Tere
Teatavasti on tipp-poliitikutel kombeks üsna aktiivselt roteeruda erinevate portfellide vahel. Näiteks tänane rahandusminister Jürgen Ligi on omal ajal olnud nii kaitseminister, haridus- ja teadusminister kui ka välisminister. Sarnaselt temale on Urmas Reinsalu olnud erinevates valitsustest nii kaitseministri, justiitsministri kui ka välisministri rollis. Seda loetelu võiks jätkata üsna pikalt.
Eelnevast tulenevalt mõtlesin uurida, milline on rahva seisukoht sellise nähtuse osas. Kas ministriamet on teie silmis geneeriline juhipositsioon ja säärane roteerumine on tervitatav või peaks minister oma konkreetses valdkonnas ka veidi süvendatumalt orienteeruma, mille korral säärane roteerumine oleks ebamõistlik?
Kuna Eesti ministrid on sageli rahvusvahelisel areenil äpukestena esinenud, siis uuriks ka seda, et kas sääraselt juhipositsioonilt võiks eeldada ka veidi kõrgema taseme rahvusvahelise kommunikatsiooni oskust? Seda enam, et eestlased tervikuna on üks suhteliselt kõrge keeleoskusega rahvas. Siin mõned huvitavamad näited, mida ma siinkohal silmas pean:
by euphoricscrewpine
15 comments
Keskharidusega ei peaks ministre olema. Valdkonna minister võiks olla vähemalt valdkondliku haridusega.
Öeldi juba nõukugude ajal – anna partei ameti, annab partei mõistuse.
Valdkondlikku haridust on raske nõuda, kuna enamasti pannakse inimesi ministriks vastavalt tähtusele partei hierarhias, mitte oskuste järgi. Mis on muidugi vale.
Kas ideaalne oleks pigem tehnokraatia, kus valitsuse liikmed on tehnokraadid – valdkonna spetsialistid, mitte poliitbroilerid kes vb pole kordagi elus ühtegi päris ametit pidanud ega päris tööd tegema pidanud? Raske öelda.
Kui me tahame et meil oleks päevamad ministrid, siis peame ka nende palku tõstma. Lihtsurelikule võivad tunduda need suured rahad, kuid oma ala eksperte selle 7k brutoga ei meelita.
Tulemuseks ongi see et meil justiits- ja digiminister on Pakosta ja rahandusminister on Ligi.
Roteerumise osas, minu meelest on teatud juhtudel okei, kui minister ongi nõunike kõnelev pea.
– siseminister
– välisminister
– rahandusminister
– kaitseminister
Võiksid see eest olla ka oma ala haridusega, sest neil on tihti rohkem vaja ka rahva ees esineda + minu silmis on tegu tähtsamate ministrikohtadega. Siseminister ja välisminister peaksid olema piisavalt pädevad et asendada peaministrit.
Minister on poliitiline ametikoht ja ei pea eeldama valdkondlikku pädevust. Küll peab minister olema juhiomadustega, kes on võimeline juhtima suurt hordi valdkonnaspetsialiste. Lisaks peab olema äärmiselt õppimisvõimeline ja intelligentne, et uut valdkonda kiiresti hoomata ja sellega kohaneda (üldistatud tasemel siis, mitte eksperdi mõttes). Mõistma, mis, kes, kas, kuidas ja kuna on oluline, et siis ministeeriumi ja poliitikakujundamist vastavalt juhtida.
Valdkonnaga seonduv kõrgharidus, alates magister. Lisaks valdkonnas tegutsemise taust ja kogemus vähemalt viis aastat.
Klassika: valitakse ametisse lojaalseid, nõutakse aga nagu tipptegijalt. Tipptegijatel on loll omadus ise mõelda, lisaks valiksid nad pigem äri või teaduse või loomingu. Ja jäävadki need samad.
Jürgen Ligi üks (kuid kaugeltki mitte ainus) negatiivsemaid omadusi on kontrollimatu ülbus, mis mõjub paraku eriti mürgiselt ajal, kui inimeste elujärg on halvenenud. Seda seejuures osaliselt valitsuse tegevusest tulenevalt, aga lisaks ka vastupidiselt valitsuse pidevatele lubadustele. Nii ei mõju ülbus mitte lihtsalt ebaviisakusena, vaid paraku ka ebakompetentsusena, sest hoolimata oma majanduspoliitika ebaõnnestumisest ja oma prognooside pidevast möödapanekust ülbe suhtumine ei muutu, pigem on dissonants ajas ainult kasvav.
Selles osas ei ole ta paraku valitsuses erand, pigem on see tema erakonnale isegi tüüpiline. Ka peaminister Michal viitas äsja sellele, et hinnatõusudes on süüdi hoopis eestlased ise, kes on “luksusliku eluga ära hellitatud” (tsiteerin tema Facebooki postitust, mis tõsi küll, omakorda tsiteerib Delfit). See on ikka omaette tasemel jultumus levitada niivõrd küüniliselt eluvõõrast sõnumit, kui tegelikult on statistiliselt kinnitatud, et riigi elatustase on halvem kui kümnendi alguses ning seejuures ka EL-i viletsaimate sekka kukkunud.
Eestis on võimu suhtumine rahvasse pöördunud peaaegu tagurpidi. Mida ebaõnnestunum riigi majanduspoliitika on ja mida viletsamalt inimestel läheb, seda rohkem ülbust valitsusel on ja seda rohkem näidatakse näpuga inimeste poole. Paratamatult viib see ühel hetkel pingete plahvatuseni, sest eestlased on siiski inimesed nagu iga teine ja jätkusuutlik selline poliitika mitte kunagi mitte üheski ühiskonnas ei ole ega saa olema.
Poliitiliste ametikohtade eripära ongi see, et neile ei saa isiku kvaliteedi piiranguid seada. Kui rahvas on antud erakonnale nii palju hääli andnud, et nad saavad ministri nimetada, siis see on selle erakonna valik.
Minister on poliitiline juht. Kantsler, nõunikud jne on asjatundjad, kes teda toetavad seal.
Eesti ei siin erand. No vaata kasvõi USA. Alkohoolikust ajakirjanik kaitseminsiter, kohalik Jana Toom riikliku luure ülem. Pro wrestlingu (see kus näideldakse võitlust) promootor haridusminister….
Eesti latt üleüldiselt ei ole madal aga meenutades frau Kingot … jah, see on juba mudaliiga minu arvates aga küllap neil pink lühike ka.
Minister otsustab üldjuhul koostöös valitsusega rahastuse ja tööde järjekorra….muu on kõik tehnokraatlikult ette kirjutatud. võta ette riiklikud valdkonna arengukavad ning võrdle erakondade platvormidega.
Lahendus ongi et minister on nägu/tankist. Kantslerid, Nõunikud jms peavad olema kas vastava valdkonna hariduse või kogemusega. ala Terras praegu…sa arvad et ta paneb praegu seakatku kriisiplaani kokku…..seda teevad kontoris vanad…tema ülesanne on see jama kommunikeerida nö tuli enda peale võtta, kui õnnestub saab poliitilisi boonuspunkte.
Võiks olla vähemalt aasta aega mingit “lihttööd” teinud. Hetkel tundub, et kõige suuremad käärid tulevad sealt, et tavalise inimese elust ei jagata midagi.
Muidu kõrgharidus oleks tore aga samas kuidagi selle järgi ise ikkagi ei valiks. Eelkõige tooks ikkagi eelmise lõiguga seotult välja elukogemus – eriti siis antud valdkonnas. Kindlasti ei tohiks saada aka mingi noorpoliitik või n-ö inimene kes ainult poliitikat mängib.
Üks probleem on karjääripoliitikutega kelle töö ongi piisavalt hääli koguda et pääseda poliitikasse, palka ja elu nautida järgmiste valimisteni ja siis kogu tsüklit korrata. Nagu meie põllumajandusminister kelle tugevaim CV-punkt on see et ta naine on Saaremaalt.
Võhik valdkonna juhina ei ole kõige hullem asi. Kõige hullem on juhina see, kes asjast natuke teab ka. Üks teatud kapral on siin väga hea näide. Vastandiks kaitsemikser, kes valdkonnast midagi ei teadnud ja pidi spetsialiste kuulama – seetõttu kõige hullem ei olnudki.
Aga saada selline inimene, kes suudaks ministeeriumi juhtida, oleks erialaspetsialist, suudaks riiki väljaspool esindada nii, et piinlik poleks. Miks selline pädev inimene peaks ministriks tulema?
Igakord kui uus valitsus hakkab kohti jagama, meenub mulle ‘Armastus kolme apelsini vastu’ ja sealne riigipiruka jagamine.
Kahtlustan, et päriselt käib ka nii arvestades kui jaburaid valikuid on tehtud 🤦♂️
See ei ole otseselt teemasse, aga päris mage Madisonist neid klippe kokku panna kui samal ajal tuleks talle endalegi mõned keeletunnid kasuks. Eks igaühel on oma kehvemad ja paremad päevad, aga ta on kehval päeval täpselt samasugune “ää ää ääää”. Enne valimisi lükkas ka instasse reelse, kus võrdles enda ja teiste poliitikute keeleoskust ja proovis rootsi keelega muljet avaldada – [(… ei tulnud välja)](https://youtu.be/0ZoGnllNdoE?si=L6KogS9V-26IptKe) ning inimesed kommentaarides kiidavad, et küll on tubli poiss.
Miks meil on olulistes ametites ebapädevad poliitikud ning miks pingid nii lühikesed on? Ma pakun, et osa vastusest on seotud asjaoluga, et poliitika on taolise lahmimise ja ärapanemise tõttu nii räpane, et mõistusega inimesed hoiavad sellest kauge kaarega eemale.
Comments are closed.