei pidanud kinni tema määratud raviskeemist.
Kibibi maeti Kigoma kõrvale.”
>Ent kõige kummalisem oli ametnike jaoks loomade ravimise töökorraldus: veterinaaril oli keelatud looma iseseisvalt ravida. Selleks oli vaja kollektsioonijuhi luba, sest just tema võttis vastu raviotsused. Samuti pidi loomaarst kooskõlastama kollektsioonijuhiga kõik juhtumid. Näiteks kui loomale oli vaja uuringute ajal teha narkoosi, tohtis seda teha vaid siis, kui kollektsioonijuht andis loa.
>
>Selgus, et veterinaar tohib loomi ravitoimingute välisel ajal vaatamas käia vaid siis, kui see on kooskõlastatud kuraatori või kollektsioonijuhiga. See tõi kaasa olukorra, et loomade ravi viibis.
Kõlab nagu nõukogudeaegne mentaliteet……
I’m screaming!
[https://www.ohtuleht.ee/1092883/inimesed-kraaklevad-loomad-surevad-loomaaed-tahab-juba-ammu-ennast-vagisi-ohku-lasta](https://www.ohtuleht.ee/1092883/inimesed-kraaklevad-loomad-surevad-loomaaed-tahab-juba-ammu-ennast-vagisi-ohku-lasta)
Endiselt on suur mure see, et loomaaial pole direktorit, sest linna korraldatud konkurss kukkus läbi. Kandideeris 62 inimest.
„Kandideerisid ka trolli- ja trammijuhid, sest nõuti juhtimiskogemust,“ ütleb Semjonov, kes istus ka ise žüriis. 😀
Täiesti perses. Ma oleks ka kõik läbi sõimanud.