Avalikku ehitisregistrisse on kantud kokku üle miljoni hoone ja ehitise üle Eesti, alustades suvilatest ja lõpetades Eesti Pangaga, seal hulgas kümned tuhanded eramud, mille kohati üllatavalt detailseid andmeid saab iga portaali sisseloginu vabalt vaadata.
Päikesepaneelide äris tegutsev ettevõtja Mart Malsub märkas paar aastat tagasi oma klientide projekte registrisse kandes, et seal on inimeste kodude kohta avalikult välja riputatud suur hulk üllatavalt üksikasjalikku informatsiooni, alustades sellest, kelle toodetud on näiteks inverter või soojuspump, kuni selleni, millise ettevõttega on omanik sõlminud prügi- või elektrilepingu. Tagatipuks leidub loendamatuid pilte kodude välisilme ja interjööridega, justkui oleks tegemist kinnisvaraportaaliga.
“Kõige levinum näide on, et keegi on pannud omale päiksepaneelid majale ja siis on teinud kas ehitisteatise või ehitusloataotlusega seda ja need projektid on seal alla laetavad,” kirjeldas Malsub, kes ise eeldaks siiski, et kodu on privaatne ja püha ning kellelgi teisel sinna sisse piilumiseks asja ei ole. “Kodanikuna ma küsin, et kas see kõik peab olema nii detailselt seal avaldatud?”
Maa- ja ruumiameti digiteenuste teenistuse direktor Taavi Jakobson selgitas, et nii ehitusseadustik kui ka ehitisregister on üles ehitatud Põhjamaade eeskujul.
“Kõik andmed, mis on võimalik avalikustada, avalikustatakse riigi kodanikele, välja arvatud need, mis tekitavad liiga suure isikuandmete riive,” lausus Jakobson.
Elektroonne ehitisregister ehk e-Ehituse platvorm loodi kümme aastat tagasi ja oli mõeldud tõhusa tööriistana, kuhu omanikud või ehitajad saavad üles laadida kõik vajalikud dokumendid, et ametkonnad saaksid anda kooskõlastused olulistele sõlmedele ning lõpuks kohalik omavalitsus väljastada kasutusloa. Ehk teisiti – tänapäeval tuleb sinna kanda andmed iga suurema ümberehituse või uue hoone rajamise kohta, et see oleks riigi silmis seaduslik. Kaardirakenduses suvaliste viimase kümne aasta jooksul ehitatud ja seadustatud eramute peal klõpsates avaneb aga tihti tohutu infopagas.
“Isegi inimesed on veel peale jäänud. Mingi söögituba ja köök ja töötuba, saun, vannituba, tehnoruumid, lastetuba. Kas keegi tahaks, et sinu lastetubade pilt on kuskil ripakil, mida sa ise ei ole pannud taotluslikult,” küsis Malsub.
Jakobson siiski ei leia, et selline info oleks suur probleem.
“Piltlikult öeldes mingisugused laste informatsioon aastast 2015, siis need lapsed on tõenäoliselt juba päris suureks kasvanud,” põhjendas ta oma seisukohta.
“Pealtnägija” klõpsas eksperimendina läbi sadu aadresse ja leidis nii heas mõttes tavainimeste kodu vaateid, aga ka kuulsuste omi. Rahandusminister Jürgen Ligi uue kodu kohta leiab isegi tualeti vaate, rääkimata köögist või elutoast.
Rahandusminister Ligi ise oma andmete sellises ulatusest nähtavusest teadlik ei olnud. Üks asi on, kui torustiku, ahjude või ventilatsiooni puhul on dokumenteerimise eesmärgil tehniline lahendus lihtsalt üles pildistatud, aga teine, et paratamatult annab see möödaminnes suurel hulgal sisevaateid kodudesse. Kui torude ja juhtmete puhul võib veel mõista, et pilt annab hädavajaliku info, siis paljudel juhtudel on avalikult üles riputatud ka elektri- või prügilepingud, mis omakorda võimaldab kokku viia maja tegelikud omanikud. Näiteks endine rahandusminister Mart Võrklaev.
“Isegi seda näeb ära, mis on elektrihind, et saad naabriga võrrelda, kellel on parem ja kellel halvem diil. /…/ Kui ma seda näen, siis ma saan juba aru, kui palju andmeid tegelikult seal on,” tõdes Võrklaev, mööndes, et see on häiriv.
Kui endist rahandusministrit ja vallaametnikku üllatab teda puudutava isikliku info küllus ehitisregistris, võib vaid oletada, kui paljud lihtinimesed seda teavad, sest sageli ei esita nad sinna dokumente ise, vaid seda teeb ehitaja või mõni muu teenuse osutaja.
Malsub usub, et taoline andmebaas on magus leib petturitele, seal hulgas petukõnede tegijatele.
Kui mõne ministri või lihtinimese koduaadressi ja muid detaile teades võib korraldada sigadusi üksikisiku tasandil, siis puutumata pole ka riigiasutused. Ehitisregistris leidub kuhjaga detailset infot ka riigikaitseliste või elutähtsat teenust osutavate organisatsioonide hoonete kohta, kuhu tavakodanikule on füüsiliselt sisenemine äärmiselt piiratud, aga läbi ehitisregistri avaneb kohati üsna üksikasjalik pilt.
“Näiteks Eesti Panga maja, Estonia puiestee 13, seal on tehtud mingisuguseid päiksepaneelide paigaldusi jällegi, seal on mingeid üldehitustöid, kõik nende töödega seotud projektid kuni hoone mingite jooniste ja plaanideni on sealt jällegi alla laetavad, pluss ka veel pildid mingitest elektrikilpidest ja asjadest,” imestab Malsub.
Lisaks päikesepaneelidele katusel, nende juhtmetele ja Hiina ettevõtte Huawei inverterile hoone sisemuses, on võõrale pilgule valla ka keskpanga uue Pliiatssaali tehnilised joonised koos laudade paigutuse, andmesidesüsteemi ja koguni turvakaamerate asukohtadega. Eesti Pank selles probleemi ei näe, sest päikesepaneelid on naaberkatustelt samuti vaadeldavad ning saal läbikäiv. Ka maa- ja ruumiamet selles probleemi näha ei oska.
“Minu fantaasia nii kaugele ei ulatu, et näha, kuidas kasutada neid päikesepaneelide olemasolu Eesti Panga ründamiseks,” ütles Jakobson.
Kaitsepolitseiameti uus maja Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Mari-Liis Tori nentis, et avalike allikate kaudu informatsiooni otsimine on kõige odavam viis, kuidas teavet leida. “See tõenäosus, et vaenulikud eriteenistused niimoodi infot hangivad, see on väga suur. Et väga tõenäoline, et niimoodi infot otsitakse,” möönis ta.
Tähelepanuväärne on, et ka kapo enda uue maja väline vee- ja kanalisatsiooniplaan on ehitisregistris olemas ehk iga huviline saab näha, kust veetorud Eesti ühte salastatumasse majja sisse jooksevad. Kapo peadirektori asetäitja sõnul on see kaalutletud otsus.
“Kui toimub meie maja vahetus läheduses mingi ehitustegevus, siis ehitajad teaksid, kust jooksevad need ühendused, et pahaaimamatult ei kahjustaks neid ühendusi ja meie maja toimimist sellega,” selgitas Tori ja lisas: “Kõikide registrite puhul, kõikide andmete puhul, mis on avalikkusele leitavad, nii heausksele kodanikule kui ka ajakirjanikule kui teisele riigiametnikule, nende kõigi puhul tuleb ka arvestada, et need on leitavad ka pahatahtlikele, sealhulgas vaenulikele eriteenistustele teistest riikidest.”
Kõige rohkem ja kõige detailsemalt leidub ehitisregistris infot viimase kümne aasta jooksul ehitatud eramajade kohta. Kortermajade elanikke see ei puuduta. Samas ei saa ehitisregistrist ka otse omaniku nime järgi otsida. Aga kui on teada huvipakkuva eramaja aadress või lihtsalt suvaliselt klikkida, siis suure tõenäosusega paljastavad lisatud dokumendid ka omaniku nime, isikukoodi, telefoninumbri ja meiliaadressi. Ning enne, kui riigikogu aasta tagasi kinnistusraamatust nime järgi andmete otsimise uue seadusega kinni keeras, oli lähteandmete hankimine ehitisregistris nuuskimiseks veel eriti lihtne. Seega, kas see on okei ja kust jookseb ikkagi mõistlik piir? Kui “Pealtnägija” hakkab vastuseid otsima, sai ajakirjanik ametkondadelt kohati risti vastu käivaid seisukohti.
“Hetkel kehtiv seadus lubab selliseid andmeid avaldada. /…/ Meie parlament on leidnud, et selline andmekogu sellisel viisil on vajalik, sellisel viisil, ma pean silmas siis nagu avalikuna,” ütles andmekaitse inspektsiooni peadirektor Pille Lehis.
Kui Taavi Jakobsonilt küsida, milliste dokumentide või lubade saamiseks on vaja teha selliseid klassikalisi interjööripilte nagu kinnisvaraportaalides, kõlas vastus: “Mitte ühegi. /…/ Väga täpselt on ehitusseadustikus paika pandud, missugused dokumendid on nõutud.”
Kakofoonia algab kasvõi sellest, et vastutust pillutakse ühelt teisele nagu surnud Pontut üle naabri aia. Ametlikult haldab ehitisregistrit maa- ja ruumiamet, aga nende sõnul on nad ainult tehnilised teostajad ja sisu eest vastutab hoopis kliimaministeerium. Kliimaministeerium omakorda näitab kohalike omavalitsuste suunas, kes justkui ise vaatavad, milliseid dokumente ja fotosid nõuavad, et registrisse kantaks.
Ivo Jaanisoo Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
“Andmekoosseis peab olema selline, et oleks võimalik kontrollida seda, et ehitised, mis rajatakse või on juba rajatud, vastavad nõuetele, vastavad ühiskonna ootustele. Et nad oleksid igas mõttes kvaliteetsed, ohutud,” märkis kliimaministeeriumi elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsler Ivo Jaanisoo.
On selge, et eeskätt ohutuse eesmärgil ongi vaja ehitisi kooskõlastada, kuid miks küsivad erinevad omavalitsused kohati erinevaid lepinguid ja pilte ning need veel tagatipuks registris kõigile nähtavaks tehakse, sellele ei oska ei maa- ja ruumiamet ega ministeerium tegelikult vastata.
“Teenuslepingud ei tõenda ehitiste kvaliteeti,” lausus Jaanisoo.
Jakobsoni sõnul on taolist infot ehitiste kohta sinna nii palju lisanud kas inimesed ise, nende arhitektid või kes iganes nende eest on asju läbi viinud. “Ehitusregistris me oleme võimalikult piiranud selliste mittevajalike andmete sinna üleslaadimist. Aga kui meile laetakse üles faildokument .pdf nimega, on väga raske hakata neid kontrollima,” ütles Jakobson.
Kuigi ehitisregistri juures on juhend, mis peaks justkui piirama eraelu riivava info üleslaadimist, siis Ivo Jaanisoo ja Taavi Jakobson väidavad, et omavalitsused on kohati liiga hoogu läinud ja materjale tulvab nii palju, et keskasutused ei märganud seda enne, kui “Pealtnägija” küsima hakkas. Samas ei näe maa- ja ruumiameti digiteenuste juht Taavi Jakobson, et see väga suur probleem oleks. Kriitikud seevastu leiavad aga, et isegi kui riigil on vaja infot koguda, peaks kaaluma, kui palju seda ikkagi kõigi uudishimulikega jagatakse.
“Minu arusaama järgi on meil loogika riigis selles, et see, kes on registripidaja ehk et kelle alla praegu ehitusregister kuulub, see ministeerium, tema peaks olema hoolitsenud selle registri loomisel selle eest, millised andmed on nähtavad ja millised andmed ei ole vähemalt siis kõigile nähtavad,” leiab Mart Võrklaev.
Mart Malsub lisas, et tema omanikuna tahaks võib-olla ise määrata neid õigusi, kes tema andmetele ligi saab.
Kui algul ei nähtud erilist probleemi, siis keset eelmist neljapäeval toimunud intervjuud teatas Jaanisoo ootamatult, et vähemalt ajutiselt keerati ehitisregistris kõigi lisadokumentide ligipääs võõraste jaoks nii-öelda lukku.
“Oleme nüüd ka täiendavalt ise uurinud ja tuvastanud, et seda probleemi esineb. /…/ Võtame selle analüüsi aja, selline stopp-hetk, vaatame üle, mis seal registris on, analüüsime, mida nende tundlike andmetega teha, kes neid siis peaks edaspidi kaitsma ja kuidas neid andmeid ikkagi avalikustada, mis peaksid olema avalikud;” ütles Jaanisoo.
Pille Lehise sõnul pole küsimus praegu niivõrd selles, kas neid ehitusregistreid ja taolisi andmeid on vaja, vaid küsimus on selles, kui palju nendest peaks olema kättesaadavad kolmandatele isikutele.
Kui ministeerium kavandab revisjoni ja andmekaitse inspektsioon lubab algatada ka oma järelevalve, siis maa- ja ruumiamet hoiatab, et andmete läbisõelumine võimaliku privaatsuse riive osas on tohutu töö, milleks neil pole raha ega jõudu.
“See on poliitiline otsus. /…/ See toob kaasa väga suure bürokraatia ja tööhulga kasvu nii inimestele, ettevõtetele, kohalikele omavalitsustele kui ka riigile. Aga ju siis peetakse seda tarvilikuks selle võimaliku riski maandamiseks,” tõdes Jakobson.