Mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam olen veendunud, et keskkonnaministri ametikoht on lihtsalt sellepärast, et see peab olemas olema. Hetkel jääb mulje, et nii kaua kuni pole kindel, kas keskkonna säästmise mõju on märgata alles 50 või 100 aasta pärast, siis pole mõtet midagi tehagi. Raporteid ja uuringuid väidetavalt loeb, aga ei oska analüüsida (või lasta analüüsida) ka. Väheambitsioonikad vaated, arvestades, mis valdkonnast jutt on.
Võibolla on asi minus, aga kõik selle tüübi tekstid kõlavad nagu “Piisava rahasumma eest saab kõike, nii kuidas tahate. Sulas, btw.”
Selline isegi-mitte-väga-läbi-lillede altkäemaksu nillimine.
See tegelane on praegu ju täielik kits kärneriks, kuulub mh Riigikogu põlevkivi toetusrühma jne.
Peab lootma, et järgmise valitsuse keskkonnaminister oskab ikkagi tulevikku vaadata.
Eestis on keskkonnaministri peamiseks ülesandeks alati olnud tööstuste kaitsmine keskkonnakaitsjate eest. Nagu eelmine minister Mölder lapsesuuga ütles – “oot-oot, mina räägin ikkagi majanduskeskkonnast”. Tema oli ka see mees, kes oma aastase ametiaja jooksul ei vaevunud kordagi ühegi keskkonnaühendusega kohtuma…
Savisaare mõtteviisi näitab värvikalt tema eelnõu rannaalade ehituskeeluvööndi kaotamisest, millega sisuliselt kaoks igaveseks Eestis igaüheõigus veekogude ääres, rääkimata massiivsest kahjust keskkonnale.
Pealkirja osas: tundub, et Savisaar on asjast õigesti aru saanud:
> See number on igal juhul vale, ükskõik mis siin välja öelda. Aga mida kauem venitame, seda kulukamaks rohepööre läheb. Kogu maailm liigub niikuinii selles suunas. Kui meie jääma oma selle vana tehnoloogia peale kinni, siis me ei ole enam konkurentsivõimelised.
Mis puudutab seda 1,8 miljonit tonni rohkem süsiniku sidumist kui rasket eesmärki… aastal 2020 tootis Eesti 9.2 miljonit tonni põlevkivi. Selle taustal on kindlasti võimalik saavutada 1.8 miljonit tonni vähem CO2 atmosfääri laskmist. Süsiniku sidumine on muidugi teine asi, kui tema alles jätmine.
> Eesti saab hakkama, kui me räägime üldisest 2050 aasta eesmärgist. Ja aastaks 2030 oleme vähendanud heidet võrreldes 1990. aastaga 70 protsenti.
> Aga nüüd on küsimus, et seda tahetakse saada Euroopale tervikuna ja kõik riigid ei saa sellega nii hästi hakkama. Seega püütakse seda koormust jagada kuidagi nende peale, kellel see paremini välja tulnud.
> Aga see on ebaõiglane käitumine Eesti suhtes
Appi, jälle kuskil mõõdetakse NSVL aegse tarbimise vastu. See on nii jabur ning samuti ebaõiglane – kõigi muude suhtes, kes polnud NSVL liikmed. Oletan, et see vähekese lisa nõudmine, mis Savisaare arvates Eestile ebaõiglane on, tulenebki just mõõtmise alguspunkti aastast, mis Ida-Euroopale uskumatult soodne on.
Eks seal mingi kompromiss teha tuleb.
Za vashi dengi ljuboi kapris…. On üks selline v.k. väljend
Nisu unn yo
Savipäts 2.0 ametinimetuse eest võiks “Keskkonna” eesliite ära võtta. Oleks kohasem.
Kes siis veel peale keskkonnaministri peaks seda teadma 😀
9 comments
Mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam olen veendunud, et keskkonnaministri ametikoht on lihtsalt sellepärast, et see peab olemas olema. Hetkel jääb mulje, et nii kaua kuni pole kindel, kas keskkonna säästmise mõju on märgata alles 50 või 100 aasta pärast, siis pole mõtet midagi tehagi. Raporteid ja uuringuid väidetavalt loeb, aga ei oska analüüsida (või lasta analüüsida) ka. Väheambitsioonikad vaated, arvestades, mis valdkonnast jutt on.
Võibolla on asi minus, aga kõik selle tüübi tekstid kõlavad nagu “Piisava rahasumma eest saab kõike, nii kuidas tahate. Sulas, btw.”
Selline isegi-mitte-väga-läbi-lillede altkäemaksu nillimine.
See tegelane on praegu ju täielik kits kärneriks, kuulub mh Riigikogu põlevkivi toetusrühma jne.
Peab lootma, et järgmise valitsuse keskkonnaminister oskab ikkagi tulevikku vaadata.
Eestis on keskkonnaministri peamiseks ülesandeks alati olnud tööstuste kaitsmine keskkonnakaitsjate eest. Nagu eelmine minister Mölder lapsesuuga ütles – “oot-oot, mina räägin ikkagi majanduskeskkonnast”. Tema oli ka see mees, kes oma aastase ametiaja jooksul ei vaevunud kordagi ühegi keskkonnaühendusega kohtuma…
Savisaare mõtteviisi näitab värvikalt tema eelnõu rannaalade ehituskeeluvööndi kaotamisest, millega sisuliselt kaoks igaveseks Eestis igaüheõigus veekogude ääres, rääkimata massiivsest kahjust keskkonnale.
Pealkirja osas: tundub, et Savisaar on asjast õigesti aru saanud:
> See number on igal juhul vale, ükskõik mis siin välja öelda. Aga mida kauem venitame, seda kulukamaks rohepööre läheb. Kogu maailm liigub niikuinii selles suunas. Kui meie jääma oma selle vana tehnoloogia peale kinni, siis me ei ole enam konkurentsivõimelised.
Mis puudutab seda 1,8 miljonit tonni rohkem süsiniku sidumist kui rasket eesmärki… aastal 2020 tootis Eesti 9.2 miljonit tonni põlevkivi. Selle taustal on kindlasti võimalik saavutada 1.8 miljonit tonni vähem CO2 atmosfääri laskmist. Süsiniku sidumine on muidugi teine asi, kui tema alles jätmine.
> Eesti saab hakkama, kui me räägime üldisest 2050 aasta eesmärgist. Ja aastaks 2030 oleme vähendanud heidet võrreldes 1990. aastaga 70 protsenti.
> Aga nüüd on küsimus, et seda tahetakse saada Euroopale tervikuna ja kõik riigid ei saa sellega nii hästi hakkama. Seega püütakse seda koormust jagada kuidagi nende peale, kellel see paremini välja tulnud.
> Aga see on ebaõiglane käitumine Eesti suhtes
Appi, jälle kuskil mõõdetakse NSVL aegse tarbimise vastu. See on nii jabur ning samuti ebaõiglane – kõigi muude suhtes, kes polnud NSVL liikmed. Oletan, et see vähekese lisa nõudmine, mis Savisaare arvates Eestile ebaõiglane on, tulenebki just mõõtmise alguspunkti aastast, mis Ida-Euroopale uskumatult soodne on.
Eks seal mingi kompromiss teha tuleb.
Za vashi dengi ljuboi kapris…. On üks selline v.k. väljend
Nisu unn yo
Savipäts 2.0 ametinimetuse eest võiks “Keskkonna” eesliite ära võtta. Oleks kohasem.
Kes siis veel peale keskkonnaministri peaks seda teadma 😀