Meie eludesse on tulnud tume vari ja päris valgeks ei lähe enam kunagi. Lahkunud on Jörgen – see kordumatu, ainuke, ainulaadne Unistaja. Läinud, läinud on me elujanune lõpunimineja. Me kirglik arlekiin. Me melanhoolne plahvatus, me ammendamatu totaalsus. Me tundlik ja õrn, me tugev ja järelejätmatu. Sa meie… Ränk on hind, mida makstakse kellegi armastamise eest – seda hinda maksame nüüd küünlaleeki karjudes.
Sa tegid oma viimase transformatsiooni, sulle nii omaselt radikaalse ja poeetilise korraga – muutusid tähetolmuks. Meile on antud ainult olevik, ütles muusik pimedas suveöös uudist kuulnuna, aga kui olevikul enam jalgu ei ole, siis klammerdume mineviku külge. Kas mäletad, oo OÜ Tume vari omanik, kuidas õpetasid kord sõpra autoga sõitma? Ei osanud keegi talle selgeks teha, kuidas libistada siduriga, sest vajab see tähelepanu, hoolt ja tundlikkust, erinevate pedaalide üheaegset tallumist kõige kõrgematel nootidel – kuid seda sa oskasid. Kas mäletad, kuidas lõid Maarjamäel aknad kahte lehte laiali ja laulsid täiel rinnal oma lemmikklubi hümni, kus lubatakse, et keegi ei kõnni kunagi üksinda? Kas sellepärast armastasidki sa meid nõnda, hoidsid meie poole, andsid ära oma lõputust andest iga jumala proov ja etendus tükikesi iseendast teiste ja idee nimel? Kui sageli sa ütlesid: idee nimel! idee nimel! Vähemalt sama palju, kui naersid oma avalat naeru või sirutasid meie poole oma rahutute sõrmedega pika käe, mis ei lõppenudki kunagi.
Üks lavastaja, kes sinuga palju koostööd teinud, köögiaknast unne vajuva linna peale vaadanud, irooniliselt muianud paatose peale ja sama kirglikult teatrist rääkinud, kirjutas läbi pisarate nii. „On üks salakoht, millest ei saa rääkida, aga me kohtusime seal ootamatult. Selles kohas saavad kokku see, mida me nimetame reaalsuseks ja see, mida me peame illusiooniks. Seda kohta ei kirjuta lahti ükski teatriõpik, seda ei saa õppida üheski koolis. See on keeruline ja ilus koht. Ja riskantne, sest see on võitlustannner. Sinna lähevad need, kes teisiti ei saa. Sinu viimaseid töid vaadates tajusin ma, et sa oled selle koha valitseja, sa oled parem kui keegi teine, sa oled valmis. Aga Jörgen, sa kõige rahutum hing, tahtsid veel edasi minna. Võib-olla kuhugi, kus see kõik saab üheks.“
Ära muretse, Jörgen. Sa ei kõnni seal üksi, kus sa nüüd oled. Kunagi kõnnime jälle kõrvuti, aga senimaani kannata ära need komplimendid, mida nüüd öeldakse. Ära keera seekord selga, ära muiga kiituse üle, ära nuhtle ennast nii armutult, istu nüüd küünlaleegina me tubades ja kuula. Sa olid rokkstaar ja maapoiss. Sa olid piraat, provokaator, vulkaan ja tulejutt me eluöö taevas, ja sa olid, mees, kes sõitis läbi linna, sõbra madratsit kahe käega auto katusel kinni hoides, Nina Simone või Nick Cave üürgamas loksus autoraadios.
Sa olid näitleja, kes tegi endale kõik olukorrad mitte mugavaks ja turvaliseks, vaid ebakindlaks ja õrnalt ohtlikuks, et midagi saaks sündida. Et sa saaksid elada, elada koos vaatajate, kolleegide ja ideega ühises etenduses. Nii ütlesid sa sageli ise: selles situatsioonis ma elan. Ma elan! Oh boy, Jörgen, kuidas sa elasid.
Sa olid mees, kes tabas kohe kõiki registreid nõtkelt ja paindlikult. Sinu ümberlülitused olid kiired, sinu ampluaa sama piirideta kui Orissaare meri, mida sa nii piiritult armastasid. Karakterisse sisse – palun. Abstraktne kujutlus kombineerituna improviseeritud füüsilisusega – aga palun. Lakkamatu lõpuniminek, julgus mängida kõige keerukamaid mänge, elegantseid ja jultunud mänge, neid mänge, mida mängivad kõige peenemad meistrid, kes ei aja taga publiku aplausi või tunnustavat täket žurnaalis, vaid tungivad sõnades kirjeldamatu tõe poole – aga palun. Tehnilise arsenali ammendamatus ja ometi selle pidev täienemine nagu võluripoisil – aga palun. Jörgen, me armas, kordumatu Jörgen – sa andsid ja andsid, aga kas sa kunagi ka võtsid?
Lavakunstikooli minnes vaatasid õppejõud: see Saaremaa kooliteatri tüüp on veidi isegi liiga sobilik. Korralik, aga mitte eriline. Ja siis muutus kõik. Koolivälisel ajal, olge lahked, hakkasid tegema püstijalakomöödiat, koolis sukeldusid draamakunsti ning sealt edasi olid sina see, kes truppe ja kooslusi määratles. Peatugem viaduktil, heitkem pilk tagasi, kus puud koolduvad nüüd üheks tunneliks ilma heleda otsata: esmalt Teater NO99, siis Ekspeditsioon, ja mõlemale nii kompromissitult lojaalne, nii otsatult truu ja helde, sest sul oli ajada seal Asi.
„Kui ma sügisel Leviaatanit vaatasin, siis tabasin end mõttelt, et ma olen tunnistajaks, kuidas suur näitleja mängib,“ kirjutab üks lavastaja, keda tundsid pea pool oma elust. „Et mul on see õnn näha näitlejat, kes valdab teemat, rütmi, distantsi, publikut, energiat. Kes ajab samaaegselt naerma kui ka nutma. Ja kes tõepoolest läheb lõpuni.“
Oot, Jörgen, kuhu sa lippad jälle, kuula meid natsa veel, jäta meile vähemalt seegi. Jah, me saame aru: vaja on krohvida vannituba ja koer viia jalutama, sõita mere äärde ning etendada seal pool tundi etüüdi kaptenist, kes ujuda ei oska. On vaja teha sõbraga bändi, kus laulate progelolle laule või asetada tool Pärnu randa ja olla seal hommikul viieni. On vaja teha nii paljut, elada üha kirkamalt, aga kuula meid veel. Kuula, kuidas sinu kohta öeldakse stiihia ja idealist, kirglik ja julge, sõnastamatu ideaali ihaleja, imeline ja imetlusväärne, toores ja brutaalne ja hell ja habras, nii kohutavalt hell ja habras, me Jörgen.
„Nii on, mis siis teha,“ ütlesid sa ise sageli. Nii on. Mis siis teha. Me teame, et sa kuuled meid üha nõrgemalt, sest liigud meist üha kaugemale. Varsti me peame karjuma ja usu meid, Jörgen – me karjume. Me karjume järgmistel päevadel, kuudel ja aastatel palju, palju selle katastroofi palge ees. Aga ära arvagi, et me enam ei usu. Nagu uskusid sina siiralt ja suurelt, nii usume ka meie, et hele leek ei kustunud, vaid muutus tähetolmuks. Me peame seda uskuma. Sest muidu ei ole meil enam millessegi uskuda.
Ärasaatmine on 22. juulil kell 17 Risti (Harju-Risti) kirikus.
Palume pärgi mitte tuua.
