Erinevalt varasemate ELi kliimaeesmärkide kokkuleppimisest oli nüüd kahtlejaid rohkem ning kogu protsess keerulisem, sest mitmete riikide meelest hakkab eesmärk järjest enam meenutama poliitilist rituaali, millel on vähe tegemist majandusliku ja ökoloogilise reaalsusega.
Eesti oli suuresti vait ega vaielnud eriti millegi üle, erinevalt näiteks Saksamaast, Prantsusmaast või Poolast ja Tšehhist. Viimased on proovinud määruse vastuvõtmist sellisel kujul üldse takistada. Ometigi vaidlusteks põhjust oleks, kuid võib-olla loodab Eesti tasahilju nüüd kliimaeesmärkidega seotud varasema probleemi iseeneslikule lahenemisele.
Riigid, kus on rohkem metsa – ja seega suurem looduslik süsinikusidumise potentsiaal –, on olnud kogu aeg pisut ebaõiglases olukorras, sest Euroopa kliimapoliitika ei hinda piisavalt, et näiteks Soome, Rootsi ja Eesti metsad seovad tohutul hulgal süsinikku võrreldes nende riikidega, kus metsa enam peaaegu üldse alles pole. Paraku on Eestis raiutud metsa liiga intensiivses tempos, see on põhjustanud kokkulepitust suuremat süsinikuheidet, mistõttu on meid ähvardanud hiigeltrahvid.
Nüüd aga, kui kokkulepete tulemusel kohustused leevenevad, võib juhtuda, et pääseme trahvidest, kuigi meie metsade tegelik ökoloogiline olukord pole paranenud. Pigem vastupidi. See on absurdne ja näitab, kui kaugele on Euroopa bürokraatia eemaldunud tegelikust kliimapoliitikast.
Eesti – aga ka mitme teise meie piirkonna riigi – positsioonis on praegu kõige pakilisem küsimus meie julgeolek, mitte kliima olukord paarikümne aasta pärast.
Viimased läbirääkimised, mis kestsid peaaegu öö läbi, olid väsitavad ja sisuliselt tunnistasid kõigi osaliste kartusi: liikmesriikide majandused ei pea globaalses konkurentsis enam ELi kliimapoliitikale vastu. Poola ja Läti rääkisid sõja mõjust, Saksamaa ja Prantsusmaa kaubandussõdadest, teised väiksemad riigid aga konkurentsivõimest. Euroopa tööstuselt nõutakse heitmete vähendamist, kuid samal ajal lubatakse kuni viis protsenti sellest osta väljastpoolt ELi. Kui heitmete «vähendamine» toimub projektide abil Aasias või Aafrikas ja tegelikult süsinikuheidet ei vähendata, siis meenutab tegevus pigem rohepesu.
Eesti toetus ELi kliimaeesmärgile on olnud tavapäraselt positiivne – meie valitsus soovib näidata, et oleme vastutustundlikud ja tulevikku vaatavad. Ent samal ajal on meie ettevõtted olnud hädas kõrgete energiahindade, karmi regulatsiooni ja sageli muutuvate reeglitega. Kliimapoliitika muutub üha enam luksuseks, mida saavad endale lubada vaid need, kelle majandus juba toimib.
Eesti – aga ka mitme teise meie piirkonna riigi – positsioonis on praegu kõige pakilisem küsimus meie julgeolek, mitte kliima olukord paarikümne aasta pärast. Seda tuleks Brüsselis arvestada.