22. detsembril möödub 157 aastat ühe Eesti ajaloo suurima riigimehe ja rahvusliku mõtleja, Jaan Tõnissoni sünnist. Tema pärand võiks olla vaimne ja moraalne mõõdupuu, mille järgi hinnata nii minevikku kui ka olevikku.
Jaan Tõnisson (22.12.1868 – 1941?) oli Eesti Rahvaerakonna asutaja ja kauaaegne esimees, ajalehe Postimees väljaandja ja peatoimetaja, Riigikogu esimees, kahel korral peaminister, kahel korral riigivanem ning neljal korral minister. Ta oli ka Tartu Ülikooli professor ühistegevuse alal. 1940. aasta detsembris arreteerisid ta Nõukogude okupatsioonivõimud ning tema lõplik saatus on siiani teadmata. Ent miski pole suutnud kustutada tema tähendust Eesti rahvuslikus mälus.
Tõnissoni elutööd tervikuna vaadates ilmneb haruldane mitmekülgsus ja sisemine järjekindlus. Ta oli rahvajuht ajal, mil eestlased alles õppisid end rahvana mõtestama; ajakirjanik, kelle relvaks oli sulejõud; poliitik, kelle jaoks võim ei olnud eesmärk, vaid vastutus; ning kõnemees, kellele vaevalt leidus võrdset. Teda iseloomustasid sirgjoonelisus, kartmatus võtta ka ebapopulaarseid seisukohti, suuremeelsus kaotajate suhtes ning haruldane oskus tunnistada ka oma eksimusi. Tema isiklik rüht – nii vaimses kui füüsilises mõttes – mõjus aukartustäratavalt ka vastastele.
Jaan Tõnisson sündis Viljandimaal Viljandi vallas taluomaniku pojana. Haridustee viis ta Tusti külakoolist Tallinna kubermangugümnaasiumi ning sealt edasi Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille ta lõpetas 1892. aastal. Üliõpilasena ja hiljem vilistlasena oli ta üks aktiivsemaid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeid – juba seal kujunes välja tema rahvuslik mõtteviis ja vastutustunne rahva ees.
Ajakirjaniku ja poliitikuna rõhutas Tõnisson korduvalt, et „õiguse eest võideldes kindlustame iseenda ja oma rahva vabaduse“. See põhimõte kandis kogu tema tegevust. Tema juhtimisel kujunes Postimehest rahvusliku ärkamise ja poliitilise selginemise keskne häälekandja. Kui temalt küsiti, mida uus toimetaja taotleb, vastas ta: „Üksnes seda, mis õige Jumala ees, kohus riigivalitsuse ees ja puhas südametunnistuse ees, mis tõsiseks kasuks tuleb Eesti rahvale.“
Tõnissoni sajand oli Eesti rahvusliku ideoloogia kujunemise aeg. Selle sajandi jooksul istutati rahva hinge rahvuslik iseteadvus ning võideldi – sageli isiklikke ohvreid tuues – Eesti omariikluse ja iseseisvuse eest. Selles võitluses oli Tõnissonil määrav roll. Ta oli see, kes kõige järjekindlamalt ja julgema häälega seadis iseseisva Eesti rahva ainuõigeks poliitiliseks sihiks ning aitas seda sihti teostada nii välisdiplomaatias kui riigijuhtimises. Ning iseseisvuse saavutanud Eestis võitles Tõnisson järeleandmatult rahvustervikluse aate nimel – tõstmaks rahvusliku vere- ja kogukonnasideme kõrgemale klassivastuoludest.
Tema tegevus ei piirdunud poliitikaga kitsas mõttes. Ta oli ühistegevusliikumise rajajaid, aktiivne paljudes rahvuslikes seltsides, Eesti karskusliikumise juhtfiguur ning kultuurilise eneseteadvuse kujundaja. Ta rõhutas, et rahva edenemine saab olla kestev vaid siis, kui see tugineb kõlbelisele alusele.
Ka rasketel aegadel ei murdunud Tõnisson. Pätsi vaikiva ajastu jooksul kõrvaldati ta avalikust poliitikast ja Postimehe juhtimisest, kuid ta jäi demokraatliku opositsiooni keskseks kujuks. 1938. aastal naasis ta poliitikasse ning kujunes Riiginõukogus opositsiooni tegelikuks juhiks. Tema arreteerimine 13. detsembril 1940 lõpetas ühe elu, kuid mitte tema mõju. Nagu on öeldud: „vaimu ei saa paelu panna“.
Jaan Tõnisson oli Eesti renessansi isa – rahvatribuun, ideede andja, organiseerija ja võitleja pealaest jalatallani. Tema 1917. aasta üleskutse kõlab ka täna hoiatuse ja käsuna: „Näidakem ometi, et Eestis osatakse nüüdsel ajaloolisel silmapilgul erakonna-, rühma- ja klassihuvidest üle tõusta Eesti iseseisvuse asjus, mis ühine on kõikidele erakondadele, rühmadele ja klassidele. Kõik viibimata tegevusse – Eesti iseseisvuse nimel!”
157 aastat pärast tema sündi seisab Eesti taas ajalooliste valikute ees. Sellistel hetkedel on kohane meenutada Tõnissoni eeskuju – sirget selga, selget mõtet ja vankumatut ustavust rahvale. Tema nimi kuulub nende väheste hulka, kelle töö ja vaimne pärand kestavad üle aegade.