“Teisena nimetaksin arusaama, et rahvuslike huvide järgimine on fašism ja seega tingimusteta taunitav.”
Täpselt selline mulje on endalegi jäänud kui kuskil võõrkeelses alateemas räägin, et eesti keele oskust peaks nõudma eesti elanikelt. Rassist ja fašist ja ksenofoob koheselt. Ja me elueest tahame neile inimestele millegipärast meelejärgi olla.
Ilma rahvusluseta pole ju erilist vahet, kes siin valitseb. Ilma rahvusluseta ei ole erilist mõtet ka riiki kaitsta. Sest kelle jaoks peaks seda tegema? Venelaste, ukrainlaste, süürlaste, sudaanlaste ja teab veel kelle jaoks?
Eestis on olemas teatav libarahvuslus. Vajalikul hetkel teeseldakse natuke “avatud rahvuslust”. Siis läheb vanal moel edasi. Kas rahvusülikool on enam rahvusülikool ehk asutus, kus tohivad õppida ja töötada ainult eestlased ja estofiilid? Või on tegemist kohaga, kus toimetavad edukalt ka isikud, kes eesti keelt ei oska ning kellel on eestlusest suva?
Gaza sektori jama näitas seda probleemi üliselgelt. Eestis on juute ja juudiverd tegelasi, kes on ajanud suust välja *woke*-ideoloogiat (“kõik on nii suhteline, ei teagi, kes see eestlane on ja mul on palju emakeeli ja eesti emakeelega eestikeelsed Eesti kogukonna liikmed ja *liiderlik* ongi loomuliku muutuse käigus transformeerunud juhiomadustega isikuks ja Eestis on apartheid ja viiendat kolonni ei ole olemas ja patsifism on tore ja “meie inimesed” ja mitmekeelne eesti ja…”). Nende arvamused lõikasid mulle valusasti hinge, aga neile endile ei lõiganud, sest nad pole eestlased. Nüüd on Iisrael tohutus kriisis ja võib lõpetada eksistentsi. Nüüd lõikab see neile hinge. Hea, et lõikab, sest nii suudavad nad võib-olla mõista ka eestlaste valu. Muide, kui ma kunagi Iisraeli sõidan, siis kohalikele ma *woke*-juttu ajama ei hakka. Austusest või nii. Sest peab arvestama ka teiste hingega.
2 comments
“Teisena nimetaksin arusaama, et rahvuslike huvide järgimine on fašism ja seega tingimusteta taunitav.”
Täpselt selline mulje on endalegi jäänud kui kuskil võõrkeelses alateemas räägin, et eesti keele oskust peaks nõudma eesti elanikelt. Rassist ja fašist ja ksenofoob koheselt. Ja me elueest tahame neile inimestele millegipärast meelejärgi olla.
Ilma rahvusluseta pole ju erilist vahet, kes siin valitseb. Ilma rahvusluseta ei ole erilist mõtet ka riiki kaitsta. Sest kelle jaoks peaks seda tegema? Venelaste, ukrainlaste, süürlaste, sudaanlaste ja teab veel kelle jaoks?
Eestis on olemas teatav libarahvuslus. Vajalikul hetkel teeseldakse natuke “avatud rahvuslust”. Siis läheb vanal moel edasi. Kas rahvusülikool on enam rahvusülikool ehk asutus, kus tohivad õppida ja töötada ainult eestlased ja estofiilid? Või on tegemist kohaga, kus toimetavad edukalt ka isikud, kes eesti keelt ei oska ning kellel on eestlusest suva?
Gaza sektori jama näitas seda probleemi üliselgelt. Eestis on juute ja juudiverd tegelasi, kes on ajanud suust välja *woke*-ideoloogiat (“kõik on nii suhteline, ei teagi, kes see eestlane on ja mul on palju emakeeli ja eesti emakeelega eestikeelsed Eesti kogukonna liikmed ja *liiderlik* ongi loomuliku muutuse käigus transformeerunud juhiomadustega isikuks ja Eestis on apartheid ja viiendat kolonni ei ole olemas ja patsifism on tore ja “meie inimesed” ja mitmekeelne eesti ja…”). Nende arvamused lõikasid mulle valusasti hinge, aga neile endile ei lõiganud, sest nad pole eestlased. Nüüd on Iisrael tohutus kriisis ja võib lõpetada eksistentsi. Nüüd lõikab see neile hinge. Hea, et lõikab, sest nii suudavad nad võib-olla mõista ka eestlaste valu. Muide, kui ma kunagi Iisraeli sõidan, siis kohalikele ma *woke*-juttu ajama ei hakka. Austusest või nii. Sest peab arvestama ka teiste hingega.