Mul juhtus eelmine aasta üks õnnelik õnnetus, mida tahan jagada õppetunnina teistele. Sõitsin (loe: kihutasin) rattaga Tallinnas ja ühe pimeda nurga juures hakkas auto välja sõitma (ta oli just parkinud, nii et kiirus võis olla max 20-30km/h). Temal oli eesõigus, sest mina hakkasin punasega üle sõitma. Mul puudus too hetk igasugune ohutunnetus, ise olin rumal ja hulljulge sõitja. Korraga nägin autot pimedast nurgast välja sõitmas ja kiirelt surusin pidurit ning keerasin ratta vasakule (ainus põhjus, miks praegu elus olen). Ta peatus ja mina keerasin vasakule, esiratas jäi auto esirehvi alla ja paindus täiesti viltu, mina lendasin rattalt maha auto parema rehvi ette. Sain paar veidra kujuga sinikat ja vapustuse terveks eluks. Palun ärge kunagi kihutage rattaga linnas. Roolis oli naine ja ta vabandas korduvalt, mina vabandasin vastu et niimoodi sõitsin. Sisult klassikaline olukord, kus mõlemad tunnevad end süüdi, isegi kui süüdi ainult üks osapool. Ta sõidutas mu autoga sihtpunkti ja pakkus et maksab rehviparanduse eest, mina ütlesin et pole vaja. Mul oli nii häbi. Kusjuures arvasin, et autost astub välja vihane keskealine mees kes mu näo täis sõimab, aga õnneks oli mõistlik inimene kes sai ka aru, et õnnelik õnnetus. Auto ise ei saanud ühtki kriimu. Peale seda ei sõitnud ma väga pikalt.
Kas kellelgi veel on midagi sellist juhtunud, mis teinud neid ettevaatlikuks terveks eluks?
by MystiqueGirl1993
9 comments
Ok
Jah kunagi sõber astus üle teise rea nordica olerexi juures ja ei veendunud, et talle antakse teed. Tõmbasin ta tagasi, sest ma veendusin ohutuses ja leidsin ,et talle ei antud teed.
Alati vaadake vasakule, paremale, vasakule ja veelkord kui ei ole teist ega kolmandat rida näha.
Kui esiratast on vaja, anna teada, mul on mingeid sitemaid esirattaid mõned üle.
https://preview.redd.it/w8scyr4ueq1c1.jpeg?width=963&format=pjpg&auto=webp&s=21d3a5a9a22bf9e508a56b80c60d060c1fdb4733
Sinikas oli selline, täielik ulme et ma nii hästi pääsesin 😬
Mulle sõitis reguleerimata ülekäigu rajal ka jalgrattur ette autode vahelt. Isegi ei näinud teada aga kuna tegemist oli väga väikse kiirusega ja mu reaktsioon oli nii kiire ei juhtunud kokkupõrget. Ma seda reguleerimata ülekäiku olen kogu aeg kahtlustanud ja nüüd kahtlustan veelgi
3 klassi juntsuna läksin kodu lähedal punase tulega üle ülekäiguraja, mis autodele oli sisuliselt eraldi rajaga paremale pööramise koht. Väga harva autod kasutasid seda rada ja valdav enamus sõidavad otse. Kohalikud käivad seal kogu aeg punasega üle. Nii ka mina, ~10 aastasena. Tol korral kui teele astusin, karjatas üks naine minu seljataga ja ma aeglustasin sammu ning vaatasin üle õla et näha mis tal juhtus. Järgmisel hetkel astusin autole vastu külge. Kui ta poleks karjatanud oleksin enesekindlalt auto ette jalutanud. Siiani on kõhe tunne selles kohas teed ületada
Skill issue.
Tipptunnil olen 6x kiirem kui auto.
0 õnnetust siiamaani. 0 trahvi. Ma suurlinnades samamoodi sõitnud, kus on ikka päris liiklus ka ja mitte nagu meie külades. Sama seis ka seal. Kui teekonda oskad valida, siis saab täie pasaga sõita ilma, et midagi juhtuks. Ma näen, kuidas enamus rattureid sõidavaid ja täiesti tühi asi on neil seal ajus. Kõik on valesti, mida nad teevad ja see on loogiline, et nad mingi hetk ka surma saavad (k.a väga aeglaselt sõites).
16a tagasi tegin kõnniteel tempot nii, et jalad põlesid ja silme eest võttis veidi mustaks. Järgmine hetk sõitsin ühele kõnnitee keskel poekottidega tatsavale naisele selga. Sain pidurdada nii umbes 60-75% kiirusest maha, aga pikali lendas ta ikka. Nüüd enam ei kiirenda nii suvalt. Samas suvalt tee keskel kõndivad jalakäijad käivad endiselt pinda.
Liikluses autodega pole kunagi midagi märkimisväärset juhtunud.
Rongi ette olen kõndinud tähelepanematusest… Õnneks oli asulas sees ja kaubarong, seega kiirus väike ja natuke rohkem, kui sekundite küsimus, aga siiski oli paras ehmatus keset raudteed paremale vaadata ja näha rongi esitulesid otse enda poole liikumas.