30. novembril möödub 130 aastat eesti riigimehe sünnist, kes on täiesti põhjendamatult valgusvihust välja jäänud. Otto Strandmani meenutamisel nenditakse peaaegu alati – ja täiesti õigustatult – , et talle osaks saanud tuntus ja tunnustatus on jäänud ülekohtuselt tagasihoidlikuks, arvestades tema tööd ja tegevust Eesti riigi rajamisel ja üles ehitamisel. Samas on mitu tema kaasaegset, teiste hulgas ka Eduard Laamann, hinnanud teda kolmandana nn kahe kange, Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsi kõrval. Strandman ei olnud kahe eelmainituga võrreldes kaugeltki samaväärselt päevapildis – lähedaste sõnul leppis ta ka fotosilma ette sattumisega vaid möödapääsmatutel juhtudel –, aga ta oli Eesti riigi jaoks alati kindlalt olemas. Me ei peaks inimeste tähtsust hindama vaid fotode arvu, vaid ikka tegude järgi.
