Justiitsministeerium seisab vastu seadusemuudatusele, mis lubaks vägivallatseja kodust kolmeks ööpäevaks ära saata

6 comments

1. Ma lihtsalt tunnen nii kaasa inimestele, keda on tabanud elus see ebaõnn, et nad on sattunud vägivaldsesse olukorda. Sest lisaks kõigele terrorile, mida nad kogema peavad, pole abi kusagilt loota kui vaid lähedastelt. Riik ei aita mitte kuidagi, seadused ei aita, ametnikud kahtlevad ja süüdistavad jne.

   Väga kurb ja raske. Sellised inimesed on ilmselgelt ka vaimselt väärkoheldud (pole mingit *oo kallis sa oled nii armas* ja samal ajal peksmist, alati on alandamine ka muu vaimne väärkohtlemine ka kaasas) ja sageli on nad elu eest hirmul või siis ajupestud, nad vajaks välist abi, nii et ilma nende kaela määrimata viidaks vägivallatseja ära.

   Aga riik kohtleb asja, mis oleks tänaval võõraste vahel ikkagi üsna tugev kuritegu (kellegi korduvalt läbipeksmine), sellisena nagu see oleks vendade omavaheline müramine, milles üks kogemata natuke rohkem haiget sai.

   Aga eks see ole juba klassikaks kujunenud: keegi tea midagi, keegi ei võta vastutust, kellegi töö miski pole, kõik on süütud jne. Suht iga asjaga.

2. Kuhu ära saata? Istud maja ees autos? Politsei saab ju isiku kinnipidada ja hoida teda 48 tundi.

3. Kurb, et justiitsminister Pakosta peab end targemaks teistest ministeeriumitest ja kogenud uurijatest/politseinikutest. Artikli väitel ei ole ta tegelikult ka süvenenud dokumentide sisusse.

   Äärmiselt kahju, et meie riigis peavad ohvrid silmitsi seisma sellise jamaga.
   Kui oled naine/mees/laps, kes sattub koduvägivalla ohvriks või nt vägistamise/ahistamise ohvriks, siis “palju õnne”, kurjategija õigused on paraku rohkem kaitstud kui ohvri omad.

   Kas tõesti peame ootama, et oleks veelgi ohvrite surmaga lõppevaid juhtumeid, et hakkaks aru saama probleemi tōsidusest??

4. Julmusministeerium*

5. Kui kaugele peab vägivald minema ennem kui seadustemuutjad seda ise tundma hakkavad?

6. Kolme päevaga ei parane sinikaski ära, rääkimata katkisest luust.

Comments are closed.