Igal aastal pöördutakse politsei poole enam kui kolme tuhande teatega, milles palutakse välja selgitada inimeste asukoht, kes on teadmata asjaoludel kadunud ning kellega puudub igasugune kontakt. Enamik sellistest juhtumitest laheneb mõne päeva või nädala jooksul, kuid igal aastal esineb ka juhtumeid, mille uurimine ja lahendamine võtab oluliselt rohkem aega.
Üheks selliseks on 16. jaanuaril 2000 Lääne-Harjumaal Veskikülas kadunud 13-aastase Katrini juhtum. 2. veebruaril oleks ta tähistanud oma 40. sünnipäeva.
16. jaanuaril 2000 sulges Lääne-Harjumaal Veskikülas 13-aastane Katrin poole kolme paiku päeval oma kodutalu ukse väljastpoolt ja lubas emale, et sõbranna juurest tuleb ta pärast tagasi bussiga. Selle bussi peale Katrin ei läinud. Ka sõbranna juurde ta sel päeval ei jõudnud. Katrini ema on öelnud kogu selle aja kõigele tagasi vaadates, et tema ja kogu pere alla anda ei kavatse. Sihtasutus Kadunud ka mitte.
«Olen veendunud, et endiselt on kuskil keegi, kes teab, mis 26 aastat tagasi 16. jaanuaril toona 7. klassis käinud ja Vasalemma–Ämari–Rummu piirkonnas teadmata kadunuks jäänud tütarlapsega juhtus. Meil on endiselt mitu versiooni, millega edasi töötada. Väga palju aitavad sellistel vanadel lahendamata otsimistel suunda sättida inimesed, kes meile aeg-ajalt ikka helistavad ja meenutavad 2000. aasta talvel ja ka hiljem kuuldut-räägitut,» kirjutab SA Kadunud tegevjuht Aare Rüütel Facebookis.
Rüütel usub endiselt, et ka seda juhtumit on võimalik lahendada ning saada teada, mis saatuslikul õhtul juhtus.