Rahvusvaheline Olümpiakomitee plaanib 2026. aasta taliolümpial kasutada iluuisutamises ja hüpetega aladel kohtunike abistamiseks tehisaru. Tööriistad tõotavad muuta hindamist täpsemaks, kuid imeda spordist välja selle südameks oleva ilu, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) teeb peagi algavatel Milano-Cortina taliolümpiamängudel jõulise ja vahest provokatiivse sammu inimese juurest masinale ligemale. Paari aasta eest tehtud otsus kaasata kohtunike töösse tehisintellekt saab oma tuleproovi Itaalia talimängudel.
ROK-i valik esindab seda osa palju keerulisemast mängust, milles räägitakse soovist tagada läbipaistvus ja õiglus. Sellega on lihtne nõustuda, soovides vähendada inimlikke vigu olukordades, kus paremusjärjestuse ja medali saatuse võivad määrata sekundi murdosa jooksul tehtavad otsused.
ROK-i tehnoloogiapartneritele anti aega täiustada kaameraid ja arendada tehisintellekti tööriistu. Neist mõningaid on varasematel mängudel ja rahvusvahelistel võistlustel testitud. Uus, tehniliselt üksikasjalikum pilk lubab sportlaste sooritusest näha varem inimesele tabamatuks jäänud pisiasju. Ekraanile ilmuvad täiendavad detailid hüpete kõrgustest, liikumisnurkadest, sooritatud pööretest ja muudest mõõdetavatest elementidest, millele pole keegi seni tähelepanu osutanud.
Tehniliselt registreeritud detailsuses peitub spordimängu jaoks huvitav uudne väljakutse. Spordi olemus pole mõõtmisprobleem. Põhiosa moodustab kultuuriline ja emotsionaalne kogemus. Vastasel juhul oleks kõik vaid üks töövõtuvorm, mida ei pea vaatama, vaid piisab kui õhtul kuuleb sportlaste töösoorituste andmeid, milles keegi oli millimeetri võrra teistest ees.
Spordisõbrad, aga ka sportlased ise ja neid kasvatanud riigid ei arvesta võistluste tulemustega pelgalt sellepärast, et need on n-ö õiged, vaid ka seetõttu, et need tunduvad õiglased. Õiglus pole teadupärast tehniline, vaid inimlik mõiste. Õiglus ei asu mõõdulindil, vaid seda kujundavad jagatud ootused, lood ja väärtused.
Formaalselt veatu otsus, mis rajaneb inimestele tabamatutele tehniliselt mõõdetud asjaoludele, võib tunduda võõrana, inimesele mitteomasena ja tekkelt arusaamatuna. Pürgimus taolise ideaali poole võib õõnestada mänguilu sama palju kui tahtlik viga. See tähendab, et inimliku paremuse hindamise tunnetuslik legitiimsus ei tulene ainult täpsusest.
Keegi ei tea, kas uuendus osutub heaks või halvaks. See ei ole reflektoorne kriitika, vaid kaasakiskuv ootus. Vähemalt mõneks ajaks on tagatud uus põnevus, ent just uuenduste toodud potentsiaalsete muutuste paremaks mõistmiseks on kasulik teha ettevalmistavat mõttetööd. Mõnikord tõdetakse, et kõik, mis on võimalik, pole vajalik või leitakse hoopiski vastupidiselt, miks me seda palju varem ei teinud.
Peagi algavate talimängude akrobaatiliste soorituste hindamisel iluuisutamisest lumelaua trikkideni algab protsess, milles varem või hiljem jõuavad nii pealtvaatajate kui ka kohtunike teadvusesse liigutuste nurgad, õhulennu kestvused või pöörlemise kiirused. Täpsusega sünnib soorituse ilu paradoks.
Kui mitte veel täna, siis edust kantuna peaks saabuma aeg, kui inimestest kohtunikke abistav, aga võib-olla ka asendav TI hakkab sooritusi hindama masinõppe tulemusel kujunenud formaalse ideaali standardi alusel. Selle seatud tingimustele erinevatest rahvuslikest kogukondadest pärit inimeste kehad ei suuda pea kunagi vastata. Näiteks liigutused, mis pealtvaatajatele tunduvad sujuvad, ekspressiivsed ja julged, võivad masina arusaamas saada madalama hinde, kui mehaaniliselt optimeeritud kavad, mis pealtvaatajatele tunduvad jäigad ning mille on koostanud pigem insenerid kui koreograafid.
Mitmekordne malemaailmameister Magnus Carlsen märkis mõne aasta eest, et vastase mängu taktikalistest uuendustest peegeldub TI kasutus, sest masina arutelu erineb inimese loodavatest taktikatest. Kui TI kohtunik premeerib tehnilisi mikrooptimeeritud elemente, võivad võistlejad hakata oma väljaasteid kohandama algoritmide rahuldamiseks. Pealtvaataja taju registreerib vaid tervikut. Ta ei oska täpselt öelda, mis on muutunud ja pakub ebamääraselt, et stiil tundub veretu, riskitakse vähem ja midagi on kunstilises väljenduses teistmoodi.
Kohanemismuutused on väikesed ja paigutuvad pikemale ajale. Lõpuks tõdetakse ühel hetkel, et sportlik etendus on pigem kalibreeritud töö kui inimlik mäng. Vahest hakatakse igatsema ebatäiuslikkuse võlu. Mis saab, kui sportlased hakkavad esinema rohkem masinatele kui inimestele?
ROK-i loodav uudne olukord stimuleerib mängude traditsioonilise vaatamise kõrval mõtisklema nii omaette kui ka teistega koos, mida spordist oodata. Kui väärtuslik on inimesele meeldimine võrreldes objektiivselt täpselt tuvastatud n-ö paremusega? Küsimuse võib esitada ka teistpidi. Kas parimat üleüldse saab tuvastada tehnilise täpsusega? Või koosneb parima äratundmine subjektiivsete inimlike eelistuste, emotsioonide, kunstipärasuse ja isegi ebatäiuslikkuse ilu ära tuntavast, aga mitte kunagi lõpuni lahti seletatud ja ühiselt nõustutud maagiast?
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.