Ühelegi dokile ei tule muidugi kahjuks, kui on sellised peategelased, kelle juurest peab lahkuma tundega, et võiksid veel paar tundi kuskil koordinaadis X nendega autos töllata ja Bob Dylani fenomeni üle mõtiskleda. Ja tihtipeale piisabki ju ainult huvitavast-veidrast-absurdsest teemast või tegelastest ja mingi kriitilise alampiirini köitev film on olemas.
Seda oleks saanud ka ehk Puuluubiga teha ja anda meile lihtsalt teada, millega üks Eesti muusika edulugusid kaadrite taga tegeleb. Aga Arus sellele lootma ei jäänud, vaid pani peaaegu kõik, mis tema võimuses, oma peategelaste kasuks tööle.
Alustades montaažist, milles, kui väikesed asukohanimetused kaadrite all nurgas välja arvata, vaatajat aja ja ruumiga eriti ei vaeva. Vaataja teleporteerub koos duoga Eestist läbi folgimaailma ökösüsteemi Indiasse ja siis Portugali ja siis vist vahepeal ka kuhugi Ameerikasse? Ja siis uuesti Eestisse ja siis Portugali jne jne. Sellist luksus pakkus ehk pikk võtteperiood ja Puuluupide tihe kalender, aga seda luksust ehk (eeldatavasti) väga suures koguses materjali maailma eripaigust ja läbi mitme aasta tuli osata ka ära kasutada. Võib ju see väga kergesti muutuda koormavaks nii režissöörile/monteerijale kui ka vaatajale.
Kuid sellest õrnast jääst libisesidki filmitegijad peenelt ja tantsiskledes üle. Mis aasta on? Vist 2023. aasta teine pool, sest vaikselt hakatakse Eesti Laulul osalemise peale mõtlema. Vahet ei ole, see on täiesti ebaoluline ja rööviks filmilt kõvasti hoogu. Vaadake parem, kuidas Marko Veisson kraanikausis sokke peseb.
“Puuluup – kaablid autos veel” Autor/allikas: Kaader filmist
Teine asi, millele võinuks ka apaatselt lootma jääda, ongi Puuluubid kui lihtsalt normaalsed inimesed, kes tänu nii millistele iganes meile vaatajatena täpselt teadmata asjaoludele, aga ka pikale karjäärile ja maailmamuusika-turu omapäradele (tühjad saalid vs tuhandepealine hullunud publik) ei võta ennast vähemalt näiliselt hetkekski liiga tõsiselt.
Selle idee sõnastas täpselt ära ka bändi Portugali agent, kui ütles, et meeldivast muusikast on olulisem olla meeldivad inimesed. Väga vahetu olemine, mingi pilge enda ja olukordade üle, kust end leitakse, on justkui kogu aeg olemas, muutumata sealjuures ka kuidagi enesehaletsevaks ega kibedaks-mõnitavaks.
Ja Arus suutis selle väga täpse enese-irvituse / iroonia ning tõsiduse vahelise suhte üles leida ka ekraanil. Olgu selleks siis kas mõneks sekundiks ekraanile vilksatav tülpinud näoga festivalikülastaja, kelle silmis tundub parajasti esinev Puuluup nagu must auk, või siis uinakud saunalaval enne Eesti Laulu finaali. Lisaks on vist ka oluline mainida, ja mitte kuidagi liialdades, et ma päriselt ei mäleta, millal kinos viimati nii palju naersin.
Humoorikad on nii režissöör kui ka Luubid ja eks olegi ülikondades ja vahepeal unustuse hõlma vajunud rahvuspilliga mööda maailma tuuritavates meestes ka parasjagu meeldivat absurdi ning seesamune absurd on sooja südamega ka filmi kiududesse sisse tikitud. Selle kõrval saab väärikalt tähelepanu ka Puuluupide muusika, mis on küll iseenesestmõistetavalt, aga siiski orgaaniliselt soundtrack’iks muundatud.
“Puuluup – kaablid autos veel” Autor/allikas: Kaader filmist
See kõik ei lase omakorda Puuluupidel muutuda ka pühadeks ja puutumatuteks rahvuskangelasteks, keda oleks teoorias väga lihtne Tallinna lennujaama saabumisteekonnal olevatele ustele kleepida. Nii julma ja räiget kohtlemist nad kindlasti ära teeninud ei ole ja sellist pateetilisust välditakse.
Samas tuleb tõdeda, et kui oleme Aruse kaamerasse jäänud Puuluupide maailmaga juba tuttavaks tehtud, tunneme end seal juba koduselt, läheb filmi viimases viiendikus fookus veidi kaduma. Väikest viisi jõuab kätte see olukord, millest peategelased filmi linastumise eel ka rääkisid: film pidi pooleli jääma, sest mingit draamat polnud, kõik oli liiga hästi. Ramo Teder lisas muiates veel, et režissöör ootas, millal Puuluubid laiali lähevad, et tekiks mingi konflikt.
Mingit konflikti tegelikult lõpuks ei olnudki. Ainus, mida ehk sellisena käsitleda võib, on kerge ettevaatlikus Puuluupide Eurovisiooni-karjääri ees, aga vähemalt kohalik vaataja arvatavasti juba teab, kuidas see risk ennast ära tasus.
Nii et isegi kui kuskil India tänavatel erinevate kaubalettide vahel leemendades oma karjääri üle arutlevaid folkmuusikuid oleks vähemalt mina võinud teoorias veel paar tundi vaadata, siis reaalsus ei oleks vast nii helgetes toonides olnud. Kuskil tuleb ka publikul piir ette ning Arus suutis õigel hetkel selle loo fade out’ida nii, et tüdineda ei jõudnud ja väike janu jäi veel alles.
“Puuluup – kaablid autos veel” Autor/allikas: Kaader filmist
“Puuluup – kaablid autos veel” ei ole tuurifilm, ei ole portreefilm, ei ole kontsertfilm, ei ole (vist Eestis võrdlemisi haruldane) musabisnisi-film, ei ole reisifilm, ei ole sõprusfilm, ei ole väärika vananemise film, ei ole Tuhka-Tiidu(?) film, aga on samal ajal neid kõiki korraga. Filmi alguses tehtud peategelaste lühitutvustused annavad duo liikmetele ka täitsa individuaalsed väikesed kaared. Marko Veisson jääb oma motivatsioonides ja taustaloos kaamera ees veidi saladuslikumaks, aga Ramo Tederi ausad tõdemused oma senisest elust, tundest justkui oleks ta “midagi saavutanud” alles keskikka jõudes, annavad ülejäänud filmis toimunud siblimisele veel kindlasti omaette südamliku varjundi.
Kõik need erinevad teemad koondab enda alla muidugi termin “muusikadokk”, mis püstitab omakorda küsimuse, et kuigi usutavasti on kõigil, kellel on Puuluubiga ükskõik kui väike side olemas, filmist midagi kaasa võtta, siis mis jääb filmist alles siis, kui me vaataks kahte umbes 50-aastast bulgaarlast oma pillidega mööda maailma rändamas ja Burning Mani kostüümides seltskonnale Portugali rannal esinemas?
Liiga palju vist ei jää. Ehk siis tekib uus küsimus: kuivõrd “Puuluup” on film Puuluubist, kes suudab hiiu kandlega ja lauludega suusatamisest ning Paala järvest ajada pöördesse sajad indialased. Sellele saab loodetavasti vastuse ehk mõnelt filmifestivalilt, et kui huvitavalt ja köitvalt Puuluupide tegemised bulgaarlastele ja indialastele mõjuvad. Aga õnneks nad ei ole bulgaarlased, vaid täitsa Eesti oma folkstaarid, kelle teekonna üks, loodetavasti veel väike osake sai igaveseks ja teenitult jäädvustatud.