“Mul on vanem vend ja meie pere viies liige on koer. Meie peres on alati olnud ka üks šotlane, kes pole mitte pelgalt koer, vaid pereliige, kes on nooremas eas olnud mu mängukaaslane, vanemas ja keerulisemas eas aga suur tugipunkt,” kirjeldas näitleja Theodor Tabor.
“Vanema poja nimi on Georg-Johannes ja neil on Theodoriga seitse ja pool aastat vahet,” sõnas näitleja Margus Tabor. “Johannese valdkond on meedia. Johannes kasvatas Theodorit nagu kiirendatud korras ja oli oma vennale üsna pea võrdne partner. Vahest mulle küll tundus, et nad tapavad teineteist ära, sest kisa läks nii suureks, et mul tõmbusid närvilõpmed käte peale üles, et nüüd ma küll lähen vahele, kuni järgmisel hetkel tüli lahenes naerupahvakutega. Tuli välja, et see on vendade suhtlemisvorm. Tegelikult mulle väga meeldib nende vennasuhe, kuhu nad praegu on jõudnud.”
Aeg-ajalt on läbikukkunud lapsevanema tunne
Tabori sõnul tundub meile kõigile aeg-ajalt, et lapsevanemana oleme me läbi kukkunud. “Neid hetki on ikka. Siis mõtled ka alati, kui lapsel midagi halvasti on, neil on pingeline aeg, ja ma olen pidanud ka ennast treenima, et nende elust lahti lasta. Ma ei ole üldse selline tüüp, kes elab oma laste elu, aga nende hädad või mittekordaminekud mõjuvad mulle niimoodi, et ma tunnen, et see tükk on minu küljest võetud. Ma olen ikka vahel pidanud endale käsu andma, et ära muretse, see on Theodori elu, see on Johannese elu, katsu oma asjadega ise hakkama saada.”
Kõige tähtsam inimene Marguse lapsepõlves oli mamma Elfriede, kes teda kasvatas. “Ma arvan, et olen oma eluloteriis saanud peavõidu. Ma ei ole mitte kunagi seda põdenud, et ma ei ole oma isa näinud. Murdeeas tekkis mul soov oma isa üles otsida, aga siis põrkasin selle vastu, et äkki leiangi ta üles, siis hakkan ise ennast üles kruttima ja oli tunne, et äkki ta ütleb, et noormees, te olete eksinud. Mängisin selle situatsiooni endale ette, ja selle taha see jäi. Ma ei ole tundnud sellest kõigest tegelikult puudust,” meenutas Margus.
Tõeliselt lähedast sidet oma emaga ei tekkinudki
Margus sündis oma väga noore ema vallaslapsena, kes tahtis oma elu elada, kolis Ida-Virumaale ja lõi seal uue pere. “Mulle sündisid õde ja vend. Kasvasime emaga eraldi, oleme terve elu läbi käinud, aga tõelist sidet meil emaga ei tekkinudki.”
“Mamma vaatas haleda näoga pealt, kui olin laps ja tegin midagi oma kätega. Mamma ütles: “Ei sinust, sitast, tule midagi, käed on sul nagu rehapulgad, nagu lehmanisad, mitte mingit kinnivõtmist neis ei ole. Ma sain üsna varakult hinnangu ja sain teada, mis on ka jumala tõsi, et käelise tegevuse tegijat minust ei ole. Ma sain kiirendatud korras aru, et äkki ma peaks millegi muuga tegelema, ma ei pea treipingi taha minema.”
Sama kärsitu, kui mamma oli omal ajal Margusega, on Margus olnud oma poegadega. “Lihtsam on kõik ise ruttu ära teha,” muheles Theodor.
“Mul on olnud suhteliselt vabad käed ja hästi suur tugi selja taga,” meenutas Theodor.
Margus on väga palju mõelnud oma mamma peale ja leidnud, et sõnad võivad olla väga karmid ja otsekohesed, aga armastus selle taga jäägitu ja vastuvaidlematu. “See kaitseb sind maailmas kõige ja kõigi eest,” tõde Margus.
Kui kätest ja jalgadest abi polnud, võttis suu appi
“Ma olin hea õpilane ja mul oli hea pea. Kui ma viitsisin, siis sain kõik oma viied kätte, ja siis äkki selgus, et ma ei saanud kõrgushüppes algkõrgusest üle, ja hinne on kaks. No õpi siis paremini, aga võin ju uuesti hüpata, üle ma ikka ei saanud. Siis ma mõtlesin, et kuidas küll nii, et minul, kel kõik õnnestub, ei tule sentimeetrid kokku, see ajas mind närvi. Ja kui mul käed-jalad ei töötanud, siis võtsin instinktiivselt oma suu appi. Ja ega minul rääkimispuudust pole olnud, ma võisin padrata, ja siis sain aru, et mõni inimene hakkas naerma, ja see andis mulle veel hoogu juurde,” meenutas Margus.
Paar korda sai ta mamma käest ka vitsa. “Valetamise eest ma kaseokstega ikka paar nähvakat sain,” nentis Margus.
Soov teatrikooli minna tuli Marguse sõnul ka mammalt. “Mamma oli inimesena ikkagi artist,” nentis Margus.
“Mina oli koolis suur paharet, aga sellest ei tulnud kunagi kodus tüli või suurt asja,” meenutas Theodor. “Mul oli ka hea pea, hinnete ja õppimisega mingeid probleeme ei olnud, aga mul oli vist probleem autoriteediga. Kui õpetaja ütleb, et seda peab just niimoodi vormistama, siis ma hakkan vastu vaidlema, et kui ma saan asjast aru ja mu mõte on õige, aga täpselt nii ei tee, kuidas sina tahad, siis see ajas mind täiesti kettasse, ja võisin hakata lihtsalt provotseerima seda õpetajat.”
Kui asi läks pahaks, siis Theodor enda sõnul tunnistas kohe üles. “Sellepärast õpetajad ka respekteerisid mind, et ma ei hakanud varjama. Kui aga juhtus nii, et mina ei olnud süüdi, aga õpetaja tuli klassi ja küsis, et kas sina Theodor tegid, siis see ebaõiglus ajas mind nii närvi,” nentis Theodor.
On laste peale niimoodi karjunud, et ei suuda lõpetada
“Ma olen oma laste peale ikka niimoodi karjunud, ja mulle tundub, et ma ei suuda lõpetada. See on mingi situatsiooni või inimeste suhtes empaatiatunde puudumine, mis ajab mind tohutult närvi. Mulle äkki tundub, et neil ei ole teiste inimeste suhtes empaatiatunnet ja see ajab mind nii kettasse ja see on nii kole, et need korrad tahaks oma elust ära kustutada,” nentis Margus.
Marguse sõnul on tema pigem väikelaste vanem. “See on nii lihtne, kui nende tahtmised on nii selged, et kõht olek täis, et mähe oleks kuiv, et ta areneks ja see rõõm, mida laps vastu pakub. Mina viitsisin seda väga teha, aga siis, kui tulevad mured ja noor tuleb oma probleemide ja pettumustega isa juurde, ja ma ei suuda teda aidata. Siis tekib see tunne, et olen läbikukkunud, et kuidas ma ei oska nii tähtsatel momentidel suunata ja aidata leida neid õigeid sõnu.”
“Kõige tähtsamad polegi sõnad, vaid tunne, et sa oled minu jaoks olemas. Mina ei kartnud mingi pahandusega koju minna. Kui jäin Musumäel suitsetamisega vahele, siis kõik teised jooksid politseid nähes ära, aga mina ei jooksnud. Nad ju nägid mind, pole mõtet joosta. Pidin politseibussis isale helistama, isa ütles, et ahah, selge. Kodus tuli isa mulle trepikojas vastu, naeratas mulle ja ütles: “Siga on ka kõrre suhu saanud”. Niikuinii tunned end ju halvasti, pole vaja, et vanemad veel näpuga näitaksid, et paha-paha-paha poiss.”
“Minu kõige suurem tänu kuulub mammale selle eest, et ta pani mind lapsepõlves tundma kaitstuna kogu maailma ees, kõigi situatsioonide ja inimeste ees. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi, aga see ongi naiste ja maainimeste elutarkus,” nentis Margus.
“Mina ütleksin samamoodi, et mina olen ka kaitstud, armastusega üle valatud ja mul on alati olemas inimesed, kes mind nii väga armastavad ja mulle alati toeks on. See mõte alati lohutab mind, siis saab alati edasi minna. Vabadus oli ka mõnus, et mulle ei sunnitud midagi peale ja lasti mul endal vaadata, mida ma teha tahan,” nentis Theodor.