“/…/ 7. novembril kõnelesid Vabamus aruteluõhtul „Naiste muutuv roll eesti külas“ Ken Ird, Merili Metsvahi, Marika Mägi ja Mare Mätas emajärgsuse (teisisõnu matrilineaarsuse) jäänukitest eesti talurahva seas modernismieelsel ajal. Kuidas me teame, et tegemist on matrilineaarsuse jäänukitega? Toon siinkohal mõned näited, kuidas need talupojaühiskonnas avaldusid.
**Emajärgsus**
Emajärgsele pärilussüsteemile eestlaste esivanemate seas sai jälile ja tegi selle teadusmaailmas teatavaks Rootsi ajaloolane Nils Blomkvist, keskaja Euroopa seaduste väga hea tundja. Blomkvist oli hämmastunud, avastades, kui suured õigused olid naisel Läänemere idakalda asukate seas enne katoliseerimist ja okupatsiooni. Toona ei olnud Euroopas naisel üldiselt pärimisõigust ja tema vara läks abielu puhul mehe käsutusse. Meie aladel oli aga lugu vastupidi. Seda tõendavad mitmed klauslid 1212. aasta kirjapandud ja tavaõigusele tuginevast liivi-latgali õigusest, mis laienes Henriku Liivimaa kroonika andmetel 1214. aastal ka eestlastele. Nimelt läks selle kristluse-eelse kombe järgi abiellumise puhul vara üle naisele ning lahutuse korral, kui abielust oli sündinud lapsi, lastele. Abielumehe surma korral pärisid tema vara lesk ja tütred. Kaasavara aga said abielludes kaasa hoopis vennad, mitte õed. Viimane ei osuta mitte ainult matrilineaarsele, vaid ka matrilokaalsele ühiskonnakorraldusele: mees kolis elama naise suurpere juurde, mitte vastupidi. Blomkvist näitas ka, kuidas kajastasid XIII sajandi teise poole seadused muutust ühiskondlikus korralduses. Nüüd päris vara mees, mitte enam naine, ning hoopis naine kolis mehe suguvõsa juurde, võttes ise vanematekodust kaasavara ühes.1 /…/”
Väga huvitav lugemine. See, et muinaseestlased olid matriarhaalsed, tuleb tuttavana ette Merili Metsvahi artiklite lugemisest (noormees liitus oma mõrsja majapidamisega).
See teadmine toob eriti reljeefselt esile, et praegused perekonnaväärtuse-sõdalased ja meesšovinistid lähtuvad katoliiklikust mõttemallist, mis on põliseestlasele võõras.
Võrdõiguslikkus on tõeline Eesti traditsionaalsus.
2 comments
“/…/ 7. novembril kõnelesid Vabamus aruteluõhtul „Naiste muutuv roll eesti külas“ Ken Ird, Merili Metsvahi, Marika Mägi ja Mare Mätas emajärgsuse (teisisõnu matrilineaarsuse) jäänukitest eesti talurahva seas modernismieelsel ajal. Kuidas me teame, et tegemist on matrilineaarsuse jäänukitega? Toon siinkohal mõned näited, kuidas need talupojaühiskonnas avaldusid.
**Emajärgsus**
Emajärgsele pärilussüsteemile eestlaste esivanemate seas sai jälile ja tegi selle teadusmaailmas teatavaks Rootsi ajaloolane Nils Blomkvist, keskaja Euroopa seaduste väga hea tundja. Blomkvist oli hämmastunud, avastades, kui suured õigused olid naisel Läänemere idakalda asukate seas enne katoliseerimist ja okupatsiooni. Toona ei olnud Euroopas naisel üldiselt pärimisõigust ja tema vara läks abielu puhul mehe käsutusse. Meie aladel oli aga lugu vastupidi. Seda tõendavad mitmed klauslid 1212. aasta kirjapandud ja tavaõigusele tuginevast liivi-latgali õigusest, mis laienes Henriku Liivimaa kroonika andmetel 1214. aastal ka eestlastele. Nimelt läks selle kristluse-eelse kombe järgi abiellumise puhul vara üle naisele ning lahutuse korral, kui abielust oli sündinud lapsi, lastele. Abielumehe surma korral pärisid tema vara lesk ja tütred. Kaasavara aga said abielludes kaasa hoopis vennad, mitte õed. Viimane ei osuta mitte ainult matrilineaarsele, vaid ka matrilokaalsele ühiskonnakorraldusele: mees kolis elama naise suurpere juurde, mitte vastupidi. Blomkvist näitas ka, kuidas kajastasid XIII sajandi teise poole seadused muutust ühiskondlikus korralduses. Nüüd päris vara mees, mitte enam naine, ning hoopis naine kolis mehe suguvõsa juurde, võttes ise vanematekodust kaasavara ühes.1 /…/”
Väga huvitav lugemine. See, et muinaseestlased olid matriarhaalsed, tuleb tuttavana ette Merili Metsvahi artiklite lugemisest (noormees liitus oma mõrsja majapidamisega).
See teadmine toob eriti reljeefselt esile, et praegused perekonnaväärtuse-sõdalased ja meesšovinistid lähtuvad katoliiklikust mõttemallist, mis on põliseestlasele võõras.
Võrdõiguslikkus on tõeline Eesti traditsionaalsus.