Mind ajendas seda lugu kirjutama mitme loomeliidu häälekalt väljendatud vastuseis autoriõiguse seaduse muudatusettepanekutele, mis puudutavad autori isiklikke õigusi. Pean tunnistama, et nende seisukoht tekitas minus tõsist nõutust.
Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et olen autorite ja esitajate õiguste kirglik ja vankumatu kaitsja, see on olnud minu südameasi kogu karjääri vältel. Seda on oluline silmas pidada ka järgneva arvamuse lugemisel.
Ütlen selgelt ja ühemõtteliselt, et autoriõiguse kavandatav muudatus ei muuda autorit asendatavaks tööriistaks ega vähenda autorite ja esitajate tõhusat õiguskaitset. Pigem vastupidi.
Autoriõiguse seaduse kitsaskohtade lahendamine
Esmalt on mul hea meel märkida, et justiits- ja digiministeerium (JDM), mis vastutab autoriõiguse valdkonna õigusloome eest, on hakanud aktiivselt tegelema autoriõiguse ja kaasnevate õiguste probleemide kaardistamisega ning autoriõiguse seaduse muutmisega. Selleks oli ka ülim aeg, kuna murekohti on kuhjunud juba liiga palju ja liiga kaua.
Meenutan, et viimati tegeldi põhjalikumalt valdkonna problemaatikaga üle kümne aasta tagasi ajavahemikus 2011–2014, kui prof Aleksei Kelli juhtimisel toimus mastaapne nn intellektuaalse omandi õiguse kodifitseerimisprojekt. Selle töö tulemusena sündis uus “Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse eelnõu”, mis kahjuks jäi vastu võtmata ja kadus sahtli põhja.
Nüüdne JDM-i koostatud reformiettepanek isiklike õiguste kohta taaskasutab toonases eelnõus pakutud lahendust. Tegelikult tuleks autoriõiguse seaduse kaasajastamiseks see ammune projekt taaselustada, sest mitmed lahendused on aktuaalsed ka praegu.
Milles on probleem isiklike õigustega?
Aastast 1992 kehtiv autoriõiguse seadus sisaldab põhimõttelist viga: autori isiklikud ja varalised õigused kattuvad osaliselt. Täpsemalt kattuvad autori kolm isiklikku õigust – õigus teose puutumatusele, õigus teose lisadele ja õigus teose täiendamisele – autori varalise õigusega teha teosest kohandusi ja töötlusi.
Eesti praegune süsteem on rahvusvahelises võrdluses ebatavaline. Berni konventsioon, mis on autoriõiguse rahvusvaheline alus, nõuab ainult kaht isiklikku õigust: õigust autorsusele ja õigust vaidlustada au ja väärikust kahjustavaid muudatusi. Eestis on aga üheksapunktiline isiklike õiguste kataloog, mis on maailmarekord pikkuse osas.
Kui selline lähenemine oli igati põhjendatud 1990. aastate ülemineku segaduse ja piraatluse vohamise ajal, siis tänaseks päevaks on see lihtsalt anakronism, millest tuleb edasi liikuda.
Toon mõned näited elulistest probleemidest.
- Ettevõte tellib tarkvara arendamise. Arenduslepingus lepitakse kokku, et infosüsteemi autorite varaliste õiguste kasutamiseks antakse litsents. Tundub loogiline, et tellija saab tarkvara edasi arendada, lisada uusi funktsioone, ühendada teiste programmidega. Kuid praegu ei ole see nii lihtne, programmeerija kui autori isiklikud õigused ei lähe üle, mistõttu iga muudatus võib vajada eraldi luba.
- Töötaja loob tööandja jaoks tööülesannete täitmise raames teose. Varalised õigused lähevad seaduse alusel üle tööandjale, aga isiklikud mitte. See tähendab, et tööandja ei saa töötaja loodud teost muuta ilma eraldi loata, kui selles ei ole eraldi kokku lepitud. Praktikas on see keeruline, eriti kui töötaja on ettevõttest lahkunud. Seepärast ongi töösuhetes levinud kõikide isiklike õiguste ainulitsentsimine, mis sisuliselt on ju loovutus, mida seadus JDM arvates keelab.
- Eesti kohtupraktikas on teose puutumatuse õiguse tõlgendamisel leitud, et isegi väiksemad muudatused (nagu värvide või kirjavahemärkide muutmine) nõuavad autori nõusolekut. Muusikatööstuses tähendab see, et kõik esitajad peavad järgima muusikateose algversiooni ja igasugune esitaja interpretatsioon on ilma helilooja loata keelatud, kuigi praktikas tekitab see olulisi piiranguid.
Millised on isiklike õiguste reformis pakutud lahendused?
Esiteks. Reform lahendab konflikti õiguste kattuvuses. Au ja väärikust mittekahjustav teose muutmine jääks varaliste õiguste alla; au ja väärikust kahjustav muutmine jääks aga endiselt keelatuks.
Seega jäävad isiklikeks õigusteks õigus autorsusele, õigus autorinimele, õigus teose puutumatusele (au ja väärikuse kaitse), õigus teose avalikustamisele, õigus teos tagasi võtta ning õigus nõuda oma autorinime kõrvaldamist. Varaliste õiguste alla jääb tavapärane teose muutmise õigus, mida saab loovutada või litsentsida. Seega autoritelt ei võeta midagi ära, nagu võib loomeliitude pöördumisest välja lugeda.
“Reform loob selged reeglid ning soovib asendada senise ebakindla ja maailmas ainulaadse litsentsimudeli autori nõusolekupõhiseks.”
Teiseks. Reformi teine eesmärk on luua selgemad reeglid isiklike õiguste kasutusse andmiseks. Praegu on tekkinud ebaselgus, kas autor/esitaja saab isiklikke õigusi ainulitsentsida või kuidas autor saaks anda nõusoleku oma isiklike õiguste teostamiseks. Reform loob selged reeglid ning soovib asendada senise ebakindla ja maailmas ainulaadse litsentsimudeli autori nõusolekupõhiseks, seades autori õiguste kaitseks nõusolekule kindlad tingimused:
- Autor võib anda nõusoleku oma isiklike õiguste teostamiseks.
- Nõusolek peab olema vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja selgesõnaline. Kaudne nõusolek ei kehti ning autor saab täpselt määrata, milleks ta nõusoleku annab.
Selline nõusolekupõhine lähenemine tegelikult tugevdab autori ja esitaja kaitset, sest nõuab selget ja teadlikku otsust.
Autori au ja väärikuse kaitse jääb täielikult alles. Keegi ei tohi autori teost moonutada ning autor võib endiselt vaidlustada muudatusi, mis riivavad tema loomingulist väärikust.
Mis muutub? Tavalised, au ja väärikust mittekahjustavad muudatused (näiteks toimetustehnilised parandused, adaptatsioonid, täiendused) saavad selgemaks ja jäävad varaliste õiguste alla, mida autor võib loovutada või litsentsida.
Loomeliitude mured on arusaadavad, kuid põhinevad vääriti mõistmisel
Loomeliidud kardavad, et reform võimaldab tellijatel autoreid välja vahetada, teoseid moonutada ja autoreid muuta “asendatavateks tööriistadeks”. Need kartused on mõistetavad, kuid põhinevad vääriti mõistmisel, kuna reform lihtsalt ei tee seda, mida loomeliidud kardavad.
Olles praktiseerinud autoriõiguse valdkonnas üle 20 aasta ja need kartused on igati mõistetavad, sest ükski autor ei taha, et tema loomingut moonutatakse või tema panust marginaliseeritakse. Seega need mured väärivad tähelepanu ja selgitamist. Kuid siin peitubki probleem: need kartused põhinevad vääriti mõistmisel.
Reform lihtsalt ei tee seda, mida loomeliidud kardavad. Mitte ühtegi neist asjadest. Loomeliitude toodud näited (arhitekt, režissöör, näitleja, kirjanik) on lepingulised küsimused, mitte autoriõiguse küsimused. Kõigil juhtudel kehtib sama põhimõte, et kui muudatused kahjustavad autori au ja väärikust, võib autor neid vaidlustada ka pärast reformi.
Millised on autorite ja esitajate tegelikud probleemid?
Sooviksin juhtida tähelepanu olulistele praktilistele küsimustele, millele loomeinimesed peaksid oma jõud keskendama:
Autoritasud
Kuidas tagada autoritele ja esitajatele õiglane tasu, eriti tehisintellektist ümbritsetud maailmas? See on ühtlasi küsimus, kuidas muuta nn buy-out’ide vohavat praktikat ja kuidas saavutada loomingu kasutajate reaalne läbipaistvus.
Erakopeerimise tasu tariifide tõstmine
Eesti kollektiivse esindamise organisatsioonid on pööranud korduvalt tähelepanu vajadusele 2021. aastast kehtivaid tariife korrigeerida, võttes arvesse nii tarbijahinna indeksi muutusi kui ka keskmise palga kasvu.
Rahvusvahelises võrdluses on samuti Eestis tariifid madalad, näiteks on Taanis tahvelarvutite, nutitelefonide ja arvutite erakopeerimise tasu 49,92 DKK (u 6,62 eurot), Eestis aga vaid 3,5 eurot. Seni ei ole riik neid pöördumisi kuulda võtnud, kusjuures valitsus rikub parlamendi seatud kohustust vaadata need teemad läbi hiljemalt 1. aprilliks 2025. aastal.
Laenutushüvitised
Kuigi kultuuriminister Heidy Purga on teinud pingutusi ja ujunud vastuvoolu suurendamaks kirjanikele makstava laenutushüvitise fondi, siis kahjuks ei vasta fondi maht jätkuvalt Euroopa Liidu õiguses nõutavale miinimumsuurusele. Viitan, et loomesektorist on selle probleemi tõstatamisel teinud märkimisväärseid pingutusi üksnes Autorihüvitusfondi juht Ainiki Väljataga. Kirjanikud, ühinege!
Uudsed tehnoloogiad
Sarnaselt Taani ettepanekule tasuks kaaluda uuenduslikku seadusandlust, mis annab inimestele varalise õiguse oma digitaalsele sarnasusele. Selline regulatsioon peaks hõlmama nii füüsiliste isikute kujutiste kasutamist digiteisikute loomisel kui ka täiesti sünteetiliste digiteisikute kommertskasutust.
Regulatsioon peaks tagama, et digiteisikute loojatel ja kasutajatel oleksid selged õigused ja kohustused, sealhulgas õigus saada õiglast tasu loodud digiteisikute kasutamise eest ning õigus kontrollida nende kasutamise viisi ja ulatust.
Seni on selles vallas teinud märkimisväärseid pingutusi Eesti Näitlejate Liit (ENL), kuna seaduse tasandil ei ole tagatud inimese hääle efektiivne kaitse, on ENL näitlejate kaitseks kehtestanud ENL-i esindatavate näitlejate hääle kasutamise põhimõtted.
Kokkuvõtteks
Isiklike õiguste reform ei ole rünnak autorite vastu, vaid nende kaitseks. See on läbimõeldud samm, et luua selgem ja praktilisem süsteem, mis teenib kõigi osapoolte huve. Autori au ja väärikuse kaitse jääb täielikult alles.
Autoritele luuakse selgem arusaam, milliseid õigusi nad loovutavad või litsentsivad, ning tugevam kaitse läbi selge nõusoleku nõude. Teoste kasutajatele antakse selgus, milliseid õigusi nad vajavad, ning vähendatakse riski rikkuda kogemata autori õigusi.
Loomeliitude mured on mõistetavad, kuid need põhinevad reformi ebaõigel tõlgendamisel. Kutsun kõiki üles konstruktiivsele dialoogile, istume maha ja arutame koos, kuidas kaitsta autoreid tõeliselt paremini, nii õiguslikult kui ka majanduslikult. Meie ühine eesmärk on ju selge: kaitsta autoreid ja esitajaid ning luua Eesti loomingule paremad tingimused.