Aastaid on räägitud, et suur vee-ettevõte suudab katta taristukulusid ja investeerida iseseisvalt. Tegelikkus seda ei näita. 21 tegutsemisaasta jooksul pole ettevõte kogunud piisavalt reserve, et investeeringutega ise edasi minna. Vastupidi, raha on lihtsalt ära kulunud ilma nähtava tulemuse ja pikaajalise plaanita.
Võib-olla ongi probleem selles, et omavalitsustele kuuluv ettevõte toimib korraliku peremeheliku järelevalveta. Vastutus hajub, selge juhtimiskohustus puudub. Ja selle kõige maksavad kinni tarbijad.
Emajõe Veevärk selgitab veehinna tõstmist vajadusega investeerida – nimelt olevat plaanis järgmise 12 aasta jooksul teha 80 miljoni euro väärtuses taastusinvesteeringuid. Kui seni on saanud muretult tugineda Euroopa toetustele, siis enam mitte – Eestis on elu nüüd juba nii hea, et Euroopa kriteeriumite järgi pole meile toetusi enam vaja. On tarvis ise hakkama saada – ja mitte ainult.
Nimelt on Euroopa toetustega ehitatud taristuga seotud üks konks: seni ei olnud lubatud veeteenuse hinnas arvestada toetuste eest rajatud ühisveevärgi ja kanalisatsioonitaristu amortisatsiooni ehk kulumit kogu ulatuses.
See tähendab, et vee-ettevõte polegi saanud süsteemselt koguda vahendeid selleks, et taristu eluea lõppedes need omafinantseeringuga asendada. Niisiis tuleb edaspidi hakata investeerima laenude abil.
See on vaid üks hinnatõusu põhjendus, kuna ülejäänu on juba teada-tuntud lugulaul: käibemaksu tõus, sisendite kallinemine, suured kulud, mida veehind ei kata, vajadus valmis olla kriisideks jne.
Lühidalt öeldes on vee-ettevõte oma tarbijate ette seadnud valiku: lepite kas hinnatõusu või teenuse kvaliteedi langusega. No ja kes seda viimast ikka sooviks!
Ulila elanikuna lisan siia kohaliku vaate. Olen kursis selle piirkonna veemajandusega, see tähendab näen Emajõe Veevärgi toimetamist veetarbija seisukohalt. Tõsi, ega suurt midagi näha ole, sest meie juures on ettevõte kogunud kapitali 21 aastat, aga pole omalt poolt siia mitte midagi lisanud. Samas vajaks ühisveevärgiga liitumist see asula osa, mis jäi 20 aastat tagasi liitmata.
Mitte mingisugust ehitamist ega rekonstrueerimist ei ole Ulilas aastate jooksul toimunud. Sama seis on kogu meie valla piirkonnas, erandiks on vaid Puhja.
Hakata sellises olukorras maksma Eesti kõrgeimat veehinda on Elva valla elanike suhtes pehmelt öeldes ebaõiglane, ükskõik kui suurelisi põhjendusi selleks ka ei esitataks.