Sander viib Eesti jõuliselt maailma filmikaardile

Miks on nii, et Teie filmid saavad maailmas mitmeid auhindu*, aga neid ei ole esindatud EFTA’l?

EFTA gala on puhtalt selle korraldaja Eesti Filmi Instituudi pidupäev ja kuna meil on instituudi põliste juhtidega kolmekümne aasta tagune kana kitkumata, siis olen ma Eestis filmitegijana boikoti all. Seega ei ole ma kulutanud sentigi maksumaksja raha. Lisaks – kuna mu viimased filmid on valminud pigem Go3 toetusel, on tehniliselt tegu pigem Läti kui Eesti filmidega. Nii et olen hoopis Läti kultuuri esindaja maailmas – vähemalt olin, kuni Läti sõltumatu film Oscari sai!

Hetkel olen Eesti juhtivate ärimeeste toel valmistumas looma üht uut rahvuskultuurile olulist filmi.

Mis on siis filmivaldkonna tulevikuplaanid?

Järgmisel kevadel möödub 200 aastat esimese Eesti soost suure kunstniku Johann Köleri sünnist. Ta polnud mitte üksnes esimene rahvusvaheliselt kuulsaks saanud eestlane, vaid ka oluline figuur ärkamisaegse eestluse kujunemisloos. Eelmise aasta lõpul kirjutasin romaani „Värvide sosinad“, mis räägib noore Köleri reisist Itaaliasse ja kohtumisest teise Eestist pärit kunstniku, meie esimese suure naiskunstniku Julie Hageniga. Raamatul läks väga hästi – see oli kolm nädalat müügiedetabeli esikohal ja kandideeris Tammsaare nimelisele kirjandusauhinnale. Minu soov on aasta lõpul sellest põnevast ja romantilisest loost film teha. Kahjuks riiklik monopol – Eesti Filmi Instituut – tõmbas sellelegi projektile muidugi vee peale; kokku olen ma neilt saanud kaksteist korda vastuseks „Ei“ ja mitte ühtegi korda sentigi. Aga õnneks on mobiliseerunud mitmed Eesti juhtivad ärimehed, kes praegu plaanivad seljad kokku panna ja see film tõelisuseks muuta. Oma unistustes näen, et teeme esilinastusega Köleri sünniaastapäeval talle sellise kingituse. Nagu seisab Köleri hauasambal – „austuse ja tänu täheks sugurahvalt ja sõpradelt.“

Üks pisike filmiprojekt on mul veel – sel suvel teeme Mäetaguse mõisas Ida-Virumaal suvelavastusena minu müstikahõngulist näidendit „Roosivõti“. Mõis kuulus kunagi von Rosenite suguvõsale ja selles etenduses räägitakse suguvõsa daamide vägagi süngetest saladustest. Plaanin ka sellest näidendist filmi, täpsemalt telefilmi teha – aga see on üsna väike projekt, sisuliselt telelavastus, samas kui Köleri lugu on suur.

Film on paraku kunst, mida maailmas oma raha eest ei tehta – alati tuleb kusagilt lunida, taotleda, kerjata, paluda, selgitada, õigustada. Mulle on sõltumatu filmitegija elu küll väga meeldinud, aga see on viinud mind majanduslikult natuke rappa, sest filmi tootmiskulu kipub ikka olema suurem kui saadav tulu. Olen müünud maha kõik, mis müüa on ja investeerinud järjest kallimatesse projektidesse, seega nüüd tahaks loota, et Köleril tõesti leidub „tänulikku sugurahvast ja sõpru,“ kelle kaasabil sellele projektile jalad alla saaks!