[Piret Tali: Eesti on täis palgavaeseid, kes rabavad mitmel töökohal, et eluga kuidagi toime tulla – Maaleht (delfi.ee)](https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120254548/piret-tali-eesti-on-tais-palgavaeseid-kes-rabavad-mitmel-tookohal-et-eluga-kuidagi-toime-tulla)
“Sel ajal, kui Eestis on majanduslangus kestnud juba seitse kvartalit, euribor ja elektri hinnad koos laenumaksete ja elamiskuludega lakke roninud, lihtsalt tuleb rääkida vaesusest. Seda nii isiklikus, ühiskondlikus, pere kui ka kogukondlikus plaanis. Paljudele pärast aega, kui teise pensionisambasse kogutud säästud on kulunud aukude lappimiseks ning ees on terendamas tumedavõitu tulevik. Toiduained pole kunagi nii kallid olnud ja ähvardamas on oodatust suurem tööpuuduse kasv.
Vaesust on seejuures keeruline mõistlikult defineerida. Oled sa vaene? Ülimalt isiklik ja personaalne küsimus ju.
Kas on vaene see noor viisakalt riides naine minu ees poekassas, kes 17eurose arve kolmes osas tasumiseks kasutab nii sularaha, pangakaarti kui taaratšekki?
Või on vaene mees, kes tuleb tanklas laenama viit eurot, sest tal ei ole palk veel kohale jõudnud, aga autoga ei vea Tallinnast kodukülla välja? Jään tükiks ajaks mõtlema, et kaugele selle paari liitri bensiiniga pääseb.
Eks ole ju vaesuse kaardistamine pea sama raske kui õnne või ebaõnne defineerimine? Ega kõik sellest rääkijad ja otsustajad hakkagi reaalselt aru saama vaesuse hammustavast olemusest. Sellest lootusetuse, paine ja rusutuse rabast, kuhu vaesus inimese surub.
Kas on vaene see, et maksab üürikorteri eest enamiku oma sissetulekust, elab enne palgapäeva kiirnuudlitest ning teab, et ta laenu oma kodu ostmiseks ei saa kunagi?
Või hoopis see, kes investeerib kinnisvarasse ja tasub liisinguid ning jooksvateks elamiskuludeks jäävad tal vaid riismed?
Või see, kes ühe laenuga tasub teisi ning isegi toidupoes ostab järgmise kuu arvel võlgu? Aga kui tal töökoht peaks ära kaduma?
Või kui sa ostad võlgu kõike: alates toidust ja lõpetades riiete ning tarbekaupadega ja pead seda täiesti loomulikuks? Just käis meediast läbi, et oktoobri seisuga on tarbimislaene Eestis eraisikutel 680 miljoni eest. Pole ju vahet, kas „maksa järgmisel kuul“ vajutasid jõulukinkide, toidu või riiete puhul. Tasumise tund saabub igal juhul. Siis pole ju vahet, oled sa võlgu Coopis, Selveris, pangas või servapealses kiirlaenukontoris.
Või on vaesus hoopis rahuolematus oma elujärjega ning suutmatus sellest välja rabeleda? Teadmine, et saad küll kuidagi hakkama, aga näiteks uut mööblit, remonti, prille või saapaid ei saa endale lubada. Rääkimata raamatute või reiside ostmisest. Hea kui Relve reisisaadet raadios kuulates rändad mõtetes temaga kaasa.
Eks see tusk ja rahulolematus, frustratsioon ja ebakindlus ole nagu bensiin ühiskonnas käärivate vastuolude lõkkele.
/../
Võib-olla ei suutnud me piisavalt ära õppida vaene olemist? Me tahtsime kõike ja korraga, ning nüüd, kui taas on majandus kivina langemas, ei taha seda tunnistada, et peale majandusliku heaolu meil enam ühtegi muud läbivat ideed järele jäänud ei ole.
Palgavaeseks nimetatakse isikut, kes hoolimata sellest, et tal on töökoht ja sissetulek, ei saa oma eluga kuigi hästi materiaalselt toime. Ta peab oma lastele ütlema, et see oli liiga kallis, ekskursioonile minna ei saa, toitu ostame allahindlustelt.
Kui inimesed töötavad mõõdutundeta mitmel töökohal, et toime tulla, tekib küsimus, millal siis elada, kuidas lapsi kasvatada, puhata? Kui toimetulek, ots otsaga kokku tulemine on saanud obsessiivseks kinnismõtteks, mille kõrvale enam muud ei mahu, on oht, et see pärandub ka järgmisele põlvkonnale. Rahateenimisest ei jää palju energiat üle. Miks muidu on linnas sotsiaalreklaamid, mis kutsuvad vanemaid üles oma argimuredest nina tõstma, et oleks aega lapsele otsa vaadata?
Õpetajad, päästjad ja teised on aru saanud, et palk ei vasta töömahule ega vastutusele, aga nad ei ole ainsad. Lihtsalt kõik ei jaksa streikida. Mind on alati pisut häirinud need vestlused lapsevanemate listides jõulude eel, kus vanemad üritavad õpetajale kinki leida. On koole, kus mõni vanem paneb reisiraha välja, ja teisi, kus peetakse 30 eurost suurema kingi tegemist korruptsiooniks.
„Me ei ole ausalt näljas,“ ütles üks särtsakas noor pedagoog lapsevanematele, kes jõululaada ülejäänud toitu proovisid talle kaasa pakkida. Tõesti, korteri üürimiseks pidi ta töötama kahes rühmas ühes lasteaias ja kolmandas teises, aga süüa jaksas endale osta. Ta oli suurepärane õpetaja ja on seda nüüd välismaal.”
by sabamees