Ma olen täheldanud korduvalt ja seda ka väga intelligentsete inimestega rääkides, et “valimine ei muuda midagi”. Ning ühel konkreetsel juhul, pärast põhjalikumat uurimist, sain vastuseks enam-vähem järgneva: “mina andsin hääle erakonnale x, aga võimul on hoopis erakonnad y ja z, kuidas see siis demokraatia on?”. Pidingi seletama, et demokraatia tähendabki seda, et ühel inimesel (s.h sina kallis sõber) ei ole ainuvõimu. Vaid sa jagad väikest killukest võimust koos ülejäänud ligi miljoni hääleõigusliku elanikuga.
Meil on paljudel idealistlik unistus, et kui poliitik osutub valituks, siis ta läheb ja teeb ära need asjad mis ta on lubanud teha. Tundub ju erakordselt mõistlik eeldus.
“Probleem” on selles, et me ei vali diktaatorit. Me valime riigikogusse 101 ja KOV volikogudesse üle tuhande esindaja, kes peavad siis omakorda omavahel leidma ühisosasid, tegema kompromisse või siis niisama opositsioonis istuma. Meie poliitiline süsteem on ehitatud üles selliselt, et otsuste tegemine on mitme-sammuline protsess, paljudel osapooltel on sõnaõigus ja tihti ka vetoõigus.
Ehk siis poliitika ei ole otsustan-ja-teen. Poliitika on nügimine. Pidev nügimine. Nügida poliitikat sinna suunda kuhu sina tahad et see peaks liikuma. Ja neid nügijaid on sadu tuhandeid. Mõni nügib tugevamini, teine nõrgemini, lihtsam on nügida sinna kuhu enamus nügivad. Aga suure tahtmise, järjepidevuse ja mõttekaaslaste leidmisega on võimalik seda miljonipealist rahvast vaikselt enda jaoks õiges suunas nügida.
Täna algasid kohalikud nügimised. Minge nügima!
Juurde pole küll midagi vaja 🤣. Meil on neid niigi palju.
Kui Ratas juba selline memelord on, siis Isamaale väike soovitus: pange korralik hunnik pappi Epicule ja laske ta Fortnite’i karakteriks. Ja Microsoftile ka, et COD’is oleks. Ezpz.
Probleem on selles, et poliitikud ja poliitiliselt erakonnad ei ole tõsiselt võetavad. Nad on kaotanud oma usutavuse ja usaldusväärsuse. Ainus moment, mil rahva ja riigi eluolu vastu huvi tuntakse ning hoogsalt asjakohaseid lubadusi pillutakse, on periood, mis jääb vahetult enne valimisi. Mingitest õilsatest väärtustest, rahva eest seismisest või põhimõttekindlusest oma lubadustest kinni pidada ei saa ju väga kõneleda.
Ma ei ole suur Indrek Tarandi fänn, aga hiljuti kommenteeris ta ühe uue poliitikasse kandideeriva KOV kandidaadi postituse all järgnevat. Seejuures pani ta minu arust sellega päris hästi naelapea pihta.
Kui olin ise veel alla 20 siis ega ka mind väga ei huvitanud, sest need teemad ei tundunud mind isiklikult mõjutavat.
Nüüd olles juba kesest 30 eluaastaid lähevad kohalikud teemad juba korda – kergliiklusrajad, koolibussid, maamaks, kodukoha mänguväljakud jnejne on väga teemakohased – 20 aastaselt oli mure, et tuleks ruttu reede ja läheks peole, täna aga mõtlen – maamaks jälle tõuseb, aga vabandusi miks külateed remontida ei saa tuleb nagu Vändrast saelaudu.
Rein Rebane vist ütles seda, et üks probleem on selles, et inimeste päris probleeme ei kõnetada ja et parim valimiskampaania on see, mille oled lõpetanud enne kui teised alustavad.
Ehk et: kõnele inimestega nende päris probleemidest ja muredest ja kui sa nendega päriselt tegeled ja räägid, siis su kampaania võib enne tehtud olla kui su pastakad ja kalendrid seda näitavad.
Noortega sama lugu. Noored tahavad, et neid kõnetataks ja nende muredele tähelepanu pöörataks. Kui seda ei tehta, siis nad ongi apaatsed.
Ma enam väga noor ei ole aga mind samuti ei huvita, millised klounid parasjagu võimul on
Imho noortel tasub ise peeglisse vaadata.
Enamik eakaid ja hiliskeskealisi inimesi käivad alati valimas. Kas arvate, et neil on valiku langetamine alati lihtne? Et oma valikule mingeid etteheiteid poleks? Et valitud erakonna või valimisliidu vaated ja põhimõtted ühtivad nende omadega 100%?
No ei ole nii. Tark valija saab aru, et kui ta ei lähe valima, siis teised valivad tema eest. Ja teevad veelgi kehvema valiku, vähemalt tema enda mätta otsast vaadates. Ja seetõttu see eakas või keskealine valija nina ei kirtsuta, vaid valib kõikidest variantidest enda jaoks the lesser evil. Ning lähebki valimisjaoskonda või võtab ID-kaardi lugeja kätte.
Paljud noored aga ei saa eriti aru valimiste olulisusest. Võib-olla jättis ühiskonnaõpetuse tundide kvaliteet soovida, võib-olla mõnel teisel põhjusel.
Ning mis on kõige hullem, kui pole ideaalset kandidaati, siis ei mindagi valima. The narcissism on small differences. Tahetakse täiskomplekti, uuritakse, kas oma kolkaküla kandidaat on ikka õigel meeleavaldusel käinud – kelle puhul see tähendab Palestiina oma, kelle puhul puurikanade oma, kelle puhul midagi kolmandat.
Mis siis, et pagana Käpa-Kohila vallavolikogu ei tegele absoluutselt nende teemadega. Üldharidusvõrgu käimas hoidmise ja teede korrashoiuga tegeleb küll.
Ja siis mõelge, et te olete kandidaat. teete tänavakampaaniat. Jagate oma näo ja lubadustega voldikut. Eakas inimene võtab selle lahkelt kätte, noor enamasti mitte. Ja teie teate, et see eakas inimene ka päriselt käib valimas, noored aga parimal juhul 50/60.
Ratsionaalse valiku teooria ütlebki kandidaadile, et kui tahad olla edukas, keskendu mediaanvalijale. Sellele, kes ka päriselt käib valimas. Iga ilmaga.
Ja siis noored üllatuvad, miks poliitikud nendega vähe tegelevad. I wonder why.
9 comments
Ma olen täheldanud korduvalt ja seda ka väga intelligentsete inimestega rääkides, et “valimine ei muuda midagi”. Ning ühel konkreetsel juhul, pärast põhjalikumat uurimist, sain vastuseks enam-vähem järgneva: “mina andsin hääle erakonnale x, aga võimul on hoopis erakonnad y ja z, kuidas see siis demokraatia on?”. Pidingi seletama, et demokraatia tähendabki seda, et ühel inimesel (s.h sina kallis sõber) ei ole ainuvõimu. Vaid sa jagad väikest killukest võimust koos ülejäänud ligi miljoni hääleõigusliku elanikuga.
Meil on paljudel idealistlik unistus, et kui poliitik osutub valituks, siis ta läheb ja teeb ära need asjad mis ta on lubanud teha. Tundub ju erakordselt mõistlik eeldus.
“Probleem” on selles, et me ei vali diktaatorit. Me valime riigikogusse 101 ja KOV volikogudesse üle tuhande esindaja, kes peavad siis omakorda omavahel leidma ühisosasid, tegema kompromisse või siis niisama opositsioonis istuma. Meie poliitiline süsteem on ehitatud üles selliselt, et otsuste tegemine on mitme-sammuline protsess, paljudel osapooltel on sõnaõigus ja tihti ka vetoõigus.
Ehk siis poliitika ei ole otsustan-ja-teen. Poliitika on nügimine. Pidev nügimine. Nügida poliitikat sinna suunda kuhu sina tahad et see peaks liikuma. Ja neid nügijaid on sadu tuhandeid. Mõni nügib tugevamini, teine nõrgemini, lihtsam on nügida sinna kuhu enamus nügivad. Aga suure tahtmise, järjepidevuse ja mõttekaaslaste leidmisega on võimalik seda miljonipealist rahvast vaikselt enda jaoks õiges suunas nügida.
Täna algasid kohalikud nügimised. Minge nügima!
Juurde pole küll midagi vaja 🤣. Meil on neid niigi palju.
Kui Ratas juba selline memelord on, siis Isamaale väike soovitus: pange korralik hunnik pappi Epicule ja laske ta Fortnite’i karakteriks. Ja Microsoftile ka, et COD’is oleks. Ezpz.
Probleem on selles, et poliitikud ja poliitiliselt erakonnad ei ole tõsiselt võetavad. Nad on kaotanud oma usutavuse ja usaldusväärsuse. Ainus moment, mil rahva ja riigi eluolu vastu huvi tuntakse ning hoogsalt asjakohaseid lubadusi pillutakse, on periood, mis jääb vahetult enne valimisi. Mingitest õilsatest väärtustest, rahva eest seismisest või põhimõttekindlusest oma lubadustest kinni pidada ei saa ju väga kõneleda.
Ma ei ole suur Indrek Tarandi fänn, aga hiljuti kommenteeris ta ühe uue poliitikasse kandideeriva KOV kandidaadi postituse all järgnevat. Seejuures pani ta minu arust sellega päris hästi naelapea pihta.
https://preview.redd.it/xlh0neunftuf1.png?width=1186&format=png&auto=webp&s=d4df3b4b01a0411ab30b3b37683c188733178542
Kui olin ise veel alla 20 siis ega ka mind väga ei huvitanud, sest need teemad ei tundunud mind isiklikult mõjutavat.
Nüüd olles juba kesest 30 eluaastaid lähevad kohalikud teemad juba korda – kergliiklusrajad, koolibussid, maamaks, kodukoha mänguväljakud jnejne on väga teemakohased – 20 aastaselt oli mure, et tuleks ruttu reede ja läheks peole, täna aga mõtlen – maamaks jälle tõuseb, aga vabandusi miks külateed remontida ei saa tuleb nagu Vändrast saelaudu.
Rein Rebane vist ütles seda, et üks probleem on selles, et inimeste päris probleeme ei kõnetada ja et parim valimiskampaania on see, mille oled lõpetanud enne kui teised alustavad.
Ehk et: kõnele inimestega nende päris probleemidest ja muredest ja kui sa nendega päriselt tegeled ja räägid, siis su kampaania võib enne tehtud olla kui su pastakad ja kalendrid seda näitavad.
Noortega sama lugu. Noored tahavad, et neid kõnetataks ja nende muredele tähelepanu pöörataks. Kui seda ei tehta, siis nad ongi apaatsed.
Ma enam väga noor ei ole aga mind samuti ei huvita, millised klounid parasjagu võimul on
Imho noortel tasub ise peeglisse vaadata.
Enamik eakaid ja hiliskeskealisi inimesi käivad alati valimas. Kas arvate, et neil on valiku langetamine alati lihtne? Et oma valikule mingeid etteheiteid poleks? Et valitud erakonna või valimisliidu vaated ja põhimõtted ühtivad nende omadega 100%?
No ei ole nii. Tark valija saab aru, et kui ta ei lähe valima, siis teised valivad tema eest. Ja teevad veelgi kehvema valiku, vähemalt tema enda mätta otsast vaadates. Ja seetõttu see eakas või keskealine valija nina ei kirtsuta, vaid valib kõikidest variantidest enda jaoks the lesser evil. Ning lähebki valimisjaoskonda või võtab ID-kaardi lugeja kätte.
Paljud noored aga ei saa eriti aru valimiste olulisusest. Võib-olla jättis ühiskonnaõpetuse tundide kvaliteet soovida, võib-olla mõnel teisel põhjusel.
Ning mis on kõige hullem, kui pole ideaalset kandidaati, siis ei mindagi valima. The narcissism on small differences. Tahetakse täiskomplekti, uuritakse, kas oma kolkaküla kandidaat on ikka õigel meeleavaldusel käinud – kelle puhul see tähendab Palestiina oma, kelle puhul puurikanade oma, kelle puhul midagi kolmandat.
Mis siis, et pagana Käpa-Kohila vallavolikogu ei tegele absoluutselt nende teemadega. Üldharidusvõrgu käimas hoidmise ja teede korrashoiuga tegeleb küll.
Ja siis mõelge, et te olete kandidaat. teete tänavakampaaniat. Jagate oma näo ja lubadustega voldikut. Eakas inimene võtab selle lahkelt kätte, noor enamasti mitte. Ja teie teate, et see eakas inimene ka päriselt käib valimas, noored aga parimal juhul 50/60.
Ratsionaalse valiku teooria ütlebki kandidaadile, et kui tahad olla edukas, keskendu mediaanvalijale. Sellele, kes ka päriselt käib valimas. Iga ilmaga.
Ja siis noored üllatuvad, miks poliitikud nendega vähe tegelevad. I wonder why.
Õpetlik vaatamine sel teemal:
[https://www.youtube.com/watch?v=t0e9guhV35o](https://www.youtube.com/watch?v=t0e9guhV35o)
Loosige iga 100 hääletanud noore vahel tõuks välja. Teine koht saab kasti energiajooki. Kolmas hessi kinkekaardi.
Valimata jätmise trahv!
Comments are closed.