Mõned tsitaadid:
“Teatris käimine on küll vabatahtlik, aga selle ülalpidamine mitte. Näitleja saab rahvalt vabatahtlikult vaid kolmandiku oma sissetulekust, ülejäänu nõutakse sisse maksude näol. See paneb näitlejad haruldasele positsioonile: neil on võimalus küsida raha selle eest, mida nemad tahavad teha, mitte selle eest, mida teised neilt tahaksid.”
/…/
“Kes iganes soovib väärt tasu, peab seda otsima turult. Mitut teatrit meil on vaja, kui paljud näitlejad oleksid pidanud õppima muid ameteid, millist kultuuri allesjäävad peaksid pakkuma ja kui suurt tasu neil selle eest väärt oleks saada – see selgub alles siis, kui tasu saamiseks peab loomingu kvaliteet veenma piletiostjaid ja erasponsoreid. Puhtalt kultuuriga tegelemise eest „väärikat tasu“ nõuda pole rohkem õigust kui hobusega kündmise eest – jah, traktorist loobunud põllumees teeb küll kõva tööd, aga kehvas sissetulekus pole süüdistada kedagi peale enese.”
/…/
“Tõeliselt väärtuslik film, teater, muusika, kunst või kirjandus, ehk kultuur, mis vajab kunstniku ülalpidamist ülejäänud ühiskonna poolt, ei ole turul ohus. Väärt elamusele antakse vajalikud ressursid vabatahtlikult, nagu iga teise toote või teenuse puhul.”
by NorthernPrince
6 comments
Kultuur on väikse riigi puhul “oluline”. Eks meil ole fullretarded asju igal pool ja see on üks neist. Kirjanikele on ka mingi palk ju. Muusikud saavad mingit mafia stiilis “tühja kasetti maksutulu”. Ehk siin on mingi kahtlane kultuurihomode mafia tegutsemas ja kui ei meeldi, siis kirjuta kiri oma poliitikule.
Ja nüüd teeks sama kirikute kohta. Maamaksuvabastus, hoonete renoveerimistoetused jms.
Olen täiesti nõus.
Teatrid peaksid olema suutelised end ise jalgadel hoidma. Sama käib ka kirjanike, muusikute ja usklikute kohta.
Veits kohatu võrdlus. Toidu tootmine on ellujäämiseks hädavajalik, isegi kui see pole majanduslikult kuidagi tasuv, siis peab ikkagi tootma. Igasugune meelelahutus selles mõttes ei kannata võrrelda, sest igavusse suremine on tegelikult ainult kõnekäänd, aga nälg on täitsa päris asi.
Aga õige ole, et kui raske käes ja peenike pihus, siis meelelahutus ja kultuur on esimesed asjad, kust kokku võib tõmmata. Kui jälle lahedamaks läheb, eks siis saab jälle laulu ja tantsu ka rahastada.
> “Arsti juures käimine on küll vabatahtlik, aga selle ülapidamine mitte. Arst saab rahvalt vabatahtlikult vaid kümnendiku oma sissetulekust, ülejäänud nõutakse sisse maksude näol.”
Ehk siis argumendi esimest otsa võib rakendada igasuguse avaliku rahastusega elu valdkonna kohta, mistõttu see on nüri.
Kui asendada sõna “vabatahtlik” teravama sõnaga “eluks vajalik”, siis tekib erinevus sisse – arsti juures käimine pigem on eluks vajalik, teatris käimine pole.
Ühiskonna jaoks vajalikud on aga ka humanitaarsed alad. Kui leppida kokku, et eesti kultuurist ei pea kinni hoidma, siis võib teatri lisaks kaotada paljugi muud, öeldes “odavam tuleb, kui õpetate inglisekeelse Wikipedia abil”.
> Väärt elamusele antakse vajalikud ressursid vabatahtlikult, nagu iga teise toote või teenuse puhul.
Mõnel määral mõistetav. Kuid pärast seda võib olla, et väärt elamus on enamusele elanikkonnast liiga kallis, et seda omale lubada, toetus selle ülalhoidmisele kaob ja valdkond praktiliselt sureb välja – jäävad miinusega töötavad amatöörid, kelle tase on varasemaga võrreldes nõrk.
Mulle tundub, et otsust “surgu pealegi” ei tohiks kiirustades langetada. Samas, kui valdkonnas sees paistab, et “aga mis elu see on?”, siis võib-olla mingil hetkel ongi nii, et teatreid pole.
Üks asjakohane artikkel:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/eesti-teatrite-rahastamine-eile-tana-homme/
Teatrite riigipoolse rahastusena mainitakse seal 38 miljonit eurot. Perspektiivis on Sotsiaalministeeriumi eelarve ca. 7000 miljonit.
Jah, teatritel on poti põhjas midagi, mida saaks ära võtta. Paraku keegi teine sellega väga söönuks ei saa.
Mõlemal poolel on omamoodi õigus. Riik peaks toetama kõrgkultuuri, aga kuidas?