Ei teagi, kas asi algas sellest, et üks brigaadikindral magistritööd kirjutas, või muust – igatahes on teatud ametitele “kohale jõudmas”, et Eesti kaitseväeteenistuse ja asendusteenistuse süsteemis on katkiseid elemente.
– Esiteks, nagu kõik teavad, see hall londiga asi meil toas (juba 30 aastat) ei ole elevant, see on ebavõrdsus – kaitseväes käivad osa meestest ja praktiliselt mitte kedagi naistest. Kokku 25% aastakäigu noortest.
> “Riigikaitses on tegelikult üks selline ebavõrdsuse saarekene, mida keegi väga ei tõtta lahendama. Võib-olla ka see hirm selle vastuseisu ees on suurem kui see tegelik vastuseis,” märkis Koort.
– Teiseks, praegune asendusteenistus on disainitud selliseks, et keegi sinna ei tahaks. Kõik on tehtud ebasoodsamaks, kui kaitseväeteenistuse puhul – et motiveerida “kasvõi nui neljaks” kaitseväkke minema. Tulemusena pole mingit erilist võimekust õpetada neile, kes ei taha sõjaväe struktuuri kuuluda, kuidas kustutada tulekahjusid, parandada sildu ja viadukte või taastada vee-, gaasi-, side- ja elektrivõrkusid. Selle oskusega inimesi on minimaalselt, täpselt nii palju kui hea ilmaga vaja. Ilma mainin just seetõttu, et asju ei oska katki teha ainult vaenulik riik: infrat nässu keerata suudavad väga hästi ka rekordilised sademed või tavatult kõva torm.
Artikkel spekuleerib, et üks võimalus on – hakata inimesi ikkagi kohtlema võrdselt – oled naine või mees, sinu kohustused on samad…
…aga kuidas neid täidad, oleks targem kui seda saaks valida. Hetkel ainukene arvestatav erand, mida Eesti seadus tunneb, on meditsiinitöötaja. Sellest, et arst ei tarvitse soovida relvakandjaks, ning temast on ilma relvata sigapalju abi, kui miski valesti läheb, saadi aru juba 1990-ndatel. Kahjuks arusaamine sealkohal takerdus ja on takerdunud tänaseni.
…aga poliitikas teemaga tegelemiseks nõudlus puudub, kuna sõjaväkke kutsutavate häälte arv on pisikene, iga aastakäigu ajateenijad ei saaks Riigikogus isegi ühte kohta. Seetõttu kiiret muutust ei ole oodata. Lihtsalt mingi arusaamine on tekkimas.
Kuluaarides on räägitud, et teenistus naistele otsustati sisuliselt juba paar aastat tagasi ära – nüüd vaja vaid ära vormistada. Nii väikses riigis ei saa olla nii, et osad ütlevad, et pole nende asi vms – meil on nii vähe inimesi, et sõjaolukorras peab olema suur osa neid, kes suudavad aidata ükskõik mis ülesannetes – kasvõi kartulit koorides köögis.
Mis toimub? Lähme 12 kuuks lattu ja harjutame kuidas kaste tõsta?
Ma jah kujutan ette, et mina kes pole enam kaitseliiduski peaks kriisiolukorras tegelema päästetöödega. Või midagi taolist.
4 comments
Ei teagi, kas asi algas sellest, et üks brigaadikindral magistritööd kirjutas, või muust – igatahes on teatud ametitele “kohale jõudmas”, et Eesti kaitseväeteenistuse ja asendusteenistuse süsteemis on katkiseid elemente.
– Esiteks, nagu kõik teavad, see hall londiga asi meil toas (juba 30 aastat) ei ole elevant, see on ebavõrdsus – kaitseväes käivad osa meestest ja praktiliselt mitte kedagi naistest. Kokku 25% aastakäigu noortest.
> “Riigikaitses on tegelikult üks selline ebavõrdsuse saarekene, mida keegi väga ei tõtta lahendama. Võib-olla ka see hirm selle vastuseisu ees on suurem kui see tegelik vastuseis,” märkis Koort.
– Teiseks, praegune asendusteenistus on disainitud selliseks, et keegi sinna ei tahaks. Kõik on tehtud ebasoodsamaks, kui kaitseväeteenistuse puhul – et motiveerida “kasvõi nui neljaks” kaitseväkke minema. Tulemusena pole mingit erilist võimekust õpetada neile, kes ei taha sõjaväe struktuuri kuuluda, kuidas kustutada tulekahjusid, parandada sildu ja viadukte või taastada vee-, gaasi-, side- ja elektrivõrkusid. Selle oskusega inimesi on minimaalselt, täpselt nii palju kui hea ilmaga vaja. Ilma mainin just seetõttu, et asju ei oska katki teha ainult vaenulik riik: infrat nässu keerata suudavad väga hästi ka rekordilised sademed või tavatult kõva torm.
Artikkel spekuleerib, et üks võimalus on – hakata inimesi ikkagi kohtlema võrdselt – oled naine või mees, sinu kohustused on samad…
…aga kuidas neid täidad, oleks targem kui seda saaks valida. Hetkel ainukene arvestatav erand, mida Eesti seadus tunneb, on meditsiinitöötaja. Sellest, et arst ei tarvitse soovida relvakandjaks, ning temast on ilma relvata sigapalju abi, kui miski valesti läheb, saadi aru juba 1990-ndatel. Kahjuks arusaamine sealkohal takerdus ja on takerdunud tänaseni.
…aga poliitikas teemaga tegelemiseks nõudlus puudub, kuna sõjaväkke kutsutavate häälte arv on pisikene, iga aastakäigu ajateenijad ei saaks Riigikogus isegi ühte kohta. Seetõttu kiiret muutust ei ole oodata. Lihtsalt mingi arusaamine on tekkimas.
Kuluaarides on räägitud, et teenistus naistele otsustati sisuliselt juba paar aastat tagasi ära – nüüd vaja vaid ära vormistada. Nii väikses riigis ei saa olla nii, et osad ütlevad, et pole nende asi vms – meil on nii vähe inimesi, et sõjaolukorras peab olema suur osa neid, kes suudavad aidata ükskõik mis ülesannetes – kasvõi kartulit koorides köögis.
Mis toimub? Lähme 12 kuuks lattu ja harjutame kuidas kaste tõsta?
Ma jah kujutan ette, et mina kes pole enam kaitseliiduski peaks kriisiolukorras tegelema päästetöödega. Või midagi taolist.