Inimliigi saatusest on räägitud ja kirjutatud palju, jagub ka ennustusi tuleviku teemal. Võtan selle teema ette ajakirja Nature toimetaja Henry Gee raamatu põhjal. Pealkiri ütleb asja olemuse ära: “Inimimpeeriumi langus ja lõpp. Miks meie liik on väljasuremise künnisel” (Henry Gee, “The Decline and Fall of the Human Empire. Why Our Species is on the Edge of Extinction”, 2025). Gee võtab kokku viimase aja teabe meie evolutsioonilisest päritolust, arengust, praegusest seisust ja võimalikust tulevikust.
Lähtepunkt on asjaolu, et kõigil liikidel Maa peal on piiratud eksisteerimise aeg nagu ka igal elusolendil. Liigidki sünnivad, arenevad, paljunevad, vananevad ja surevad. Liikide, sealhulgas ka hominiidide liigi keskmine iga on vähem kui kaks–kolm miljonit aastat. Seni eksisteerinud liikidest on 99 protsenti välja surnud.
Meie liik on olemas olnud umbes 300 000 aastat ehk aega justkui veel oleks. Henry Gee väidab aga, et me võime olla väljasuremisele lähemal, kui arvame, ja põhjuseid on mitmeid, sealhulgas keskkonna muutused ja ka inimliigi enese arengu mõju. Ta ise pakub, et homo sapiens kaob siit planeedilt järgmise 10 000 aasta jooksul.
Teadlased väidavad, et kõik elusolendid on omavahel pidevas konkurentsis ja paleontoloogid on leidnud, et liigid ilmuvad mingil ajahetkel, moonduvad ja muutuvad domineerivaks, et siis alla käia ja kaduda.
Mõistmaks, millal liik hakkab välja surema, on vaja mõista, mida nad arengu tipus teevad. Inimesed on suhteliselt lühikeses ajaraamis saavutanud domineeriva seisundi, mõjutades kõigi teiste liikide saatust ja ähvardades ökosüsteemi, millest nad ise sõltuvad. Ükski varem eksisteerinud liik ei ole sellist ohtu kujutanud. Teadlaste arvates algas inimese vältimatu tee hävingu poole siis, alles jäi vaid üks liik, homo sapiens. See hetk oli kusagil 25 000–50 000 aastat tagasi.
Umbes 25 000 aastat tagasi oli homo sapiens koloniseerinud kogu Aafrika ja Euraasia ja jõudnud isegi Ameerikasse, olles viinud muud inimliigid väljasuremiseni. Meie liigile laias mõistes on olnud ka enne seda ohtlikke aegu. Vahemikus 930 000 kuni 813 000 aastat tagasi kahanes inimolendite hulk 1280 indiviidini ja see varane liiginappus on jätnud jälje meie geneetikale.
Aafrika šimpanside hulgas näiteks on geneetilist mitmekesisust rohkem kui kõigi inimolendite seas. Kui aga homo sapiens muudest inimliikidest lahti sai, kaotas ta konkurentsi. Evolutsiooniteooria kohaselt on aga liik edukas siis, kui tal on konkurents. Ilma selleta liik stagneerub.
Inimkonna allakäigu algus on paradoksaalsel kombel seotud ka innovaatilisusega, nimelt metsloomade ja taimede kodustamisega. Eriti viimasega. Põllumajandus algas umbes 26 000 aastat tagasi, inimliik hakkas kiirelt paljunema ja seda hävitavate tulemustega.
Põllumajanduse järelmeid on tunda ka tänapäeval – haigused ja terviseprobleemid tuberkuloosist parasiitide leviku ja diabeedini. Šimpansidega võrreldes nakatuvad inimesed palju kergemini. Selle haavatavuse juured on minevikus, kui inimliik kahanes miinimumini ja kasvas seejärel väikeste geenierinevustega elanikkonnaks. Ka meditsiini areng on mitmeti tõlgendatav, kuna see võimaldab jääda ellu paljudel tõbistel, kes oleksid muidu kadunud.
Seni inimkond veel kasvab, kuid edaspidi on ees vähenemine. Kasvu arvatakse jätkuvat umbes aastani 2060. Kui praegu võitleb globaalne põhi immigratsiooni vastu, siis tulevikus võivad riigid hakata hoopis sisserändajate pärast konkureerima.
Gee arvab, et tulevikku vaadates väheneb inimkond tasemele, mida võib nimetada funktsionaalselt väljasurnuks. Rahvastiku vähenemisel nähakse mitmeid põhjuseid. Muuhulgas on sündide vähenemise taga majanduslik ebakindlus, naiste soovimatus karjääri katkestada, meeste trend feminiseerumisele ja nende viljakuse vähenemine eri põhjustel, samuti ka samasooliste paaride hulga suurenemine. Ehk püüab loodus ise sel moel liigrohkeks kasvanud liiki reguleerida?
Kogu selle pessimistliku tulevikupildi juures on Henry Geel aga pakkuda ka võimalikke lahendusi. Homo sapiens on leidlik liik ja võimalik, et leitakse sobiv lahendus või isegi mitu.
Gee arvates on üks variant liigi mitmekesistumine ehk selle eri osade erinevat teed pidi minek. Näiteks võiks inimliik hakata koloniseerima avaruumi ja erinevad kogukonnad elaksid isoleeritud paikades, nagu Kuu, Marss või teised planeedid. Homo sapiens liigina elaks edasi, kuid areneks uuteks alaliikideks. Vajalikke tehnoloogiaid selleks veel ei ole, kuid keegi ei ütle, et neid ei tule.
“Üks lahendus oleks paradoksaalsel kombel rohkem taimi süüa, kuna loomade kaudu läheb rohkem energiat kaduma.”
Praegu tarbib homo sapiens kui üks liik miljonite seas umbes kolmandiku kõigest, mida taimed fotosünteesi abil toota suudavad ja millel kogu elu põhineb. See ei ole jätkusuutlik. Üks lahendus oleks paradoksaalsel kombel rohkem taimi süüa, kuna loomade kaudu läheb rohkem energiat kaduma. Võib ka geneetiliselt luua baktereid, mis oleksid fotosünteesis efektiivsemad. Või siis muuta süsinikdioksiid ja vesi otse suhkruteks, ilma et taimed selles protsessis osaleksid. Vastavate tehnoloogiate teke annaks ka võime elada väljaspool Maad.
Tegelikult ongi avaruumi koloniseerimise jaoks esmatähtis mitte niivõrd sobivate kosmosesõidukite loomine kuivõrd esialgu Maa peal avaruumis elamise tagamiseks tehnoloogiate väljatöötamine. Gee pakub muide ka variante kasutada inimese avaruumi elupaikadena suuri asteroide, mis seestpoolt kasulikest maakidest tühjendamise järel võiksid kujuneda õõnsateks elukapsliteks miljonitele inimestele. Me ei oska aga veel ette kujutada, milliseks need inimliigi esindajad uutes oludes võiksid evolutsioneeruda.
Igal juhul leiab Gee, et vajalike tehnoloogiate väljatöötamisega on kiire, kuna ajaaken on piiratud. Tehnoloogiline areng eeldab piisavat kogust ajusid. Kui inimkond väheneb, väheneb ka ajude hulk. Ehk kui inimkond ei koloniseeri avaruumi lähema sajandi või kahe jooksul, ei pruugi see kunagi teoks saada.