ARVUSTUS | Vendade lugu kui rahva saatus. Kriminaalne pilk Läti (või Liivimaa) pastoraalsesse hinge

Meil pole krimikirjandusel võimalustki püünele tõusta. Lootustandev krimikirjanik Eduard Vilde tambiti juba Wabariigi ajal mutta soparomaanide à la „Musta mantliga mees“ treimise eest. Uuemad kultuuriministrid on nõudnud Barbara Cartlandi tasemel teoste eemaldamist raamatukogudest.

Ometi saab krimiromaanis öelda palju ja kirjeldada seda, mis paljude meelest võiks varju jääda, kuigi see on ehe reaalsus.

„Velled“ on varjatud ja mitteglamuurne Läti, samas aga usutav. Võib arvata, et kõik, kes elavad külades või depressiivsetes väikelinnades, noogutavad kaasa: jah, nii on. Kusjuures raamatus on palju Eestit, tegelikku Eestit, mis ühel hetkel paitab su palet, ent siis annab jalaga tagumikku.

Ei tea, kuidas Lätis võõrsile raha teenima läinud noori mehi tituleeritakse, meil on nad Kalevipojad. Edgars on Euroopa Liidu kõige kolkamast idanurgast pärit kutt, sai kõrghariduse ning läks Iirimaale kanu ja parte kitkuma. Sealt edasi Londoni eksklusiivsesse kasiinosse baarimeheks, kus kogus meeldiva rahasumma, ent lasi endal naha räigelt üle kõrvade tõmmata ning hakkas elus püsimiseks narkomuulaks. See karjäär ei kestnud kaua ning päädis Soome vanglaga, kus tuli istuda ning meheks kasvada kolm ja pool aastat.

Aga siis on Edgars vaba ja tal on kaks suurt eesmärki: maksta kätte ja leida vend Kristaps, kes suure tõenäosusega sattus tahtmatult tema enda korraldatud afääri ohvriks.

Edgarsi teekond on krahvmontecristolik, kuid kaugel selle glamuursusest – hoopis ugrilik ja maalähedane. Rännak saab alguse Tartust, kus ta soolaputkasse pistetakse (kohati võib Eesti politsei olla kamp jobusid), sealt Abja-Paluojja, kodukanti Balvisse (5600 elanikku) ning Venemaa piiriäärsesse külla, siis Londonisse ning taas tagasi.

Rõõm on tõdeda, et mitte kõik Eesti politseinikud pole p**sevestid, vaid on ka neid, kellega Edgars vägagi lähedaseks saab ning ühel hetkel usaldab ta meie kapot rohkem kui Läti oma.

Niisiis kirjeldab „Velled“ odüsseiat postsovetlikul Liivimaal, külades ja kõrtsides, kus teinekord tuleb valida eksistentsi ja pattulangemise vahel. On neid, kes säilitavad aususe ja väärikuse, ning teisi, kes põhjusel või teisel oma hinge kuradile müüvad. Aga säärane on elu ning igaüht tuleks esmalt mõista ja alles siis süüdi mõista.

Autor on suutnud raamatus luua teravalt välja joonistunud kontrastid – luksuslik London, euroopalik Helsingi vangla ja siis Venemaa piiril asuv Läti kolgas. Ühel hetkel põimuvad globaalsus ja lokaalsus ning Läti karupersest saab osa üleilmsest skeletist. Sama on kogukondliku kuuluvusega – võime olla küll maailmakodanikud, ent südames on meil ikka lähedased ja kodupaik, mille tähtsus varjutab ühel hetkel kõik muu.

Peamine põhjus, miks „Velled“ Lätis suurt tähelepanu pälvis, on realistlik ajalookäsitlus. Kaks venda, kes on kasvanud üles Nõukogude Liidu lagunemise ajal, ei pea täiskasvanuks saades silmitsi seisma mitte ainult oma isikliku mineviku, vaid ka terve põlvkonna kollektiivse traumaga. Vennad valivad erineva elutee – üks püüab üles ehitada elu kodumaal, teine lahkub välismaale paremat tulevikku otsima ning see sümboliseerib justkui kogu Baltikumi rahva lõhestumist ja otsinguid pärast vabanemist.

Jah, „Velled“ on tume romaan, Balti noir, ent selline on meie elu, ajalugu ja saatus. Samas on ka üksikuid päikesekiiri ja neist meile piisab, et Liivimaa pastoraali taktis edasi elada.