Ei ütleks, et vaikivad taandujad on miski uus nähtus. Ükskõik, kus töötanud, enamus teevad ikka miinimumi. Seetõttu ka karjääriredelil väga lihtne Eestis tõusta, omad arvamust, aitad teisi, pakud ideid ja saad iga aasta (või tihedaminigi) ametikõrgendust. Kurvem pool on muidugi see, et varem või hiljem viskab üle ja tekib endalgi tunne, et milleks. Päriselt kõrgelt motiveeritud ettevõtteid sisuliselt ei eksisteeri, võib-olla mõned väiksed üksused või väiksed üksused suurema ettevõtte sees, eriti *startup* või MTÜ-de valdkonnas.
Töö-/Võlaõiguslik töösuhe on sisuliselt kahe osapoole võistlemine, kumb suudab täpsemalt tabada punkti, kus antakse nii vähe kui võimalik saamaks nii palju kui võimalik 🙂 “Vaikiv taandumine” on lihtsalt sellele ratsionaliseerimise kaasaegne nimetus, nähtus ise on sama vana kui ajalugu…
Irratsionaalne oleks kulutada ennast rohkem kui tööandja enda poolt selle eest lisaks panustada ei taha 🙂 Igasugune jutt stiilis “ettevõte on nagu üks pere” on selge “punane lipp”, kui tegu just tõepoolest ei olegi pere-ettevõttega, aga ka siis tasub kaaluda, kas saadav ja antav on tasakaalus. Inimesel on üksainus elu ja selle kestus on piiratud, mõttetu on seda raisata.
Isiklikult arvan, et on okei, kui inimene tahab teha lennukat kõrge kaarega karjääri, aga sama okei peaks olema inimene, kelle soov on lihtsalt kell 17 pastakas lauale panna ning koju minna.
Minu arust oleme me jõudnud huvitavasse punkti (USA jm endised läänemaailma riigid juba võib-olla on seal), kus me vaatasime väga pikka aega tagasi oma vanavanemate vms põlvkonnale, kes nt 50-60ndatel töötasid aasta-aastalt samas ettevõttes, samal töökohal, tegid rutiinseid tegevusi ning me tundsime neile kaasa, sest “kui õudne! Ei mingit ülespoole liikuvust, ei mingit põnevust ega ametite muutusi”.
Samas on meie põlvkonnale ja noorematele palju normaalsemaks saanud see tobe nn hustle-kultuur, kus iga hinnaga ning veri ninast väljas PEAB tegema karjääri, peab rahmeldama siin ja seal ja kui sul on nö hea hobi, siis eriti super oleks kui sa selle ka rahaks teed. Ei piisa sellest, et sa oled tööl ja teed ära enda osa – osa ettevõtteid on arvamusel, et kui sa iga aasta midagi uut juurde ei õpi või juhipositsiooni ei ihale, siis on sul midagi viga.
Aga mida on viga selles, et inimene tahab lihtsalt saada raha oma töö eest ja siis minna koju, kus tal on võib-olla pere või muud pudulojused ning koduloomad ja ta tahab tegeleda oma asjade oma vabal ajal? Mida on viga selles kui inimene EI näe ettevõtet kui oma “teist perekonda” kuhu aega panustada? Eriti kui me kõik teame, et enamus ettevõtteid viskab töötaja kohe üle parda kui see neile finantsiliselt kasulik või vajalik on.
Minu arust on omamoodi haige arvata, et su töö peab olema sinu elu. Väga vähesed inimesed teevad elus roppumoodi tööd ning tõdevad oma surivoodil, et on selle üle õnnelikud ning soovivad, et oleks veel rohkem tööd teinud. Paljud inimesed kahetsevad, et tegid liiga palju tööd ning veetsid selle arvelt liiga vähe aega iseendale, oma perele ja hobidele.
3 comments
Ei ütleks, et vaikivad taandujad on miski uus nähtus. Ükskõik, kus töötanud, enamus teevad ikka miinimumi. Seetõttu ka karjääriredelil väga lihtne Eestis tõusta, omad arvamust, aitad teisi, pakud ideid ja saad iga aasta (või tihedaminigi) ametikõrgendust. Kurvem pool on muidugi see, et varem või hiljem viskab üle ja tekib endalgi tunne, et milleks. Päriselt kõrgelt motiveeritud ettevõtteid sisuliselt ei eksisteeri, võib-olla mõned väiksed üksused või väiksed üksused suurema ettevõtte sees, eriti *startup* või MTÜ-de valdkonnas.
Töö-/Võlaõiguslik töösuhe on sisuliselt kahe osapoole võistlemine, kumb suudab täpsemalt tabada punkti, kus antakse nii vähe kui võimalik saamaks nii palju kui võimalik 🙂 “Vaikiv taandumine” on lihtsalt sellele ratsionaliseerimise kaasaegne nimetus, nähtus ise on sama vana kui ajalugu…
Irratsionaalne oleks kulutada ennast rohkem kui tööandja enda poolt selle eest lisaks panustada ei taha 🙂 Igasugune jutt stiilis “ettevõte on nagu üks pere” on selge “punane lipp”, kui tegu just tõepoolest ei olegi pere-ettevõttega, aga ka siis tasub kaaluda, kas saadav ja antav on tasakaalus. Inimesel on üksainus elu ja selle kestus on piiratud, mõttetu on seda raisata.
Isiklikult arvan, et on okei, kui inimene tahab teha lennukat kõrge kaarega karjääri, aga sama okei peaks olema inimene, kelle soov on lihtsalt kell 17 pastakas lauale panna ning koju minna.
Minu arust oleme me jõudnud huvitavasse punkti (USA jm endised läänemaailma riigid juba võib-olla on seal), kus me vaatasime väga pikka aega tagasi oma vanavanemate vms põlvkonnale, kes nt 50-60ndatel töötasid aasta-aastalt samas ettevõttes, samal töökohal, tegid rutiinseid tegevusi ning me tundsime neile kaasa, sest “kui õudne! Ei mingit ülespoole liikuvust, ei mingit põnevust ega ametite muutusi”.
Samas on meie põlvkonnale ja noorematele palju normaalsemaks saanud see tobe nn hustle-kultuur, kus iga hinnaga ning veri ninast väljas PEAB tegema karjääri, peab rahmeldama siin ja seal ja kui sul on nö hea hobi, siis eriti super oleks kui sa selle ka rahaks teed. Ei piisa sellest, et sa oled tööl ja teed ära enda osa – osa ettevõtteid on arvamusel, et kui sa iga aasta midagi uut juurde ei õpi või juhipositsiooni ei ihale, siis on sul midagi viga.
Aga mida on viga selles, et inimene tahab lihtsalt saada raha oma töö eest ja siis minna koju, kus tal on võib-olla pere või muud pudulojused ning koduloomad ja ta tahab tegeleda oma asjade oma vabal ajal? Mida on viga selles kui inimene EI näe ettevõtet kui oma “teist perekonda” kuhu aega panustada? Eriti kui me kõik teame, et enamus ettevõtteid viskab töötaja kohe üle parda kui see neile finantsiliselt kasulik või vajalik on.
Minu arust on omamoodi haige arvata, et su töö peab olema sinu elu. Väga vähesed inimesed teevad elus roppumoodi tööd ning tõdevad oma surivoodil, et on selle üle õnnelikud ning soovivad, et oleks veel rohkem tööd teinud. Paljud inimesed kahetsevad, et tegid liiga palju tööd ning veetsid selle arvelt liiga vähe aega iseendale, oma perele ja hobidele.