Ma olen mees ja väga ei käi arsti juures. Aga mitte sellepärast, et ma kardaksin, vaid pigem sellepärast et perearstid tunduvad mulle kasutud ja eriarsti juurde on keeruline saada.
Nagu siin üks kasutaja teises lõimes välja tõi, et paarisuhte, täiskohaga töö ja lasteaiaealise lapse kõrvalt ei ole aega mingi armukese pidamiseks. Ega pole aega arstil ka käia. Eriti olukorras kus enamus akuutseid hädasid lahenevad ajapikku ise ära.
Pealegi on sünnist saati poisid kuulnud, et nad surevad varem ära kui naised. Niiet sellega “hirmutamine” ei tööta kohe üldse mitte, see on meeste jaoks ootuspärane tulem. Propagandistlikust seisukohast on vaja uut võrdluspunkti.
Panin perearsti juurde aja. Läksin 10 minutit varem kohale. Ootasin poolteist tundi. Tõusin püsti ja läksin minema. Abi ei saanud aga ju siis polnud vaja. Enam seda viga ei tee.
ei karda. aga kui 95% kogemustest on negatiivsed ja/vòi abi ei saa siis mingi hetk on lihtsalt ratsionaalsem arvestada lühema ja vähem kvaliteetse eluga ja vastavalt sellele elada
Soovisin 30a saades meestesarsti juures esimeses kontrollis käia.
Perearst vaatas imelikult, pärast pikka juttu sain saatekirja.
Meestearsti aja sain poole üle 5 kuu hiljem, ning üldse oli kogu võimaliku broneerimisaja ulatuses viimasel 5 päeval aegasid broneerida.
Meestearst otseselt ütles, et te ei pea siin olema, ütles et tulge 15a pärast järgmisele kontrollile.
Ma olen kindel, et elus kunagi enam mistahes arsti juurde ennetavasse kontrolli ei lähe.
Mis ei tapa, teeb tugevaks.
Üks asi, mis arstide juures häirib, on see, et ühed arstid ütlevad meedias, et tulge ja käige arsti juures, on vaja!
Ja teised arstid, need kelle juurde lõpuks jõuad, ütlevad, et kas tulid mõttetult aega raiskama või – kui probleem on juba jõudnud tekkida – siis kus sa enne olid.
Meil on piisavalt suur kriis meditsiinis, et kui inimene tõesti tahab arsti juures käia, siis teda nahutatakse selle eest kui lähed kontrolli kui kahtlustad aga midagi tegelikult ei ole ja hiljem hurjutatakse, et ei tulnud kui vaja.
Mis veel. Töötervishoiukontroll on üks väheseid asju, mida peavad nii mehed kui naised tegema. See on paljudele meestele üks väheseid regulaarseid kontrolle. Aga sealsed soovitused vms on soovituslikud. Teatud jõud tahavad üldse nt töötervishoiukontrolle vähendada neile, kes on nt kontoritöötajad. Ja tegelikult võiks olla nii, et kui inimesel ikkagi avastatakse sealse kontrolli käigus midagi, siis peaks olema kohustus, et sellele järgeb nö visiit – nt vererõhu korral 6 kuu pärast uuesti või kui inimene on stressis, siis tegelikult võiks olla neil õigus määrata kohustuslikus korras nt massaaži vms.
Suhtelist ebavajalik on arsti juurde minna lihtsalt selleks, et arst saaks iga hädaga süüdistada mind ja öelda mida kõike tema arvates valesti teen.
Ma saan sama kogemuse tasuta kodus peegli ees ja ei pea kuhugi aega broneerima. Siis kui mõni haigus maha tapab saab vähemalt natuke puhata lõpuks.
Perearst suunas tervisehädaga eriarsti juurde. Sinna helistades öeldi, et aegu pole ja anti uus kuupäev helistamiseks. Helistasin sellel kuupäeval ja anti uus kuupäev. Helistasin uuesti ja jälle anti uus. Lõpuks andsin alla ja otsustasin oma probleemiga lihtsalt edasi elada.
Ei usu, et mehed “kardavad”. Ei karda. Meestel on siiber lithsalt.
Ja ega naistel see kõik kuidagi parem ei ole. Naistel on mingi sotsiaalne kohusetunne ehk suurem ning neelatakse rohkem alla ning käiakse rohkem arstil, aga sellest ei pruugi kasu olla väga.
Meile ajavad ju ka perearstid täielikku udu suust välja ning ei taha üldse teha “tervislikke ülevaatuseid” ega tellida analüüse. Ning ma olen ise lihtsalt ise Synlabist analüüse tellinud, sest perearst keeldub ja kõik. Muuhulgas olen endal ka nii aneemiliselt madala rauataseme diagnoosinud, perearsti lõug vajus ripakile mu tellitud analüüse vaadates. Seejärel tellis *ta ise samad analüüsid uuesti, et kindel olla.* Ehk siis maksin mina ja maksis maksumaksja veel lisaks. Meile ei leita ka eriarsti aegu ja …
Ja lisaboonusena on enamik meditsiinilisi uuringuid ja protseduure sellised, et *default human* on teaduses enamasti mees. Harva kui tehakse 2 komplekti katseid ja uuringuid, nii et naised-mehed eraldi ja ehk veel ka vanad ja noored eraldi. Aga mõned ravimid jne mõjuvad meestele-naistele erinevalt. Rääkimata sellest, et lugematu hulk uuringuid näitab, et naiste tervisemuresid ei võeta üldse tõsiselt. Ka EMOs nt, et mis see hüsteeriline lehm ammub siin, võtku paratsetamool ja kerigu ära koju.
Ehk siis mehed löövad sellele jurale rohkem ja julgemalt käega, naised istuvad kuulekamalt arstide ukse taga ja lunivad perearstidelt saatekirju ja lubavad ennast alandada, aga saavad tulemuseks siiski tihti lihtsalt peotäie sooja õhku, valediagnoose ja ülbet suhtumist.
Ei karda. Lihtsalt ei viitsi.
Mind perearst saatis ühele ennetavale uuringule ja seal konkreetselt küsiti, et miks te olete siin. Ütlesin, et perearst igaks juhuks saatis. Siis pööritati silmi ja tehti nägusid.
13 comments
Ma olen mees ja väga ei käi arsti juures. Aga mitte sellepärast, et ma kardaksin, vaid pigem sellepärast et perearstid tunduvad mulle kasutud ja eriarsti juurde on keeruline saada.
Nagu siin üks kasutaja teises lõimes välja tõi, et paarisuhte, täiskohaga töö ja lasteaiaealise lapse kõrvalt ei ole aega mingi armukese pidamiseks. Ega pole aega arstil ka käia. Eriti olukorras kus enamus akuutseid hädasid lahenevad ajapikku ise ära.
Pealegi on sünnist saati poisid kuulnud, et nad surevad varem ära kui naised. Niiet sellega “hirmutamine” ei tööta kohe üldse mitte, see on meeste jaoks ootuspärane tulem. Propagandistlikust seisukohast on vaja uut võrdluspunkti.
Panin perearsti juurde aja. Läksin 10 minutit varem kohale. Ootasin poolteist tundi. Tõusin püsti ja läksin minema. Abi ei saanud aga ju siis polnud vaja. Enam seda viga ei tee.
ei karda. aga kui 95% kogemustest on negatiivsed ja/vòi abi ei saa siis mingi hetk on lihtsalt ratsionaalsem arvestada lühema ja vähem kvaliteetse eluga ja vastavalt sellele elada
Soovisin 30a saades meestesarsti juures esimeses kontrollis käia.
Perearst vaatas imelikult, pärast pikka juttu sain saatekirja.
Meestearsti aja sain poole üle 5 kuu hiljem, ning üldse oli kogu võimaliku broneerimisaja ulatuses viimasel 5 päeval aegasid broneerida.
Meestearst otseselt ütles, et te ei pea siin olema, ütles et tulge 15a pärast järgmisele kontrollile.
Ma olen kindel, et elus kunagi enam mistahes arsti juurde ennetavasse kontrolli ei lähe.
Mis ei tapa, teeb tugevaks.
Üks asi, mis arstide juures häirib, on see, et ühed arstid ütlevad meedias, et tulge ja käige arsti juures, on vaja!
Ja teised arstid, need kelle juurde lõpuks jõuad, ütlevad, et kas tulid mõttetult aega raiskama või – kui probleem on juba jõudnud tekkida – siis kus sa enne olid.
Meil on piisavalt suur kriis meditsiinis, et kui inimene tõesti tahab arsti juures käia, siis teda nahutatakse selle eest kui lähed kontrolli kui kahtlustad aga midagi tegelikult ei ole ja hiljem hurjutatakse, et ei tulnud kui vaja.
Mis veel. Töötervishoiukontroll on üks väheseid asju, mida peavad nii mehed kui naised tegema. See on paljudele meestele üks väheseid regulaarseid kontrolle. Aga sealsed soovitused vms on soovituslikud. Teatud jõud tahavad üldse nt töötervishoiukontrolle vähendada neile, kes on nt kontoritöötajad. Ja tegelikult võiks olla nii, et kui inimesel ikkagi avastatakse sealse kontrolli käigus midagi, siis peaks olema kohustus, et sellele järgeb nö visiit – nt vererõhu korral 6 kuu pärast uuesti või kui inimene on stressis, siis tegelikult võiks olla neil õigus määrata kohustuslikus korras nt massaaži vms.
Suhtelist ebavajalik on arsti juurde minna lihtsalt selleks, et arst saaks iga hädaga süüdistada mind ja öelda mida kõike tema arvates valesti teen.
Ma saan sama kogemuse tasuta kodus peegli ees ja ei pea kuhugi aega broneerima. Siis kui mõni haigus maha tapab saab vähemalt natuke puhata lõpuks.
Perearst suunas tervisehädaga eriarsti juurde. Sinna helistades öeldi, et aegu pole ja anti uus kuupäev helistamiseks. Helistasin sellel kuupäeval ja anti uus kuupäev. Helistasin uuesti ja jälle anti uus. Lõpuks andsin alla ja otsustasin oma probleemiga lihtsalt edasi elada.
Ei usu, et mehed “kardavad”. Ei karda. Meestel on siiber lithsalt.
Ja ega naistel see kõik kuidagi parem ei ole. Naistel on mingi sotsiaalne kohusetunne ehk suurem ning neelatakse rohkem alla ning käiakse rohkem arstil, aga sellest ei pruugi kasu olla väga.
Meile ajavad ju ka perearstid täielikku udu suust välja ning ei taha üldse teha “tervislikke ülevaatuseid” ega tellida analüüse. Ning ma olen ise lihtsalt ise Synlabist analüüse tellinud, sest perearst keeldub ja kõik. Muuhulgas olen endal ka nii aneemiliselt madala rauataseme diagnoosinud, perearsti lõug vajus ripakile mu tellitud analüüse vaadates. Seejärel tellis *ta ise samad analüüsid uuesti, et kindel olla.* Ehk siis maksin mina ja maksis maksumaksja veel lisaks. Meile ei leita ka eriarsti aegu ja …
Ja lisaboonusena on enamik meditsiinilisi uuringuid ja protseduure sellised, et *default human* on teaduses enamasti mees. Harva kui tehakse 2 komplekti katseid ja uuringuid, nii et naised-mehed eraldi ja ehk veel ka vanad ja noored eraldi. Aga mõned ravimid jne mõjuvad meestele-naistele erinevalt. Rääkimata sellest, et lugematu hulk uuringuid näitab, et naiste tervisemuresid ei võeta üldse tõsiselt. Ka EMOs nt, et mis see hüsteeriline lehm ammub siin, võtku paratsetamool ja kerigu ära koju.
Ehk siis mehed löövad sellele jurale rohkem ja julgemalt käega, naised istuvad kuulekamalt arstide ukse taga ja lunivad perearstidelt saatekirju ja lubavad ennast alandada, aga saavad tulemuseks siiski tihti lihtsalt peotäie sooja õhku, valediagnoose ja ülbet suhtumist.
Ei karda. Lihtsalt ei viitsi.
Mind perearst saatis ühele ennetavale uuringule ja seal konkreetselt küsiti, et miks te olete siin. Ütlesin, et perearst igaks juhuks saatis. Siis pööritati silmi ja tehti nägusid.
Mehi lihtsalt koheldakse halvemini.
Comments are closed.